3-1-1-61-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. mail 1997.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistu

§ 141lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja E.

H.

§ 141lg 2 p 1 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ja E. H. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov. Tallinna Linnakohtu

1. detsembri
2. a otsusega mõisteti V. V. ja E. H. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja karistati 6-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama otsusega mõisteti V. U.

§ 141lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks.

V. V. ja E. H. mõisteti süüdi selles, et nad eelneval kokkuleppel ja koos kriminaalasjas tuvastamata isikuga

1. märtsil
2. a kella 04.10 paiku, joobnud olekus, läksid võõra vara hõivamise eesmärgil AS A autoparklasse Tallinnas, X pst N ning nõudsid valvur B. M. õlut. Maskis kurjategija tõukas valvuri pikali ning kõik kallaletungijad peksid kannatanut jalgadega, V. V. lõi B. M. pudeliga pähe. Eelkirjeldatud tegevuse tagajärjel kaotas kannatanu teadvuse ning talle tekitati kerged terviserikkega kehavigastused. Seejärel tungis V. V. kallale valvuriruumis viibinud L. K. ja lõi talle korduvalt rusikaga näkku. Samal ajal sisenes ruumi kriminaalasjas kindlakstegemata isik ning hõivas karbi AS A kuulunud 175 krooniga. Esitatud apellatsioonkaebustes taotlesid V. V. ja E. H. enda õigeksmõistmist, eitades süüksarvatud kuriteo toimepanemist. Oma kaebuses viitasid nad kohtueelse uurimise ebaobjektiivsusele ja kannatanu B. M. ütluste mitteusaldusväärsusele. E. H. kaitsja Andres Suik'i apellatsioonkaebuses taotleti E. H. röövimises õigeksmõistmist ning tema tegevuse ümberkvalifitseerimist KrK § 113 järgi. Kaitsja väitis, et kriminaalasjas pole leidnud tõendamist ei isikute grupi eelnev kokkulepe ega E. H. tahe omandada võõrast vara. Apellandi arvates ei saa kohtualuse V. V. poolset kannatanu pudeliga löömist teisele kaaskohtualusele süüks arvata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
5. detsembri
6. a otsus osaliselt ning E. H. mõisteti

§ 141lg 2 p 3 järgi õigeks, jättes mõistetud karistuse muutmata.

Muus osas jäeti kohtuotsus jõusse. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et kuna E. H. ei olnud kallaletungi ajal relva ega sellena kasutatavat muud eset ning kriminaalasjas puuduvad kindlad tõendid taolise eseme kasutamise kokkuleppe kohta, tuleb ta

§ 141lg 2 p 3 järgi õigeks mõista.

Esitatud kassatsioonkaebuses V. V. eitab omavahelist kokkulepet rahakarbi hõivamiseks. Samas vaidlustab ta enda süüdimõistmise KrK § 141 lg 2 p 3 järgi, leides, et pole tõendatud temapoolne kannatanu pudeliga pähelöömine ning pudelit ei saa käsitleda relvana. Samas osundab kassaator kannatanu B. M. vastuolulistele ütlustele kohtueelsel uurimisel ja kohtus. Palub kohaldada enda suhtes KrK § 39 sätteid, sest on varem kriminaalkorras karistamata ning tema ülalpidamisel on alaealine laps. E. H. vaidlustab oma kasssatsioonkaebuses talle süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooni KrK § 141 lg 2 p 1 järgi, usaldusväärsete süütõendite puudumise tõttu. Kassaator leiab, et toimunu tuleb kvalifitseerida huligaansusena. Vandeadvokaat L. Olovjanišnikovi kassatsioonkaebuses palutakse E. H. suhtes tehtud kohtuotsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Kaitsja viitab kohtueelsel uurimisel asetleidnud menetlusnormide rikkumistele, nimelt sellele, et on jäänud usaldusväärselt tõendamata, kes kurjategijatest kandis maski. Seetõttu pole kaitsja arvates võimalik tuvastada E. H. osavõttu röövimise toimepanemisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära kaitsja, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri, kes taotles Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse muutmata jätmist, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on põhjalikult ning igakülgselt analüüsinud kohtualuste ütlusi kuriteo toimepanemise asjaolude kohta ning tulnud põhjendatult järeldusele, et seoses nende ütluste ilmse vastuolulisusega nii teiste tõenditega kui ka omavahel, ei saa neid hinnata tõestena. Seetõttu oli ringkonnakohus õigustatud rajama kohtuotsuse teistest tõendiallikatest pärinevatele tõenditele, järgides KrMK § 274 p 3 sätteid. Kohtute poolt kooskõlas kriminaalmenetluse normidega tuvastatud faktilised asjaolud - et valvurimajakese juurde tulnud isikud nõudsid kannatanu B. M. ilma, et oleksid ostu eest tasunud, kasti õlut; peksid kannatanut kõik koos ning et üks peksjatest tungis valvurimajakesse ja hõivas rahakarbi - on viinud ringkonnakohtu seaduslikule ja põhistatud järeldusele, et need isikud tegutsesid kooskõlastatult ja ühise eesmärgi saavutamise nimel, seega isikute grupis. Seega peavad need isikud kandma kriminaalvastutust ühe ja sama KrK esiosa paragrahvi järgi. Kriminaalasja eeluurimisel - kahe mustast materjalist maski võetusel - on vaieldamatult rikutud kriminaalmenetluse norme, kuna asja materjalidest nähtub, et maskid leiti politseitööatjate poolt sündmuskoha lähedalt äravisatutena, hiljem aga vormistati kui E. H. ja V. V. poolt vabatahtlikult väljaantud. See seaduserikkumine aga ei viinud ebaseadusliku kohtuotsuse tegemiseni, kuna kohtud ei ole asjaolude tuvastamisel neid tõendeid kasutanud, asudes põhjendatult seisukohale, et isikute grupi ühise tegutsemise puhul ei oma tähtsust, kes kurjategijatest kandis maski, kes aga mitte. E. H. on karistatud tema poolt toimepandud kuriteo sanktsiooni alammääraga. Tema taotlus karistuse kergendamiseks ei kuulu rahuldamisele, kuna kassatsioonkaebuses toodud asjaolusid ei saa hinnata erandlikeks KrK § 39 mõttes ning seega puudub seaduslik alus mõista talle karistus alla sanktsiooni alammäära. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et relvana kasutatavaks esemeks KrK § 141 lg 2 p 3 mõttes ei ole mitte igasugune ese, millega on võimalik tekitada kehavigastusi vaid ainult ese, mis on spetsiaalselt kohaldatud kehavigastuse tekitamiseks või spetsiaalselt selleks eesmärgiks kuriteopaigale kaasa toodud. Kuna kriminaalasja materjalides puuduvad igasugused andmed selle kohta, et V. V. oleks tühja pudeli toonud sündmuskohale ainsa eesmärgiga kasutada seda relvana röövimise toimepanemisel, tuleb ta KrK § 141 lg 2 p 3 järgi õigeks mõista. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMK § 5 lg 1 p-st 2, AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. märtsi 1997.a otsus ja Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 1996.a otsus V. V. süüdimõistmises KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ning mõista ta selle kriminaalseaduse järgi õigeks seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. Kohtuotsus jõustub 20. mail 1997.a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher