Obsah (5)

§ 140§ 139§ 143§ 186§ 40

3-1-1-45-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. aprillil 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kalm vaatas avalikul

§

§ 140lg 3 p 1, § 143 lg 2 p 2 ja § 186 järgi; E.

R. süüdistuses

§ 139lg 2 p 1 ja 3 ning § 140 lg 3 p 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu A. N. kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. A. N. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 140

lg 3 p 1, § 17 lg 5 ja 6 ning § 143 lg 3 p 2 järgi, samuti § 15 lg 2 ja § 143 lg 3 p 1 , § 15 lg 2 ja § 143 lg 3 p 2, § 143 lg 3 p 2, § 143 lg 3 p-de 1 ja 2, § 149, § 186 lg 1 ja § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes. A. N. süüdistati muu hulgas selles, et tema

1. septembril
2. a omastas eelneval kokkuleppel R. P.ga Tallinnas AS-lt S pettuse teel sõiduauto Ford Sierra registrimärk XXX XXX väärtusega 25 000 krooni. Kelmuse toimepanemisel kasutati Z-i nimele võltsitud passi ja juhilubasid.
3. septembril
4. a püüdis A. N. Tallinnas AS-lt S pettuse teel omastada sõiduautot Ford Escort registrimärk XXX XXX, kasutades W nimele võltsitud passi ja juhilubasid. Kuna AS-s S kontrolliti A. N.-i poolt esitatud dokumente, jäi kuritegu lõpule viimata. Ajavehemikus 1995.a. juunikuust septembrikuuni kasutas A. N. kelmuse teel AS-dest K ja S sõiduautode omastamisel, nende ümberregistreerimisel ja realiseerimisel võltsitud passi ja juhilubasid, võltsis sõiduautode registreerimistunnistusi ning võltsis ja kasutas koos R. P.-ga AS-st K pettuse teel omastatud sõiduautode ümberregistreerimiseks notariaalseid volitusi. 9.oktoobril 1995.a kella 11.35 ajal pani A. N. eelneval kokkuleppel E. R.-i, L. L.-i ja S. V-ga ning J. P. ja A. J.-i kaasaaitamisel Viljandi maakonnas Pärsti vallas R vastavalt omavahel kooskõlastatud plaanile toime AS R kassapidajalt A-lt AS kontorihoone ees aktsiaseltsi palgaraha 100 146 krooni avaliku varguse. L. L. ja S. V. hõivasid jõuga A-lt kandekoti palgarahaga, samuti A passi ning tema raha ja asjadega 1010 krooni väärtuses ja põgenesid Tallinnas AS-lt S kelmuse teel saadud ja A. N.-i kasutuse olnud sõiduautoga FordSierra registrimärgiga XXX XXX. Neid ootas A. N. koos E. R.-iga varem kokkulepitud kohas Remsi lähedal Loodi teel, aitamaks kuriteost osavõtjatel põgeneda. E. R. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 139lg 3 p 1 ning § 140 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes.

E. R.-i süüdistati sellest, et ta

1. a suvel varastas eelneval kokkuleppel R. P., C. K., J. P. ja K. P.-ga salaja Viljandi maakonnas Pärsti vallas AS R lattu sissemurdmise teel 3 329 kg heinapallinööri väärtusega 83 225 krooni. Samuti süüdistati E. R.-i osalemises koos A. N.-i ja teistega Viljandi maakonnas Pärsti vallas R
2. oktoobril
3. a toimepandud AS R kassapidajalt Y-lt 100 146 krooni ning tema passi, raha ja asjade avalikus varguses. Viljandi Maakohtu
4. mai
5. a otsusega tunnistati A. N. süüdi ja teda karistati

§ 143

lg 2 ja p 2 järgi vabadusekaotusega 3 aastat ja 6 kuud ning

§ 186

järgi vabadusekaotusega 1 aasta.

§ 40

alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti talle 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. A. N. mõisteti süüdistuses

§ 140lg 3 p 1, § 149 ja § 203 lg 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Sama kohtuotsusega tunnistati E. R. süüdi ja teda karistati

§ 139lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vabadusekaotusega 2 aastat kinnises vanglas.

E. R. mõisteti süüdistuses

§ 140lg 3 p 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Viljandi Maakohtu otsusega tunnistati veel süüdi R. P.

§ 143lg 2 p 2, § 186, § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; L.

L.

§ 140lg 3 p 1 järgi; J.

P.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; C.

K.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; K.

P.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; M.

J.

§ 143lg 2 p 11 ja 2 ning § 2026 lg 3 p 3 järgi; A.

S.

§ 143lg 2 p 11 järgi.

Viljandi Maakohtu otsuse peale esitasid kohtualused A. N. ja tema kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut apellatsioonkaebused, Viljandi prokuröri abi Margus Gross apellatsioonprotsesti. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22.jaanuari 1997.a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu 31.mai 1996.a otsus A. N.-i ja E. R-i õigeksmõistmises

§ 140lg 3 p 1 järgi.

A. N. tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 140

lg 3 p 1 järgi vabadusekaotusega 3 aastat.

§ 40lg 1 alusel liideti A.

N.-le mõistetud karistused osaliselt ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest loeti 4 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. E. R. tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 140

lg 3 p 1 järgi vabadusekaotusega 3 aastat.

§ 40

lg 1 alusel mõisteti talle, lugedes kergem karistuse kaetuks raskemaga, lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 3 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. A. N.-lt, E. R-lt ja L. L-ilt mõisteti solidaarselt 100 146 krooni AS R kasuks ning 1030 krooni A kasuks. Muus osas jäeti Viljandi Maakohtu otsus muutmata. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitasid süüdimõistetu A. N. ja tema kaitsja vandeadvokaat M. Sikut ning süüdimõistetu E. R. ja tema kaitsja vandeadvokaat Sirje Must kassatsioonkaebused. Süüdimõistetu A. N. kassatsioonkaebuses vaidlustab kassaator tema süüdimõistmise

§ 140lg 3 p 1 järgi.

Samuti eitab A. N. talle süüksarvatud kelmust AS-st S sõiduauto Ford Sierra registrimärgiga XXX XXX rentimisel ja kelmuse katset sõiduauto Ford Escort rentimisel. Kassaatori väitel rajaneb ringkonnakohtu otsus oletustele ja R. P. poolt eeluurimisel antud valeütlustele, mistõttu kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Tema poolt erinevate ütluste andmine on tingitud soovist tõestada oma süütust, mitte aga eesmärgist vabaneda kriminaalvastutust. Viljandi Maakohtu istungi protokollis on tema ütlused vaidlustatud kelmuse ja kelmuse katse kohta protokollitud ebaõigesti. A. N. leiab, et talle karistuse mõistmisel ei ole ringkonnakohus arvestanud vastutust kergendavaid asjaolusid, tema tervislikku seisundit ning vastutust raskendavate asjaolude puudumist. Mõistetud karistus ei vasta tema poolt toimepandud kuritegude raskusele ja tekitatud kahju ulatusele. A. N. taotleb talle süüksarvatud kuritegude osas, mille toimepanemist ta eitab, ja talle mõistetud karistuse osas ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Süüdimõistetu A. N. kaitsja vandeadvokaat M. Sikuti kassatsioonkaebuses väidetakse, et ringkonnakohtu otsuses ei motiveerita, millistele tõenditele tuginedes on tunnistatud A. N. süüdi avalikus varguses. Kohus on rajanud oma järeldused üksnes oletustele. Samuti ei ole A. N.-i süü kelmuses sõiduauto Ford Sierra rentimisel ja kelmuse katses sõiduauto Ford Escort rentimisel usaldusväärselt tõendatud. Sellest, et A. N. kasutas sõiduauto rentimisel võltsitud dokumente, ei piisa tema süüdimõistmiseks kelmuse katse toimepanemises. A. N.-l oli soov kasutada autot võõra nime all ning see tagastada pärast renditähtaja lõppemist. Kohus ei ole tekkinud kahtlused tõlgendanud kohtualuse kasuks. Süüdistataval on õigus vastavalt kaitsetaktikale muuta kriminaalmenetluses oma ütlusi. Seetõttu ei ole õige lugeda kriminaalmenetluses kohtualuse poolt oma ütluste korrigeerimist tema süüd tõendavaks materjaliks. Kassatsioonkaebuses taotletakse A. N.-i õigeksmõistmist talle süüksarvatud AS R palgaraha avalikus varguses ning kelmuses sõiduauto Ford Sierra rentimisel ja kelmuse katses sõiduauto Ford Escort rentimisel AS-st S, samuti A. N.-le mõistetud karistuse kergendamist. Süüdimõistetud E. R.-i kassatsioonkaebuses märgitakse apellatsioonkaebuse sisu korrates, et tema süüdimõistmine

§ 140lg 3 p 1 järgi rajaneb oletustel ning A.

N.-i poolt eeluurimisel antud valeütlustel, mis on vastuolus muude tõenditega. Eeluurimisel on rikutud tema kaitseõigust. Vastavalt AKKS §-le 9 tulnuks talle apellatsioonprotestist teatada 3 päeva jooksul. Ta oli sellest teada saanud tunduvalt hiljem, mistõttu tal ei olnud oma apellatsioonkaebuses apellatsioonprotestile vastuväiteid esitada. E. R. taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmise osas

§ 140lg 3 p 1 järgi, muus osas aga karistuse vähendamist.

Süüdimõistetu E. R.-i kaitsja vandeadvokaat Sirje Musta kassatsioonkaebuses väidetakse, et viidates kohtuotsuses E. R.-i tunnistajana ülekuulamise protokollile on ringkonnakohus rikkunud kriminaalmenetluse seaduse ja põhiseadus § 22 sätteid, mille järgi kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda vastu. E. R. tulnuks üle kuulata kahtlustatavana, tagades talle KrMK §-s 351 sätestatud õigused, sealhulgas õigus omada kaitsjat. Ringkonnakohtu otsuses nenditakse, et E. R.-i poolt antud ütluste muutmine seab kahtluse alla nende ütluste tõepärasuse. Seejuures ei selgitata, kuidas vastuolud E. R.-i ütlustes tõendavad talle süüksarvatud kuriteo toimepanemist. Süüdimõistev kohtuotsus ei või rajaneda ainuüksi teiste süüdistatavate poolt antud ütlusetele. Kaitsja taotleb Tartu Ringkonnakohu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist E. R.-i süüdimõistmises

§ 140lg 3 p 1 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotles A. N.-i kaitsja vandeadvokaat A. Jakobson Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist. Riigiprokuratuuri prokurör T. Vee leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, t u v a s t a s: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus on põhjendatud ja seaduslik, kusjuures kohus on vastavalt KrMK § 262 lg-le 2 rajanud oma otsuse nendele tõenditele, mis on läbi vaadatud kohtuistungil. Ringkonnakohtu otsuses tehtud järeldused vastavad faktilistele asjaoludele ning kohus on õigesti kohaldanud kriminaalseadust. Samuti ei tuvastatud kriminaalasja läbivaatamisel kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist. Ringkonnakohtu otsuses nenditakse põhjendatult, et A. N.-i ja E. R.-i poolt oma ütluste pidev muutmine nii eeluurimisel kui ka kohtus seab kahtluse alla nende tõepärasuse ja leitakse, et need on antud eesmärgiga vabaneda kriminaalvastutusest. Muidugi võib kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune vastavalt oma kaitsetaktikale muuta oma ütlusi ja kaitsta ennast ka valega, kuid ta peab seejuures arvestama asjaolu, et kohus võib neid ütlusi kasutada ka tema süü tuvastamisel. Kohus hindab vastavalt KrMK §-le 50 kõiki kohtualuse poolt kriminaalmenetluse erinevates staadiumides, sealhulgas ka enda õigustamiseks antud ütlusi koos muude tõenditega. Süüdimõistetu A. N.-i väide selles kohta, et tema poolt erinevate ütluste andmine on tingitud soovist tõestada oma süütust, mitte aga eesmärgist vabaneda kriminaalvastutusest, on mõttetu. Oma süütust tuleb tõendada üksnes tõeste ütlustega, mitte aga valega. Samuti väidab E. R. kassatsioonkaebuses alusetult, et eeluurimisel on rikutud tema kaitseõigust. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kahtlustatavana ülekuulamisel
3. oktoobril
4. a on E. R. otsesõnu väitnud, et ta ei soovi ülekuulamise juurde kaitsjat (3 kd tl 121p). Küll aga osales kaistja talle süüdistuse esitamisel ja tema ülekuulamisel süüdistatavana 20.oktoobril 1995.a (3 kd tl 125-129). Kordusülekuulamisel süüdistatavana kinnitas E. R. taas, et ta soovib anda ütlusi ilma kaitsja juuresolekuta (3 kd tl 131). E. R-i poolt kaitsjast loobumine ülekuulamisel on kooskõlas KrMK § 38 lg 1 sätetega. E. R-ile vastavalt KrMK §le 172 toimiku materjalide tutvustamise juures viibis kaitsja, kusjuures taotlusi eeluurimise täiendamiseks ei esitatud (4 kd tl 114). Tähelepanu ei vääri ka E. R.-i kaitsja vandeadvokaat S. Musta kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus, viidates E. R.-i tunnistajana ülekuulamise protokollile, on eiranud KrMK ja põhiseaduse § 22 sätteid. E. R.-i ülekuulamine tunnistajana
5. oktoobril
6. a on põhjendatud, sest ülekuulamisel ei puudutatud tema poolt toimepandud kuritegude asjaolusid (3 kd tl 116-117). E. R. on kahtlustatavana kinni peetud alles pärast tunnistajana ülekuulamist (3 kd tl 118). Seega on ringkonnakohtu otsuses tehtud viide E. R-i tunnistajana ülekuulamise protokollile põhjendatud ja kooskõlas kriminaalmenetluse seadusega. Ka E. R.-i väide selle kohta, et ta ei saanud tema kaitseõiguse rikkumise tõttu prokuröri apellatsioonprotesti kätte õigeaegselt, on alusetu. Apellatsioonprotsest esitati Viljandi Maakohtule
7. juunil
8. a ja see väljastati Keskvanglale
9. juunil
10. a. (6 kd tl-d 16 ja 31). Seega on esimese astme kohus järginud täpselt AKKS § 9 lg-tes 1 ja 2 esitatud nõuded. A. N. kinnitab kassatsioonkaebuses, et Viljandi Maakohtu istungi protokollis on tema ütlused tema poolt vaidlustatud kelmuse ja kelmuse katse kohta protokollitud ebaõigesti. Niisugune väide ei riimu kriminaalasja materjalidega, millest nähtub, et A. N. on tutvunud kohtuistungi protokolliga
11. mail
12. a, kusjuures ta ei ole esitanud kooskõlas KrMK § 82 lg-ga 1 oma märkusi kohtuistungi protokolli ebaõigsuse või ebatäpsuse kohta (5 kd tl 320). Ringkonnakohus on kontrollinud ja hinnanud kohtualuste ütlusi, mis on antud nii kohtueelses menetluses kui ka kohtulikul uurimisel kogumis kriminaalasjas kogutud muude tõenditega. Seejuures on täidetud KrMK §s 206 sätestatud kohtuliku arutamise vahendituse nõue. Süüdimõistev kohtuotsus ei rajane üksnes süüdistatavate ütlustele, nagu ekslikult väidetakse E. R.-i kaitsja vandeadvokaat S. Musta kassatsioonkaebuses, vaid ka tunnistajate ütlustele ja muudele tõenditele. Ringkonnakohtu otsuses on üksikasjalikult analüüsitud kogutud tõendeid ning kohus on veenvalt esitanud oma järeldused A. N.-i ja E. R.-i süüdioleku kohta neile süüksarvatud kuritegudes. Karistuse mõistmisel on ringkonnakohus lähtunud

§-s 36 sätestatud karistuse mõistmise üldsätetest. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsus A. N., E. R.-i jt süüdistusasjas muutmata.
4. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
5. aprillil
6. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Herbert Lindmäe Liikmad: Jüri Ilvest Lea Kalm