3-1-1-65-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. juunil 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Herbert Lindmäe, vaatas avalikul kohtu

§ 139lg 2 p- de 1 ja 3 § 140 lg 2 p- de 1, 2 ja 3 järgi, T.

H.

§ 140lg 2 p- de 1, 2 ja 3 järgi ning A.

L.

§ 140lg 2 p- de 1 ja 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa vandeadvokaat Rein Napa ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. R., T. H. ja A. L. mõisteti süüdi Tartu Linnakohtu

1. veebruari
2. a otsusega. A. R. tunnistati süüdi ja karistati KrK § 139 lg 2 p- de 1 ja 3 järgi 6 kuu vabadusekaotusega. Süüditunnistamisel KrK § 141 lg 2 p 1 järgi kohaldati tema suhtes KrK § 39 sätteid ja teda karistati ühe aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti 1 aasta ja 10 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. T. H. ja A. L. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ning KrK § 39 sätteid kohaldades karistati neid vabadusekaotusega 1 aasta ja 6 kuud poolkinnises vanglas. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi tunnistati A. R., T. H. ja A. L. süüdi selles, et nemad eelneval kokkuleppel ja koos
3. veebruaril
4. a kella 23.00 paiku X linnas X tänaval, olles alkoholijoobes, tungisid võõra vara röövimise eesmärgil kallale K. P. Nad lõid teda näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus, ja röövisid seejärel botased, käekella ja püksirihma koguväärtuses 425 kr. Löömisega tekitati K. P. ülahuule limaskesta põrutushaav ja verevalum, nahamarrastused otsmikul, vasaku sarna piirkonnas ja vasakul põsel. Eksperdi arvamuse kohaselt kuulusid vigastused kergete terviserikkega kehavigastuste liiki. Linnakohtu otsuse peale esitas A. R. apellatsioonkaebuse ja Tartu abiprokurör Alar Häidberg apellatsioonprotesti. A. R. taotles temale süüksarvatud röövimise ümberkvalifitseerimist avalikuks varguseks ja mõistetud karistuse kergendamist. Prokurör leidis, et puuduvad kuriteo raskust oluliselt vähendavad erandlikud tehiolud. Linnakohtu poolt KrK § 39 sätete kohaldamisega mõistetud karistused ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetute isiksustele. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsusega tühistati osaliselt linnakohtu otsus. Ringkonnakohus kvalifitseeris kohtualustele inkrimineeritud röövimise ümber avalikuks varguseks ning karistas A. R., samuti T. H., avaliku varguse eest 1 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega ja A. L. üheaastase vabadusekaotusega. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et: "vaatamata sellele, et meditsiiniliselt kuuluvad kannatanu kehavigastused kergete kehavigastuste liiki, ei saa nahamarrastusi, verevalumit ja ülahuule limaskesta põrutushaava käesoleval juhul lugeda kannatanu tervisele ohtlikuks, kuna need ei põhjustanud kannatanule mingeid olulisi vaegusi ega muudatusi tema igapäevases elukorralduses. Samuti ei tinginud need vigastused kannatanul vajadust arstiabi järele". Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör T. Vee, kes taotleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse osalist tühistamist - röövimise ümberkvalifitseerimist ja KrK § 140 lg 2 järgi mõistetud karistuste muutmist. Prokuröri arvates on iga terviserikkega kehavigastus ohtlik tervisele, ja seda sõltumata sellest, kas kannatanu kasutab arstiabi või mitte. Protestis leitakse, et ei kohus ega kannatanu saa võtta endale õigust meditsiinilist eriharidust vajavate küsimuste ümberhindamiseks. Samuti ei saa kannatanu otsustada kuriteo kvalifikatsiooni üle Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, kes toetab protesti ning advokaadi, kelle arvates esitatud protest ei kuulu rahuldamisele, l e i d i s: Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega
7. septembrist
8. a D. A. ja O. S. süüdistusasjas ning
9. novembri
10. a otsusega A. M. ja V. M. süüdistusasjas, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium veelkord vajalikuks rõhutada, et avaliku varguse ja röövimise eristamisel tuleb igal konkreetsel juhtumil kindlaks teha, kas vägivald oli elule või tervisele ohtlik. Vägivalla ohtlikkuse üle elule ja tervisele otsustatakse füüsilise vägivalla korral nii faktiliselt saabunud kui ka vägivalla kasutamise ajal reaalselt võimaliku tagajärje alusel. See on igas konkreetses asjas fakti küsimus ja selle küsimuse otsustamisel tuleb füüsilise vägivalla korral arvesse võtta ründe intensiivsust, selle laadi ja vahendeid, mis on ründaja käes. Käsitletavas kriminaalasjas on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et ühte rusikahoopi näkku, mis põhjustas kannatanule mitteolulise tervisekahjustuse - marrastused, kriimustused, verevalumi ja limaskesta põrutushaava - ei saa lugeda elule ja tervisele ohtlikuks vägivallaks. Vastupidi protestis esitatud väitele, et kohtul puudub õigus hinnata kasutatud vägivalla ohtlikkust elule ja tervisele, on Riigikohus seisukohal, et lähtudes kehtivast kriminaalõigusest, on see õiguslik küsimus, mis on kohtu pädevuses. Eksperdid annavad arvamuse kehavigastuse liigi kohta. Antud juhul tekitati kannatanule kerge kehavigastus. Kuid kas see vägivald, mida vara hõivamiseks kasutati ja mis põhjustas kerge kehavigastuse, oli elule ja tervisele ohtlik või mitte, on fakti küsimus, mille lahendab kohus. Ringkonnakohus on oma otsuses põhjalikult analüüsinud, miks kasutatud vägivald ei olnud kannatanu elule ja tervisele ohtlik ning Riigikohus nõustub otsuses toodud põhistustega. Motiveeritult on kohtualustele mõistetud toimepandud avaliku varguse eest reaalne vabadusekaotuslik karistus ja Riigikohtul puudub seaduslik alus mõistetud karistuste muutmiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p- st 1 ja § 65 lg- st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
11. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. märtsi
13. a otsus A. R., T. H. ja A. L. süüdistusasjas.
14. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Otsus jõustub
15. juunil
16. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Herbert Lindmäe