3-1-1-82-97

3-1-1-82-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. septembril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. S. süüdistuses KrK § 133 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu A. S., tema kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. A. S. mõisteti süüdi Tallinna Linnakohtu
3. aprilli
4. a otsusega KrK § 133 järgi ja teda karistati rahatrahviga saja päevamäära ulatuses, so 2200 krooni. A. S. tunnistati süüdi selles, et ta
5. aprillil
6. a ebaseaduslikult tõstis välja elamispinnalt Tallinnas X mnt N-N L. L-i, rikkudes Elamuseaduse § 63 sätteid. Tallinna Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses A. S. kaitsja vandeadvokaat Margus Fink leidis, et süüdimõistetu teos puudub kuriteokoosseis. Kaitsja väite kohaselt elamispinnalt ebaseaduslik väljatõstmine eeldab seda, et isik, kes ebaseaduslikult välja tõstetakse, omab õigusliku aluse selle eluruumi kasutamiseks. L. L-il puudus õiguslik alus X mnt N-N eluruumi kasutamiseks. Veel leidis kaitsja, et linnakohtu otsus ei ole motiveeritud ega vasta seetõttu kohtuotsusele seadusega esitatud nõuetele. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et omavoliline, Täitemenetluse seaduses sätestamata korras isiku ja tema vara väljatõstmine moodustab KrK § 133 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu sõltumata sellest, kas väljatõstetu kasutamisõigus vaidlusalusele elamispinnale oli lõppenud või mitte. Samuti leidis ringkonnakohus, et Tallinna Linnakohtu
9. aprilli
10. a otsus ei ole motiveerimata nagu väidab apellant, vaid selles on toodud tõendid, mille alusel kohus tegi õige järelduse, et tegemist oli ebaseadusliku elamispinnalt väljatõstmisega KrK § 133 mõttes. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebuse A. S. kaitsja vandeadvokaat J. Leppik, kes jätkuvalt leiab juba apellatsioonkaebuses toodud motiividel, et A. S. teos puudub kuriteokoosseis ja Tallinna Linnakohtu otsus ei vasta KrMK § 274 p 2 nõuetele. Veel märgitakse kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kaitsja taotluse teostada võrdlev analüüs KrK §-de 133 ja 188 tunnuste erinevuses, sest ainult erinevate kuriteokoosseisude võrdlemisega on õiguse rakendamine kvaliteetne. Kassaator taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja A. S. õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, kes ei toetanud kassatsioonkaebuses esitatud seisukohti, l e i d i s: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. mai
12. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Ekslik on kassaatori väide, et kannatanul puudus õiguslik alus vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks. L. L. kasutas Tallinnas X mnt N-N asuvat elamispinda
13. märtsil
14. a sõlmitud eluruumi üürilepingu alusel ja selle lepingu kehtivusajaks on 5 aastat. Tulenevalt eluruumi üürilepingust oli L. L.
15. aprillil
16. a õiguslik alus kasutada nimetatud elamispinda.
17. juunil
18. a müüs Tallinna Kesklinna Valitsus vaidlusaluse elamispinna A. L., L. L. pojale.
19. jaanuaril
20. a A. L. omakorda müüs selle elamispinna A.S. Seoses nende tsiviilõiguslike tehingutega tekkis vaidlus L. L. sõlmitud üürilepingu kehtivuse üle ja
21. veebruaril
22. a esitas süüdimõistetu A. S. hagi Tallinna Linnakohtule L. L. ja A. L. vastu nende väljatõstmiseks eluruumist Tallinnas X mnt N-N ilma teist eluruumi vastu andmata. Seega tunnistas A. S., et tema ning L. vahel on õiguslik vaidlus eluruumi kasutamise üle, mida ta asus õigesti kohtu kaudu lahendama. Tallinna Linnakohtu
23. mai
24. a otsusega nimetatud hagi rahuldati ja tunnistati L. L. eluruumi X mnt NN kasutamise õiguse kaotanuks. Kuid
25. aprillil
26. a, ajal mil vaidlus oli kohtus veel lahendamata, otsustas A. S. ise L. L. ja tema vara vaidlusalusest eluruumist välja tõsta. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et elamispinnalt väljatõstmine on ebaseaduslik kui seda tehakse ilma õigusliku aluseta. Ainukeseks õiguslikuks aluseks isiku väljatõstmiseks elamispinnalt Eesti Vabariigis on jõustunud kohtuotsus. Ilma jõustumata kohtuotsuseta väljatõstmine on omavoliline ning vastuolus ka Elamuseaduse sätetega. Elamuseaduse § 63 kohaselt lahendavad elamuvaidlusi vastavalt tsiviilseadusandlusele kohus ja teised selleks volitatud riigiorganid. Elamispinnalt väljatõstmist reguleerib aga Täitemenetluse seadustik, kus määratakse kindlaks nii nõudja kui väljatõstetava õigused ja kohustused. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega ka selles osas, et Tallinna Linnakohtus ei esinenud kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, mis oleksid takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Asjakohane ei ole kassaatori väide, et apellatsioonikohus on jätnud tähelepanuta võrdleva analüüsi KrK §-de 133 ja 188 tunnuste erinevuses. Ringkonnakohus on oma otsuses põhjendanud, miks ta jõudis järeldusele, et kohtualuse tegevus tuleb kvalifitseerida KrK § 133 järgi ning puudub vajadus motiveerida, miks tema tegevus ei sisalda mõnes teises kriminaalkoodeksi eriosa paragrahvis ettenähtud kuriteokoosseisu. Riigikohtu kriminaalkolleegium lisab siinjuures seda, et KrK §-d 133 ja § 188 kaitsevad erinevaid õigushüvesid ja ebaseaduslik väljatõstmine on spetsiifiline erinorm omavoli suhtes. Ülaltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
27. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
28. mai
29. a otsus A. S. süüdistusasjas jätta muutmata.
30. A. S. kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
31. septembril
32. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Lea Kalm, Peeter Vaher