3-1-1-70-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 17. juunil 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ning Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuis

§ 165lg 1 järgi ning tema karistamist sanktsiooni piires ettenähtud karistusega.

Prokurör leidis, et tõendeid kogumis hinnates, võib loogiliselt järeldada, et M. M. andis kohtunik A. Kramerile raha K. A. vabastamise eest ning, et sama kohtunik teeks ka tulevikus temale soodsaid kohtulahendeid. Apellandi arvates peab järgnema kriminaalvastutus altkäemaksu andmises sarnaselt altkäemaksu võtmisega, olenemata eelneva konkreetse kokkuleppe olemasolust. Veel leidis prokurör, et M. M. tegevus tuleb kvalifitseerida ümber KrK §

§ 165lg 1 järgi, kuna kohtunik ei võtnud pakutud raha vastu.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a õigeksmõistev otsus. M. M. mõisteti süüdi KrK §

§ 165lg 1 järgi, teda karistati üheaastase vabadusekaotusega ning Kr

K § 47 lg 1 alusel vabastati ta ühe aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Hinnates tõendeid kogumis, tuli kriminaalkolleegium järeldusele, et vandeadvokaat M. M. andis kohtunik A. Kramerile

1. novembril
2. a raha selleks, et kohtunik paneks toime tema huvides mingi teo või jätaks selle tegemata kui tegutsemise kohustus tuleneb tema ametist. Ringkonnakohus leidis, et vastutus altkäemaksu andmise eest järgneb ka siis, kui raha, varalist õigust või varalist kasu antakse selleks, et vajadusel tegutseks saaja andja huvides, leppimata kokku konkreetse teo toimepanemises või toimepanemata jätmises tulevikus. Ringkonnakohus tuvastas, et raha andmise seostamine K. A. tõkendi küsimusega ei ole leidnud tõendamist. Kuna ringkonnakohtul puudus võimalus väljuda apellatsioonprotesti piiridest, kvalifitseeris ta kuriteo altkäemaksu andmise katsena. Ringkonnakohus leidis samuti, et kohtunik A. Kramer ei osalenud jälitustegevuse erandtoimingu läbiviimisel ning videolint kui tõend, millele on jäädvustatud kohtualuse ja kohtuniku vaheline vestlus
3. novembril
4. a, on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud ja uuritud tõenditega. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse M. M. kaitsja vandeadvokaat J. Tedder, kes taotleb Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks järgmistel asjaoludel:
5. on tekkinud põhjendatud kahtlus M. M. suhtes õiglase ja erapooletu kohtupidamise võimalikkusest Eesti Vabariigis;
6. süüdimõistmise oletuslik motiveering, kuna KrK § 165 dispositsioonis ettenähtud kuritegu saab toime panna vaid otsese tahtlusega, samuti kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine, mis seisneb KrK § 165 tõlgendamises laiendatud ja konkretiseerimata viisil;
7. kohtuotsuse põhinemine kohtukõlbmatul tõendil;
8. ringkonnakohtu otsus ei vasta Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 29 lg 4 nõuetele. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära M. M., vandeadvokaatide J. Tedderi ja U. Lõhmuse seletuse, kes taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokurör J. Naaberi seletuse, kes taotles kohtuotsuse muutmata jätmist, leidis: I Kassatsioonkaebuses esitatud väited M. M. üle erapooletu kohtupidamise võimatusest Eesti Vabariigis ei põhine seadusel vaid asja lahendusest huvitatud menetlusosaliste arvamusel ning ei saa seetõttu olla kohtulahendi tühistamise aluseks. Selline lähenemine tugineb väärarvamusel, et Eesti Vabariigi kohtusüsteem on administratiivselt üles ehitatud alluvussuhetele ning et kohtunikud alluvad Riigikohtu esimehele. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 146 sätestab, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. See tähendab, et mitte keegi peale kohtu enese - s.o isikute, kes omavad kohtuniku volitusi ja kuuluvad kohtu koosseisu konkreetse haldus-, tsiviil- või kriminaalasja arutamisel pole õigustatud tegema kohtule mistahes laadi ettekirjutusi selle kohta, milline peab olema kohtuasja lahend. Eelnimetatud põhimõtte tagamiseks ning võimalike mõjutamiskatsete minimeerimiseks on Eesti Vabariigis tarvitusele võetud mitmeid seadusandlikke ja organisatsioonilisi meetmeid. Kohtute seaduse § 16 lg 3 ja § 20 lg 3 kohaselt nimetab esimese ja teise astme kohtunikud ametisse Vabariigi President. Sama seaduse § 24 lg 3 kohaselt nimetab Riigikohtu liikmed ametisse Riigikogu. Kohtuniku staatuse seaduse § 7 lg 1 sätestab, et kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena. Eluaegsuse printsiip tagab olukorra, kus kohtunikul on ametisoleku aja jooksul sõltumatuks ametialaseks tegevuseks õiguslik immuniteet. Kohtuniku ametist vabastamine on ammendavalt sätestatud Kohtuniku staatuse seaduse §-s
9. Nimetatud paragrahvis loetletakse kõrvuti objektiivsete tingimustega nagu tervislik seisund ja teatud vanusepiiri saabumine, ka alused, mille ilmnemisel on võimalik teha subjektiivne otsustus kohtuniku ennetähtaegse ametist vabastamise kohta. Kõik viimatinimetatud alused on seotud kohtuniku süülise käitumisega. Lisaks sellele on esimese või teise astme kohtuniku ennetähtaegseks ametist vabastamiseks vaja kolme sõltumatult tegutseva ametiisiku otsustust /Kohtuniku staatuse seaduse § 26 ja § 27 lg 1 p 2 /. Kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise õigus kuulub seaduse kohaselt ainult Riigikohtu esimehele või justiitsministrile, kuid distsiplinaarkaristuse määramise või selle määramatajätmise ainupädevus kuulub distsiplinaarkomisjonile. Eeltoodu alusel jõuab Riigikohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et kui kohtunik järgib kriminaalmenetluse printsiipe ja norme, langetab otsuse juhindudes seadusest ning oma siseveendumuse kohaselt, ei ole ühelgi ametiisikul, sh ka Riigikohtu esimehel võimalust sellise otsuse kujunemist ebaseaduslikult mõjustada. Euroopa Inimõiguste Komisjon on asunud seisukohale, et kohtulahendi eelne avaliku tähelepanu juhtimine süüdistatavale nagu näiteks vaenulik kampaania ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele (Applications Nos 8603/79, etc, Crotciani and Others v Italy, Dec.18.12.80, D.R. 22 p. 147). Siiski ei tulene sellest seisukohast keeldu avaldada massimeedias informatsiooni ja arvamusi jõustumata kohtulahendite kohta. Kolleegium leiab, et juhusliku ning ebatäieliku informatsiooni alusel kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, eriti aga isiku süü kohta, on paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed. Selliste arvamuste tira"eerimine enne kohtulahendi jõustumist, seda enam püüe anda neile mingisugustki õiguslikku tähendust, peegeldab vaid väljaandjate arusaamu õiguskultuurist. Samas rõhutab kolleegium, et selliste arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kõik kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Selle nõude täitmata jätmine on vastavalt AKKS § 39 lg 2 p 7 sätetele kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis on kohtuotsuse tühistamise obligatoorseks aluseks nii apellatsiooni- kui ka kassatsioonimenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei aktsepteeri kassatsioonkaebuses esitatud väidet, nagu oleks ajakirjanduses toimunud vaenulik kampaania M. M. vastuning nendib, et avaldati erinevaid seisukohti peegeldavaid artikleid. II Nõustudes ringkonnakohtu poolt antud õigusliku hinnanguga KrK §-s 165 sätestatu tõlgendamisel, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks täiendavalt selgitada alljärgnevat. Kuriteo kvalifitseerimisel kriminaalkoodeksi eriosa ühe või teise paragrahvi järgi tuleb eelkõige lähtuda õigushüvest, mida kuriteoga rünnatakse. KrK §-d 164 ja 165 sätestavad vastutuse ametialaste kuritegude eest. Tegemist on riigi vastu suunatud kuritegudega selle laiemas tähenduses, riigivõimu tegevuse kahjustamisega. Ametialaste kuritegude spetsiifika seisneb selles, et kahjustatakse või püütakse kahjustada riigivõimu tegevust seestpoolt, riigivõimu esindajate endi tegevusega. Altkäemaksu andmise, vahendamise või võtmise korral ei ole aga kahjustatavaks õigushüveks mitte ainult riigivõimu funktsioneerimine üldse, vaid eelkõige riigivõimu õiguspärasus, ausus, usaldusväärsus ja äraostmatus. Nii altkäemaksu andev kui ka võttev isik moonutavad riigi tahet, allutavad selle tasu eest enda huvidele. Kriminaalkolleegium osundab siinjuures kohtuvõimu kahjustamise spetsiifikale. Kuigi altkäemaksu antakse kohtunikule, on vahetuks ründe objektiks lisaks riigivõimu usaldusväärsusele kohtu erapooletus ja sõltumatus. Kohtu kui institutsiooni erandlikkus tuleneb asjaolust, et ainult ja just kohtu suhtes on Põhiseadus, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning kohtu menetlusseadused püstitanud erapooletuse ja sõltumatuse nõude. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 6 kohaselt on nende nõuete täitmine ausa õigusemõistmise eelduseks, Põhiseaduse §-de 10 ja 146 sätte ja mõtte alusel aga demokraatliku õigusriigi tunnuseks. Vastavalt KrMK § 262 lg-le 2 rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mis on läbi vaadatud kohtuistungil. KrMK § 50 lg 1 alusel hindab kohus tõendeid kogumis, juhindudes seadusest ja oma siseveendumusest. Seega on kohtuniku siseveendumus üheks seadusega sätestatud õigusemõistmise põhialuseks. Kohtumenetluse ühe osapoole poolt raha andmine kohtunikule tema töökohas või väljaspool seda kahjustab kohtuniku sõltumatust, erapooletust ja usaldusväärsust, mis omakorda mõjutab tema siseveendumuse kujunemist ja selle läbi kogu tema tegevust õigusemõistmisel. KrK § 164 dispositsioon seob vara, varalise õiguse või muu varalise kasu saamise altkäemaksuna mingi teoga, mida ametiisik pidi oma ametiseisundit kasutades toime panema või toime panemata jätma. Kolleegium märgib, et mõiste mingi tegu sisustamisel ei peeta tingimata silmas ühekordset käitumisakti, see võib seisneda ka näiteks soodsama seisundi loomises altkäemaksuandjale, tema soosimises või mahitamises. Isik paneb toime altkäemaksu andmise ka siis, kui ta soovib oma teoga kutsuda esile ametniku äraostetavuse, sh luua tõenäosust, et ametnik paneb vajalikul juhul tema kasuks toime selle või teise teo. Sama kehtib ka nn otsustustegude suhtes, kus ametiisik võib teha altkäemaksu andja suhtes täiesti ootuspärase ja seadusliku otsuse. Tegu altkäemaksu mõttes on olemas ka sel juhul, kui altkäemaksu andja teab või eeldab, et otsuse langetamisel arvestab ametnik lisaks eranditult asjase puutuvate kaalutluste kõrval eriliselt ka tema huvisid. Kogu eelneva puhul tuleb silmas pidada, et KrK § 165 dispositsioonis kirjeldatud kuriteokoosseis moodustub siis, kui isik tegutseb tahtlusega saavutada mõnda ülalkirjeldatud eesmärki, olenemata sellest, kas need eesmärgid tegelikkuses realiseerusid või mitte. III Tähelepanu väärib kaitsjate poolt järjekindlalt esitatud väide, et videosalvestus M. M. ja A. Krameri jutuajamisest ei ole kohtukõlbulik tõend. Selle väite kummutamiseks on Harju Maakohus otsuses nentinud: "kohus on kontrollinud nimetatud tõendite saamise seaduslikkust ja leiab, et toimingud on teostatud vastavalt seadusele". Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on otsuses märkinud, et nimetatud videosalvestus kui tõend on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega ning et kohtunik A. Kramer ei viinud läbi jälitustegevuse erandtoimingut. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kohtud on vaidlusaluse videolindi puhul lahendanud küll küsimuse tõendi kuuluvusest, s.o videolindil salvestatud informatsiooni kasutatavusest käesoleva kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tõendamiseks, kuid jätnud kõrvale küsimuse sellise tõendi lubatavusest. Kolleegium rõhutab veelkord, et kohtud võivad rajada otsuse ainult sellistele tõenditele, mis on kogutud ja fikseeritud seaduse nõudeid rangelt järgides. Jälitustegevuse seaduse § 2 lg 2 sätestab, et jälitustegevus, mida ei teostata selles seaduses ettenähtud juhtudel ja korras, on ebaseaduslik. Sama seaduse § 14 lg 1 annab jälitusametkondadele õiguse kaasata vabatahtlikule ajutisele või alalisele salajasele koostööle jälitustegevuses täisealisi isikuid. Ometi nähtub seaduse § 14 lg 6 sättest, et salajasele koostööle kaasatavate täisealiste isikute ring on piiratud. Muuhulgas keelab § 14 lg 6 otsesõnu kohtunike kaasamise salajasele koostööle. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates seab selline keeld kohtunikud ja teised Jälitustegevuse seaduse § 14 lg-s 6 loetletud isikud võrreldes teiste kannatanutega ebavõrdsesse olukorda juhtudel, kui nad ise osutuvad kuritegeliku ründe vahetuks objektiks. Sel juhul pole võimalik kasutada kuriteo avastamiseks ja tõendite kogumiseks kõiki Jälitustegevuse seaduses ettenähtud vahendeid. Kuid seni, kuni seadus ei näe selle normi kohaldamiseks ette ühtki erandit, tuleb seda keeldu tõlgendada absoluutsena. Tallinna Halduskohtu loa alusel oli Kaitsepolitsei ametnikel vastavalt Jälitustegevuse seaduse § 12 lg 2 sätetele õigus "siseneda varjatult ... töökohtadesse ... teabe kogumise ja salvestamise eesmärgil ning selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks." Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. Kramer oli teadlik sellest, et tema ja M. M. jutuajamine 28.11.1996.a salvestatakse Kaitsepolitsei poolt. Jälgimisaparatuur paigaldati kohtuniku kabinetti viimase kohal viibides ning nõusolekul. Isiku nõusolekut jälituse erandtoimingu läbiviimiseks tema tööruumis ning tema osavõtul käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium selle isiku kaasamisena salajasele koostööle jälitustegevuses. Seega on audio-videolindistus A. Krameri ja M. M. vahel 28.11.1996.a toimunud jutuajamisest saadud Jälitustegevuse seaduse § 14 lg 6 nõudeid eirates. Tulenevalt KrMK § 48 lg 1 sätetest, mille kohaselt tõendiks on üksnes need faktilised andmed, mille alusel uurija ja kohus teevad seaduses määratud korras kindlaks karistatava teo olemasolu, ei saa nimetatud audio-videolindistus olla käesolevas kriminaalasjas käsitletav tõendina. Raha üleandmise fakti toimumist või mittetoimumist tuleb eeltoodu tõttu hinnata teiste kriminaalasjas kogutud tõendite alusel, mida kohtud on ka teinud /tl. 238, 261/. IV Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsus ei vasta AKKS § 29 lg 4 nõuetele, kuna selles ei sisaldu järeldusi ja põhjendusi kõigi apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohta. Ringkonnakohtu otsuses sisaldub viide tunnistaja A. Krameri arvamusele. KrMK § 48 lg 2 kohaselt võib aga arvamus olla tõendiks üksnes siis, kui see lähtub eksperdilt. Tunnistajalt saadud faktilised andmed, mis võimaldavad tuvastada kriminaalasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid, on tõendiks vaid siis, kui nad on tuvastatud tunnistaja ütlustega. Kohtuotsus ei või rajaneda oletustel. Kolleegium rõhutab jätkuvalt, nagu ka oma otsuses
10. jaanuarist
11. a S. S. süüdistusasjas, et kasutades AKKS § 32 lg 3 p-s 2 antud pädevust - tühistada esimese astme kohtu õigeksmõistev otsus ja teha süüdimõistev otsus - tuleb ringkonnakohtul kohtuotsuse kirjeldavmotiveeriva osa koostamisel lisaks AKKS § 29 lg-le 4 rangelt juhinduda ka KrMK § 274 nõuetest. Samuti tuleb sellise lahendi tegemisel obligatoorselt ning motiveeritult näidata, millised AKKS §-s 31 sätestatud alused olid esimese astme kohtu otsuse tühistamise aluseks. Kui aluseks on kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavus faktilistele asjaoludele, tuleb põhistada, milliseid tõendeid on esimese astme kohus ebaõigesti hinnanud, milline on KrMK §-le 50 nõuetele vastav hinnang ning millistele järeldustele ringkonnakohus jõudis. Kui esimese astme kohus on tuginenud vastuolulistele tõenditele, tuleb ringkonnakohtul vajadusel need tõendid üle kontrollida. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ülalkirjeldatud menetlusnormide rikkumised on käesolevas kriminaalasjas takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist ning tunnistab need AKKS § 39 lg 4 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse olulisteks rikkumisteks. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
12. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus
13. aprillist
14. a M. M. süüdistusasjas.
15. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
16. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
17. juunil
18. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Lea Kalm Liikmed: Jüri Ilvest, Peeter Vaher