3-1-1-63-97

3-1-1-63-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. mail
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Ü. K. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Maakohtu
3. veebruari
4. a otsusega mõisteti Ü. K. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati 6-aastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati 3-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest kohustustega mitte vahetada elukohta politseiasutusele teatamata ning hüvitada tsiviilhagid otsuses toodud tähtaegadel. Karistuse mõistmisel kohus raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Samas, mõistes talle karistuse tingimisi, arvestas kohus asjaolu, et Ü. K. on väidetavalt töökoht ning ta asub koheselt hüvitama kuriteoga tekitatud kahju. Arvestades seda, et kohtualune on varem kolmel korral kriminaalkorras karistatud varavastaste kuritegude eest, pidas kohus vajalikuks kohaldada tema suhtes maksimaalset karistusmäära koos maksimaalse katseajaga. Esitatud apellatsioonprotestis taotles Tartu prokurör Arvi Kungla Tartu Maakohtu otsuse tühistamist Ü. K. mõistetud karistuse osas ja kohtualuse karistamist reaalse vabadusekaotusliku karistusega 6 aastaks kinnises vanglas. Apellant leidis, et maakohus on eiranud KrK § 20 sätteid ning Ü. K. mõistetud karistus on tema isiksusele mittevastav. Veel leidis apellant, et põhjendamatult pole kohus arvestanud raskendava asjaoluna kohtualuse kustumata karistatust teiseliigiliste kuritegude eest. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu
7. veebruari
8. a otsus osaliselt ja Ü. K. karistati KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 2-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata. Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et kriminaalasjas puuduvad need tehiolud ning isikut iseloomustavad asjaolud, mis võimaldaksid KrK § 47 sätete kohaldamist. Tuginedes KrK § 20 ja § 36 sätetele, pidas ringkonnakohus õigeks Ü. K. ühiskonnast isoleerimist ja reaalse vabadusekaotusliku karistuse kohaldamist. Süüdimõistetu Ü. K. kassatsioonkaebuses palutakse Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas ning Tartu Maakohtu otsuse jõusse jätmist. Kassaator leiab, et tema ühiskonnast isoleerimine kahjustab kõige enam kannatanute huve, kuna kinnipidamiskohas puudub võimalus töötada ja tekitatud materiaalset kahju hüvitada. Samas kaotaks ta hästitasustatava töökoha ning perekonna, mis ei soodustaks õiguskuulekale elule tagasipöördumist ja tekitatud kahjude hüvitamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on käesolevas asjas karistuse mõistmisel arvestanud nii KrK
9. peatükis sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid kui ka konkreetseid norme ja tulnud seaduslikulening põhistatud arvamusele, et Ü. K. suhtes ei saa kohaldada karistusest vabastamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub täielikult ringkonnakohtu põhistusega, ega pea vajalikuks seda korrata. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 5, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
10. aprilli
11. a otsus Ü. K. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
12. mail
13. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep