Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tallinna Linnakohtu 24. aprilli 1997. a otsusega tunnistati I. P. süüdi
o 2200 krooni ulatuses ning
lg 1 järgi ja karistati samuti rahatrahviga 100 päevamäära ulatuses.
lg 1 alusel karistused osaliselt liideti ja kuritegude kogumi eest mõisteti talle lõplikuks karistuseks rahatrahv 150 päevamäära ulatuses - 3300 krooni. I. P. mõisteti
juulil
P. süüdi selles, et ta
lg 1 tunnustel algatatud kriminaalasja juurdlusel, hoiatatuna
järgi teadvalt vale ütluse andmise eest, andis ülekuulamisel teadvalt valesid ütlusi tema auto ärandamise kohta. Kohtuotsuse vaidlustas I. P. kaitsja apellatsioonkaebusega, milles taotles kohtualuse õigeksmõistmist. Kaitsja väitis, et I. P. tegelikult ei esitanud teadvalt vale kaebust. Tugeva joobe tõttu ei mäletanud ta lihtsalt auto asukohta ja eeldas, et see on ärandatud. Hilisemal ülekuulamisel, oli I. P. küll teadlik, et autot ei ärandatud. Kuid selle teabe esitamine oleks olnud käsitatav ütluste andmisena enda vastu ja vastavalt KrMK § 51 lg-le 3 oli I. P. õigustatud jätma sellised ütlused andmata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
lg 1 dispositsioon seab teise isiku konkreetse äranäitamise kriminaalvastutuse kohustuslikuks tingimuseks. Sellele tuginedes tühistati Tallinna Linnakohtu 24. aprilli 1997. a otsus I. P. süüdimõistmises
lg 1 järgi ja
Kohtukolleegium ei nõustunud apellandi väitega, nagu ei võidaks tõendina arvestada isiku ütlusi, mis on antud tema enese käitumise kohta. See seisukoht on kolleegiumi otsuses menetlusseaduse asjakohase käsitlusega motiveeritud. Ühtlasi on jõutud põhistatud järeldusele, et I. P. andis tunnistajana ülekuulamisel teadvalt valeütlusi eesmärgil vältida auto ärandamise ettekäändel vastutust joobnuna auto juhtimise eest. Leiti, et I. P. poolt valetunnistuse andmises seisnev kuritegu on õigesti kvalifitseeritud
Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega ei nõustunud riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber, kes oma kassatsioonprotestis leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi käsitlus
P. alusetu õigeksmõistmise. Kassaatori arvates tuleb
dispositsioonis toodud kuriteo toimepanemist teise isiku poolt lahti mõtestada selliselt, et avalduses näidatud valeandmed käsitlevad mitte avaldaja enda, vaid kellegi teise isiku poolt toimepandud kuritegu, kusjuures pole oluline, kas see teine isik on näidatud konkreetselt või on jäetud konkretiseerimata. Kassaator rõhutab, et näidates avalduses kuriteo tehiolud, kuid samas jättes konkretiseerimata, kes on ärandaja, viis I. P. teadlikult ja tahtlikult politsei ekslikule uurimisversioonide paljususele, mis rõhutab just selliselt õigusemõistmise vastu suunatud kuriteo sisu. Järelduvalt on kassaator seisukohal, et üksnes konkreetse isiku äranäitamine obligatoorse tunnusena ahendaks põhjendamatult
Avaldusel hoiatusallkirja olemasolu ja avalduse vormi ei pea kassaator oluliseks, kirjalikult esitatud teadvalt vale kaebuse esitamine kui kuritegu on lõpule viidud momendist, mil see avaldus politseijaoskonnas sündmuste raamatus registreeriti. Nendel kaalutlustel leiab kassaator, et Tallinna Ringkonnakohus on I. P. õigeksmõistmisel
o jätnud kohaldamata kohaldamisele kuuluva seaduse. Ta taotleb sellest tulenevalt asja saatmist samale kohtule vaidlustatud osas uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles toetati kassatsioonprotesti, l e i d i s: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 1997. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele.
lg-s 1 on sätestatud kriminaalvastutus teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. KrMK § 90 lg-s 1 ei sätestata kaebust iseseisva kriminaalasja algatamise ajendina. Vastavalt KrMK § 92 lgs 1 sätestatule on kaebus käsitatav kuriteo kohta esitatava avalduse või teate ühe alaliigina. Nimelt märgitakse KrMK § 92 lg 1 viimases lauses, et kuriteo kohta käiva avalduse vastuvõtmisel hoiatatakse avaldajat vastutusest üksnes teadvalt vale kaebuse esitamise eest. Sellise erineva terminikasutuse pinnalt on kriminaalmenetluse õiguse teoorias enamlevinud seisukoht, et kuriteokaebus KrMK § 92 lg 1 ja
mõttes on selline kuriteo kohta esitatava avalduse alaliik, milles osutatakse konkreetsele, üheselt identifitseeritavale isikule. Sellest tulenevalt saab ka
tekstis kasutatav mõiste "teine isik" tähistada üksnes konkreetselt identifitseeritavat isikut, mitte aga isikute piiramatut ringi. Just sellise konkreetset isikut tähistavana - kasutatakse mõistet "teine isik" ka näiteks
§-des 106, 129 ja
Juhindudes AKKS § 63 p 1 ja § 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.