3-1-1-44-97

3-1-1-44-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. aprillil
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ja liikmed Jüri Ilvest ning Lea Kalm vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja L. B. süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et L. B. anti kohtu alla Tallinna Kalinini Rajooni Rahvakohtu
3. oktoobri
4. a määrusega süüdistuses ENSV KrK § 139 lg 3 ja § 107 lg 2 p 1 järgi. Sama määrusega anti kohtu alla N. B. jt. Tallinna Linnakohtu
5. märtsi
6. a otsusega mõisteti L. B. süüdi ENSV KrK § 139 lg 3 järgi, karistades teda 3-aastase vabadusekaotusega koos kogu vara konfiskeerimisega. Karistusaja alguseks loeti vahi alla võtmise kuupäev, s.o
7. märts
8. a. Sama kohtu
9. märtsi
10. a määrusega eraldati sellest kriminaalasjast L. B. ja N. B. kriminaalasi süüdistuses ENSV KrK § 107 lg 2 p 1 järgi, kuna N. B. oli kuulutatud tagaotsitavaks. Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi
11. juuni
12. a määrusega tühistati Tallinna Linnakohtu
13. märtsi
14. a otsus muuhulgas ka L. B. osas ning tema kuritegu kvalifitseeriti ümber KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. L. B.-d karistati 3-aastase vabadusekaotusega range reiimiga parandusliku töö koloonias, jättes karistusest välja kogu vara konfiskeerimise. L. B. vabanes seoses karistusaja lõppemisega 21.03.1994.a. Tallinna Linnakohtu
15. novembri
16. a otsusega mõisteti L. B. süüdi KrK § 107 lg 2 p 1 järgi, karistades teda 5-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama otsusega mõisteti süüdi ka N. B. Esitatud apellatsioonkaebuses taotles L. B. õiglase kohtuotsuse tegemist, väites, et ta ei tahtnud tekitada kannatanule üliraskeid kehavigastusi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. jaanuari
18. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu
19. novembri
20. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et kohtualuse süü talle inkrimineeritud kuriteos on leidnud tõendamist, kuid nentis, et esimese astme kohus on ekslikult jätnud L. B.-le karistuse mõistmisel kohaldamata KrK § 40 lg 3 sätted. Kuna KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuriteod on tema poolt toime pandud enne viimase kohtuotsusega tuvastatud kuriteo toimepanemist, tulnuks linnakohtul mõista karistus hiljem tuvastatud konkurentsi põhimõtete alusel KrK § 40 lg 3 järgi. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et linnakohus rikkus KrMK § 335 sätteid, kuid apellatsioonikohtul puudub seaduslik alus taolise vea parandamiseks. Esitatud kassatsioonkaebuses väidab süüdimõistetu L. B. jätkuvalt, et tal puudus tahtlus tekitada kannatanule üliraskeid kehavigastusi ning arvestades tema puhtsüdamlikku kahetsust, palub kergendada talle mõistetud karistust. Veel leiab kassaator, et linnakohus oleks pidanud talle karistuse mõistmisel lähtuma KrK § 40 lg 3 sätetest ning, et tema karistusaja alguseks tulnuks lugeda varguses kahtlustatavana vahi alla võtmise kuupäev s.o
21. märts
22. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri, kes taotles jätta kuriteo kvalifikatsioon muutmata, kuid kohaldada L. B.-le karistuse mõistmisel KrK § 40 lg 3 sätteid, leidis: Nii Tallinna Linnakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on kontrollinud L. B. väiteid selle kohta, et tal puudus tahtlus tekitada kannatanule üliraskeid kehavigastusi, analüüsinud nõuetekohaselt kõiki esitatud tõendeid ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende põhjendustega ning lisab, et lüües teist isikut rusikaga sellise jõuga, mis põhjustab kannatanu kukkumise, möönab isik igasuguse kehavigastuse tekkimise võimalust. Seetõttu järgneb kriminaalvastutus tekitatud tagajärje raskuse järgi. Tallinna Linnakohus on aga jätnud arvesse võtmata, et kuna L. B. pani kõik talle inkrimineeritud kuriteod toime enne esimese kohtuotsuse tegemist, tulnuks
23. novembri 1996.a kohtuotsuse puhul kohaldada hiljem tuvastatud konkurentsi põhimõtteid ning lõplik karistus mõista KrK § 40 lg 3 sätete kohaselt, arvestades samaaegselt lõplikust karistusest maha eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakantud osa. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on eelnimetatud asjaolu küll õigesti tuvastanud, kuid teinud eksliku järelduse selle kohta, et apellatsioonikohtul puudub võimalus sellise vea parandamiseks. Vastavalt AKKS § 32 lg 1 p-le 4 võib ringkonnakohus tühistada esimese astme kohtu otsuse karistuse mõistmise osas ja mõista kohtualusele kergema karistuse. Küsimuse lahendamine, kas on vajalik karistuste mõistmine mitme kuriteo eest, kuulub obligatoorselt lahendamisele iga kohtuotsuse tegemisel, nagu seda nõuab KrMK § 263 lg
24. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
25. Tühistada Tallinna Linnakohtu
26. novembri
27. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
28. jaanuari
29. a otsus L. B.-le mõistetud karistuse osas.
30. Mõista L. B.-le KrK § 107 lg 2 p 1 järgi karistuseks 5 /viis/ aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.
31. Lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg 3 alusel mõista viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas, millest maha arvata Tallinna Linnakohtu
32. märtsi
33. a otsuse järgi ära kantud karistus 3 aastat vabadusekaotust ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks 2 /kaks/ aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise alguseks lugeda
34. september
35. a. Kohtuotsus jõustub
36. aprillist
37. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Herbert Lindmäe Liikmed: Lea Kalm, Jüri Ilvest