3-1-1-55-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. mail 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistung

§ 142lg 3 p 1 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; E. K. süüdistus Kr

K § 142 lg 3 p 1 ja § 17 lg 5 - § 141 lg 2 p 2; J. K.

§ 142lg 3 p 1 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; A.

K.

§ 142lg 3 p 1 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; S.

O.

§ 142lg 3 p 1 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ja M.

O.

§ 142lg 3 p 1 ja § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu V. I. kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, süüdimõistetute J. K. ja A. K. kaitsja vandeadvokaat Artur Umuradjants, süüdimõistetu S. O. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. kohtu alla süüdistatuna järgmises.

1. aprillil
2. a kella 01.00 ajal kokkuleppel ja koos kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isikuga, IdaViru maakonnas V. vallas baaris A. kutsus viimane baarist välja kannatanu S. M.-i, lõi teda rusikaga näkku ja nõudis 5000 USA dollari tasumist tema äritegevuse eest. Seejärel, väljudes baarist, lõid V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. kanntanut näkku ja pähe. Samal ajal kui M. O. ähvardas kannatanut pingiga lüüa, lõid V. I., M. O., S. O., E. K., J. K. ja A. K. ning kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isik S. M.-le rusikatega pähe ja kehasse ning nõudsid endiselt 5000 USA dollarit. Kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isik, lõi kannatanule jalaga vastu põlve, võttis maast kivi ning põletas sigaretiga kannatanu nägu ning ähvardas S. M.-i tappa. Peale seda, võttis V. I. autobussist Ford püstolisarnase eseme, pani selle kannatanu rinna vastu ning ähvardas teda tappa. Kõik ülejäänud eelnimetatud isikud tirisid kannatanu bussi juurde ning ähvardasid vägistamisega ning arveteõiendamisega juhul, kui ta peaks pöörduma politseisse. J. K. ja kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isik nõudsid S. M.-lt sõiduauto Ford Sierra dokumente ja võtmeid, V. I. nõudis võlakirja kirjutamist 5000 USA dollarile. Eitava vastuse saamisel, peksid kõik koos kannatanut rusikatega pähe ja näkku ning nõudsid võlakirja kirjutamist. Olles ähvarduse mõju all, kirjutas S. M. V. I. dikteerimisel võlakirja 5000 USA dollari peale ja andis ära nõutud autodokumendid, -võtmed ja isikliku passi. Kuriteoosalised hõivasid sõiduauto Ford Sierra maksumusega 80000 krooni ning põgenesid sündmuskohalt. Eelkirjeldatud tegevusega tekitati S. M.-le kerge kehavigastus. Kohtueelsel uurimisel kvalifitseeriti V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. tegevus KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi; V. I., J. K., A. K., S. O. ja M. O. tegevus KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning E. K. poolt toimepandu KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 2 järgi. Ida-Viru Maakohtu
3. septembri
4. a otsusega mõisteti E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O.

§ 142lg 3 p-de 1 ja 4 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Samal alusel mõisteti õigeks V. I., J. K., A. K., S. O. ja M. O.

§ 141lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning E.

K.

§ 17lg 6 ja § 141 lg 2 p 2 järgi.

Maakohus leidis, et kannatanu, kelle kohtueelsetel ütlustel süüdistus rajanes, ei suutnud kohtus seletada iga kohtualuse tegevust konkreetselt ning täiendavate süüstavate tõendite puudumise tõttu tuleb kohtualused õigeks mõista. Sama otsusega kvalifitseeriti V. I. tegevus KrK § 142 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks, vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta tingimisi karistuse kandmisest 3aastase katseajaga. Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Ida-Viru Maakohtu

1. septembri
2. a otsuse tühistamist, V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüditunnistamist neile eeluurimisel esitatud süüdistustes ja karistamist sanktsiooni piires. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu otsus ning tehti uus otsus. V. I. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest teda karistati 5-aasta ja 6-kuulise vabadusekaotusega ning KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, mille eest teda karistati 6-aasta ja 6- kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. E. K. tunnistati süüdi KrK 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest teda karistati 5-aastase vabadusekaotusega ning KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 2 järgi, mille eest teda karistati 6-aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 6 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. J. K., A. K., S. O. ning M. O. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest neid kõiki karistati 5-aasta ja 3-kuulise vabadusekaotusega ning KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, mille eest neid kõiki karistati 6-aasta ja 3-kuulise vabadusekaotsega. KrK § 40 alusel mõisteti neile kõikidele lõplikuks karistuseks 6 aastat ja 8 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. A. K.-le liideti KrK § 41 alusel osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium rajas oma süüdimõistva kohtuotsuse muuhulgas kannatanu S. M.-i poolt eeluurimisel antud ütlustele kuriteo tehiolude kohta. Samas leidis ringkonnakohus, et S. M.-le ei tekitatud kuriteoga suurt varalist kahju ning nimetatud kvalifitseeriv tunnus tuleb kohtualuste süüdistusest väljapressimises välja jätta. Ringkonnakohus tuli järeldusele, et on tõendatud kohtualuste poolt kannatanu elule ja tervisele ohtliku vägivalla rakendamine. Ringkonnakohus pidas õigeks kvalifikatsiooni KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, leides et kui väljapressimine on seotud otseselt kannatanu vara äravõtmisega, siis see tegevus tuleb täiendavalt kvalifitseerida sõltuvalt tekitatud vägivalla iseloomust. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari
6. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kannatanu S. M., süüdimõistetud V. I. ja tema kaitsja vandeadvokaat K. Kooga, E. K. ja tema kaitsja Svetlana Paruhhina, J. K. ja A. K. ning nende kaitsja vandeadvokaat A. Umuradjants, S. O. ja tema kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski ning M. O. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov. Kõik süüdimõistetud ja nende kaitsjad taotlevad Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise, kriminaalmenetluse seaduse rikkumise ja kohtu järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse tõttu ning leiavad, et mõistetud karistused ei vasta süüdlaste isikutele. Kannatanu S. M. oma kaebuses ei vaidlusta kuritegude juriidilist kvalifikatsiooni, kuid palub kohtualustele mõistetud karistuste kergendamist. Süüdimõistetud taotlevad oma kassatsioonkaebustes Ida-Viru Maakohtu otsuse jõusse jätmist ning nende karistusest vabastamist vastavalt KrK § 47 sätetele. Vandeadvokaat A. Jaroslavski ja vandeadvokaadi vanemabi S. Belov oma kassatsioonkaebustes leiavad, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium rikkus kriminaalmenetluse norme sellega, et vastuolus KrMK § 278 lg 1 sätetele kuulutati kohtuotsus ainult kahe kriminaalkolleegiumi liikme juuresolekul ja seadusevastane oli nende kaitsealuste suhtes tõkendina vahi alla võtmise kohaldamine kohtuistungil. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, t u v a s t a s: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari
8. a otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei ole vastavuses kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega ja see on toonud kaasa kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ning ühtlasi on kriminaalasja läbivaatamisel rikutud ka kriminaalmenetluse norme. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pidas õigeks kvalifitseerida kohtualuste käitumise kahe erineva kuriteona - väljapressimise ja röövimisena. Samas nähtub kannatanu ütlustest (tl 8-9 jne) ja koostatud võlakirjast (tl 88), et kohtualused nõudsid 5000 USA dollari üleandmist ja kannatanule kuulunud sõiduauto sunniti üle andma selle nõudmise tagamiseks. Sõiduauto omandamise tahtlus kohtualustel puudus ja auto võtmete ning dokumentide üleandmise nõue tulenes kannatanult nõutava rahasumma mittesaamisest. Ülaltoodust järeldub, et kohtualuste käitumises puudus röövimise kuriteokoosseis. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsjate seisukohaga, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasja kohtulikul arutamisel rikkunud kriminaalmenetluse seadust. KrMK § 278 lg 1 sätestab, et kohtuotsus kuulutatakse pärast selle allakirjutamist ja loetakse ette kogu kohtukoosseisu juuresolekul istungisaalis. Nagu nähtub kriminaaltoimikus olevast haiguslehest (tl 620), viibis kriminaalasja arutamisel osalenud Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi liige Eeva Levina
9. veebruaril
10. a Tartu Ülikooli Endokrinoloogiahaigla statsionaaris. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus lahkus
11. veebruaril
12. a nõupidamisele ja
13. veebruaril
14. a kohtuistung jätkus. Tulenevalt ülaltoodust tekib põhjendatud kahtlus, et kohtunik E. Levina ei osalenud
15. veebruaril
16. a jätkunud kohtuistungil ja seda kahtlust ei ole võimalik kriminaalasja materjalidega kõrvaldada. Veel nendib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et karistuste mõistmisel kohtualustele ei ole ringkonnakohus järginud karistuse mõistmise üldpõhimõtetest tulenevat karistuste individualiseerimise printsiipi ja on mõistnud M. O.-le, S. O.-le, E. K.-le ja J. K.-le ühesugused karistused. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks jätkuvalt kooskõlas oma otsusega
17. aprillist
18. a V. V. süüdistusasjas märkida, et eelvangistusaja arvestamisel ärakandmisele kuuluva karistuse hulka tuleb eelvangistuse algus- ja lõpupäev arvestada eraldi kantud karistuse hulka. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses seda tehtud ei ole. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu otsuses tl. 534 avaldatud seisukohaga, et kohtualuste ütlused ei ole tähelepanuväärsed ja seetõttu ei saa neile tugineda otsuse tegemisel. Vastupidiselt ringkonnakohtule rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtualuste ütlustesse tuleb alati suhtuda suure tähelepanuga - olenemata sellest, kas tõendite kogumis hindamise tulemusena kohus peab kohtualuse ütlusi usaldusväärseks või mitte, kusjuures viimast tuleb kohustuslikult otsuses motiveerida. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1, 2 ja 3 ning KrK § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
19. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
20. veebruari
21. a otsus V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
22. Süüdimõistetute, nende kaitsjate ja kannatanu kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
23. mail
24. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep