3-1-1-85-97

3-1-1-85-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. septembril 1997.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ja liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil vandeadvokaat Lembit Nirgi kassatsioonkaebuse alusel läbi kriminaalasja V. L. süüdistuses KrK § 142 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kriminaalasja läbivaatamisest osa V. L. kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Lääne-Viru Maakohtu otsusega
2. aprillist 1997.a mõisteti V. L. süüdi KrK § 142 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 47 alusel vabastati ta tingimisi karistusest kaheaastase katseajaga, kohustades teda täitma koolikohustust ning teatama politseiprefektuurile elu- ja õppimiskoha muutustest. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ka L. L. ning R. P., kelle suhtes kohtuotsust ei ole vaidlustatud. V. L. tunnistati süüdi selles, et koos L. L. ja R. P-ga nad X linnas
3. ja
4. detsembril 1996.a K. H-lt 150 krooni väljapressimise eesmärgil rebisid kannatanul riided seljast, lõid korduvalt käega näkku, viisid ta WCsse, määrisid näo ja juuksed kokku roojaga, surusid pea potti, tõmbasid vee peale, lükkasid kannatanu pikali ning hoides tema jalgu laiali, torkasid kahvli tuppe. Seda otsust apelleeris kannatanu ema L. B., kes leidis, et kuriteo tehiolud ning süüdlaste isikuid iseloomustavad andmed ei luba antud juhul karistuse tingimuslikku mittekohaldamist. L. B. leidis, et tema tütre inimväärikust on sügavalt alandatud. Viru Ringkonnakohtu otsusega
5. juunist 1997.a tühistati Lääne- Viru Maakohtu otsus osaliselt, V. L. ja L. L. mõisteti karistuseks kuus kuud vabadusekaotust noortevanglas ning nad võeti kohtusaalis vahi alla. Ringkonnakohus leidis, et kannatanu seadusliku esindaja väited on põhjendatud. Kohtualuseid iseloomustatakse koolist negatiivselt kui koolikohustuse mittetäitjaid. Ka peale maakohtu otsust, millega neile oli pandud kohustus käia koolis, jätkasid nad koolikohustuse mittetäitmist. Kuriteo ohvriks valiti füüsilises arengus mahajäänud kaitsetu laps. Selle otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse V. L. kaitsja L. Nirgi. Kaebuses märgitakse, et KrK § 142 dispositsioon ei sisalda vastutust raskendava asjaoluna inimväärikuse alandamist ning seetõttu polnud kannatanu seaduslikul esindajal põhjust sel alusel karistuse karmistamist taotleda. V. L. ei olnud kuriteo initsiaatoriks, ta on puhtsüdamlikult kahetsenud. Koolikohustust polevat V. L. asunud täitma seetõttu, et maakohtu otsus ei olnud veel jõustunud. Samuti oli tal mahajäämuse tõttu lootusetu kevadel klassi lõpetada, mistõttu vanematel polnud otstarbekas teda kooli saata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära kaitsja, kes toetas kassatsioonkaebust ning prokuröri, kes taotles kaebuse rahuldamata jätmist, leidis: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on V. L. karistuse mõistmisel järginud KrK IV peatüki sätteid, arvestanud, nagu seda nõuab KrK § 36 eelkõige kuriteo raskust ja laadi, seejärel süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega ning nendib, et toime on pandud teise astme kuritegu, mis oma laadilt on eriti küüniline ja jõhker. Ringkonnakohus on kooskõlas seadusega jõudnud järeldusele, et sellistel tehioludel toimepandud kuriteo eest mõistetud vabadusekaotuse ärakandmine süüdimõistetu poolt on otstarbekohane, seega puudub alus KrK § 47 sätete kohaldamiseks. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus
6. juunist 1997.a V. L. suhtes muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
7. septembril 1997.a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Eerik Kergandberg Jüri Rätsep