3-1-1-81-97 KOHTUOTSUS Eesti vabariigi nimel Tartus 26. augustil 1997.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtu

§ 101p-de 1 ja 7 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss, õigeksmõistetu Viktor Kurjakov ja tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust. Tallinna Linnakohtu 3. märtsi 1997. a otsusega tunnistati V. Kurjakov süüdi KrK §

§ 101

p-de 1 ja 7 järgi ning talle mõisteti karistuseks kümme aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega on G. P. süüdistuses KrK §

§ 101

p-de 1 ja 7 ning § 207 lg 1 järgi õigeks mõistetud, tema osas kohtuotsust keegi ei vaidlustanud. V. Kurjakovile oli eeluurimisel esitatud süüdistus selles, et ta, eesmärgiga vabaneda kohustusest tagastada 23 000 USA dollari suurune võlg,

1. aprillil
2. a kella 15 paiku pani tahtliku tapmise eesmärgil S. M. autosse lõhkeseadeldise. Nimetatud lõhkeseadeldis plahvatas kella 15.15 paiku, kui S. M. sõitis Tallinnas mööda X teed. Plahvatuse tagajärjel sai S. M. üliraskeid kehavigastusi ja ta auto hävis täielikult. Kuritegu kvalifitseeriti KrK §

§ 101

p-de 1 ja 7 järgi kui tahtliku tapmise katse, mis on toime pandud omakasu ajendil paljude inimeste elule ohtlikul viisil. Tallinna Linnakohtu otsuses loeti tuvastatuks, et

1. aprillil
2. a kella 15.00 paiku Tallinnas X tee N kohal plahvatas S. M. poolt juhitud ja temale kuulunud sõiduautos AUDI-100 tema selja taha istmele V. Kurjakovi poolt jäetud diplomaadikohvris olnud lõhkemehhanism. Selle tagajärjel sõiduauto süttis, kaotas juhitavuse ning põrkas vastu trolliliini posti. Sõiduautos olnud S. M. sai plahvatuse tagajärjel üliraskeid kehavigastusi ning sõiduauto hävis täielikult. Kohtulikul uurimisel loeti tõendatuks, et S. M. ja V. Kurjakovi vahel olid lahendamata varalised suhted, kuna V. Kurjakovil oli tagastamata kannatanult USA dollarites võetud laen. Lõplikuks laenu tagastamise päevaks oli kokku lepitud
3. aprill
4. a. Kohus leidis, et V. Kurjakov püüdis S. M. ja sellega ka dokumentaalselt vormistamata varalisest kohustustest vabaneda S. M. tapmisega ja kasutas selleks tugevajõulist lõhkeseadeldist, mis ülima tõenäosusega pidi tapma S. M. ning tegi seda viisil ja tingimustes, kus plahvatus toimus Tallinnas liiklustihedal Mustamäe teel. Linnakohtu otsuse vaidlustasid apellatsioonkaebustega V. Kurjakovi kaitsja vandeadvokaat M. Lust, kes taotles otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist millega V. Kurjakov õigeks mõistetaks ning kannatanu S. M., kes taotles kohtuotsuse tühistamist tsiviilhagi osas ja uue otsuse tegemist, millega mõistetaks V. Kurjakovilt kannatanu kasuks välja 459 445 krooni ja 20 senti. Kaebuse motiivide kohaselt oli kohus jätnud alusetult tsiviilhagi lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai
6. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
7. märtsi
8. a otsus V. Kurjakovi suhtes ja tehti uus otsus, millega V. Kurjakov mõisteti süüdistuses KrK §

§ 101

p-de 1 ja 7 järgi õigeks tema kuriteo toimepanemisest osavõtu tõendamatuse tõttu. Kannatanu S. M. tsiviilhagi jäeti rahuldamata. Kaitsja apellatsioonkaebus rahuldati, kannatanu apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse on vaidlustanud kannatanu S. M., kes kassatsioonkaebuses taotleb V. Kurjakovi õigeks mõistva otsuse tühistamist tõendite ühekülgse hindamise tõttu. Kellelgi teisel auto lõhkamist korraldada võimalik ei olnud. Muid lõhkekeha autos paiknemise võimalusi ei olnud, V. Kurjakovi väited tema diplomaadikohvri tundmatu sisu kohta on naiivsed. Kassatsioonprotesti on esitanud riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Ta on seisukohal, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on piirdunud tõendite kitsa ringi analüüsiga ning ei ole omistanud ülejäänud tõenditele ja tuvastatud tehiolude loogikast ning seostest tulenevatele järeldustele ega ka kannatanu S. M. ütlustele tähelepanu. Valikuliselt on tõlgendatud ekspertide järeldusi. Kassaator rõhutab, et kohtualuse süü küsimuse otsustamisel pidanuks kohtukolleegium otsuses loetletud tõendeid analüüsima ja hindama kogumis teiste asjas kogutud tõenditega, mitte aga neid motiveerimatult kõrvale jätma. Liialdatud tähelepanu on kassaatori arvates kohus pööranud kannatanu raha päritolule, mitte peamisele - kas kannatanu ja kohtualuse vahel võlasuhe oli. Selle küsimuse aluseks olevad tõendid on jäänud käsitluseta. Pinnalised on tuletised diplomaadikohvri kuuluvusest, linnakohtu järeldus kohvri päritolu kohta on jäänud kummutamata. Prokurör on seisukohal, et kaevatavas kohtuotsuses puuduvad motiivid, millele apellatsioonikohus on oma järeldused rajanud. Ta leiab, et suvaline tõendite valik on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni ja V. Kurjakovi alusetu õigeksmõistmiseni. Taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai
2. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonprotesti suhtes on esitanud oma kirjalikud vastuväited õigeksmõistetu V. Kurjakovi kaitsja vandeadvokaat M. Lust. Ta leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Viide motiivide puudumisele on alusetu, apellatsioonikohus on kontrollinud lahendi seaduslikkust AKKS § 20 lg-s 1 sätestatud piires - kaebuse või protesti piires. KrK § 268 kohaselt ei või süüdimõistev kohtuotsus rajaneda oletustel ja seda põhimõtet on apellatsioonikohus järginud. Vastavalt AKKS § 39 lg-le 1 on kassatsioonikorras edasikaebamise alusteks ainult kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine või kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine. Väidetult ei ole protestimise alust selgelt väljendatud ja tõendite ümberhindamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused oma positsiooni põhistamiseks, t u v a s t a s: Tallinna Linnakohtu
3. märtsi
4. a otsuse kirjeldav - motiveerivas osas on KrMK § 50 nõuetele vastavalt loetletud, kirjeldatud, kõrvutatud ja analüüsitud V. Kurjakovi süüstavaid tõendeid nende kogumis, samuti antud hinnang V. Kurjakovi poolt esitatud vastuväidetele. Sellele käsitlusele vastavalt on formuleeritud V. Kurjakovi käitumise kirjeldus ning antud sellele õiguslik hinnang. Autosalongi sisemuses toimunud tugevajõulise plahvatuse aeg, koht ja tekkepõhjus ning tagajärjed on tuvastatud sündmuskoha vaatlusprotokolli, fototabelite, Riigi Päästeameti demineerijate grupi aruande ja Politseiameti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroo ekspertiisiakti ning kohtuarstliku ekspertiisi tulemustega, samuti nende isikute ütlustega, kes viibisid sündmuskohal või teadsid asjaosaliste eelnenud ja järgnenud suhteid. Nende tõendite foonil on hinnatud ka kannatanu S. M. ja kohtualuse V. Kurjakovi ütlusi. Sama metoodika alusel jõudis Tallinna Linnakohus järeldusele, et G. P. süüditunnistamiseks V. Kurjakoviga puutumuses tegutsemise eest on tõendid ebapiisavad. V. Kurjakovi vastuväidetest tulenevaid kahtlusi rõhutades leidis kaitsja oma apellatsioonkaebuses, et kohtuotsuses käsitletud kuriteo motiiv - tahe varalisest kohustusest vabaneda - on usaldusväärselt tõendamata ning kõrvaldamata kahtlusi on ka selles, kas lõhkekeha V. Kurjakovi poolt autosse jäetud diplomaadikohvris asetses ja kui asetses, siis ei teadnud V. Kurjakov, mida kohver sisaldas. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai
6. a otsuses aktsepteeriti neid kahtlusi V. Kurjakovi õigeksmõistmise alusena. Seejuures jäeti esimese astme kohtu tõendite kogumi käsitlus ja üksikud süüstavad tõendid ning õiguslikud järeldused kummutamata. KrMK § 274 p 3 sätestab nõude, et kohus peab otsuses käsitlema motiive, miks kohus rajab oma otsuse just nimelt nendele tõenditele ja loeb mitteusaldusväärseteks muud kriminaalasjas leiduvad tõendid. Sama nõuet rõhutab apellatsioonikohtu kohustusena AKKS § 29 lg
7. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks veelkord rõhutada, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende samade tõendite alusel kohtualune temale inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul õigeks, peavad kohtud hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium peab osundatud motiveerimatust Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis on takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset arutamist, siis juhindudes AKKS § 39 lg 3 p-st 7, § 63 pst 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
8. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. mai
10. a otsus Viktor Kurjakovi õigeksmõistmises KrK §

§ 101p-de 1 ja 7 järgi.

1. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2. Prokuröri kassatsioonprotest ja kannatanu S. M. kassatsioonkaebus rahuldada. Otsus jõustub
3. augustil
4. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep