Obsah (5)

§ 140§ 197§ 47§ 41§ 28

3-1-1-64-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. mail 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistung

§ 140

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi; Kristo Priimäe süüdistuses

§ 140lg 2 p-de 1 ja 2 ning 202 järgi ja M.

O. süüdistuses

§ 140lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kriminaalasi vaadati läbi piiramatu kassatsiooni korras AKKS § 40 lg 2 järgi A. P. kassatsioonkaebuse alusel. Kohtuistungist võtsid osa süüdimõistetu A. P. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. P. on karistatud Järva Maakohtu 4. septembri 1996. a otsusega

§ 197

lg 2 p 2 järgi vabadusekaotusega 3 kuud.

§ 47lg 1 alusel otsustas kohus mõistetud karistust mitte pöörata täitmisele, kui A.

P. üheaastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega.

1. novembril
2. a pani A. P. koos K. Priimäe ja M. O. Järvamaal Koigi vallas toime avaliku varguse, mille eest teda Järva Maakohus
3. veebruaril
4. a karistas vabadusekaotusega 1 aasta ja 3 kuud. A. P. suhtes kohaldati

§ 47

lg 1 sätteid ja määrati, et karistust ei pöörata täitmisele kui ta kolmeaastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega. Selle otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Järva prokurör Kaarel Ilus, kes ei nõustunud kohtualuse vabastamisega vabadusekaotusliku karistuse kandmisest ja taotles maakohtu otsuse tühistamist A. P. mõistetud karistuse osas ning raskema karistuse mõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 1997. a otsusega tühistati Järva Maakohtu 11. veebruari 1997. a otsus A. P. mõistetud karistuse ja lõpliku karistuse osas.

§ 140

lg p-de 1 ja 2 järgi mõisteti talle karistuseks 1 aasta ja 3 kuud vabadusekaotust.

§ 41lg 1 alusel liideti osaliselt Järva Maakohtu 4.

septembri

1. a otsusega mõistetud karistus ja lõplikuks karistuseks loeti 1 aasta ja 4 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas A. P. kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb temale kergema karistuse mõistmist, mis ei ole seotud vabadusekaotusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud A. P. seletuse, kes taotleb jätkuvalt enda karistamist mittevabadusekaotusliku karistusega ja prokuröri arvamuse, mille kohaselt ringkonnakohtu otsus on seaduslik ega kuulu tühistamisele, l e i d i s: Isiku vabastamine temale mõistetud vabadusekaotusliku karistuse kandmisest teatud tingimustel ja katseajaga, toimub kohtu järelduse tulemusena, et vabadusekaotuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekohane. Karistusest vabastamisel on eriline tähtsus, toimepandud kuriteo raskuse ja laadi kõrval, süüdlase isikul. Seejuures on vaja pöörata erilist tähelepanu andmetele, mis iseloomustavad kohtualuse isikut kui karistamise objekti. Kohtul peab välja kujunema kindel veendumus, et mõistetud vabadusekaotusest tingimuslik vabastamine tagab süüdimõistetu poolt uute kuritegude mittetoimepanemise. Järva Maakohus, mõistes
2. septembril
3. a A. P. süüdi ärandamise eest ja vabastades ta vabadusekaotusliku karistuse kandmisest tingimuslikult, leidis, et karistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekohane. Kaks kuud hiljem, katseajal, pani A. P. toime veel raskema tahtliku kuriteo - võõra vara avaliku varguse, millega kaasnes vägivald. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu otsuses esinevate järeldustega, et kuriteo toimepanemise asjaolud - täiskasvanu A. P. pani teise astme kuriteo toime alkoholijoobes, grupis alaealisega, ajal, mil ta kandis kriminaalkaristust, näitavad, et tema varasem mõjutamine tingimisi karistuse kohaldamise teel ei andnud loodetud tulemust. Vastavalt KrMK § 274 p-le 5 peab kohus ära näitama vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise motiivid juhul, kui kriminaalseaduse sanktsioon näeb ette ka teisi vabadusekaotusega mitteseotud karistusi. Järva Maakohus ei kohaldanud A. P. suhtes sanktsioonis ettenähtud alternatiivset karistust - rahatrahvi -motiivil, et kohtualune ei tööta ning otsuses põhistatakse vajadust mõista karistuseks vabadusekaotus. Siinjuures Riigikohus selgitab, et

§ 28

lg 3 kohaselt ei saa rahatrahvi mõista üksnes alaealisele, kellel puudub iseseisev sissetulekuallikas. Sama paragrahvi teine lõige lubab määrata rahatrahvi maksmise ka osade kaupa, arvestades süüdimõistetu isikut, perekondlikku ja majanduslikku seisundit. Sisuliselt on maakohtu otsuses vastuolu - ühelt poolt motiveeritakse vajadust mõista A. P. vabadusekaotuslik karistus, kohaldamata sanktsioonis ettenähtud alternatiivset karistust, teisalt aga - vabastatakse ta karistuse kandmisest arvestades erandlike asjaoludena tema ilma emata kasvamist ja õppimist kutsekoolis. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maakohus ei ole A. P. karistamisel lähtunud karistuse mõistmise üldprintsiipidest ja mõistnud ise seadusliku karistuse, lähtudes

§ 47lg-s 5 ja § 41 lg-s 1 sätestatust.

Kuna Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti kohaldanud kriminaalseadust, siis lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p- st 1 ja § 65 lg- st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus A. P. süüdistusasjas.
4. A. P. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub
5. mail
6. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep