3-1-1-90-97

3-1-1-90-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. septembril 1997 .a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja O. K. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa O. K. kaitsja vandeadvokaat Konrad Mällo ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasi vaadati läbi piiramatu kassatsiooniõiguse alusel AKKS § 40 lg 2 järgi. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelsel menetlusel esitati O. K. süüdistus KrK § 204 lg 1 järgi selles, et tema olles
2. juunil
3. a kella 11.50 paiku alkoholijoobes ja väsimusseisundis, juhtis sõiduautot "Mitsubishi" riikliku registrimärgiga xxx XXX. Sõites Tallinnas X teel X pst poolt X tee suunas, ületas ta kehtestatud kiiruse nõudeid ning eirates valgusfoori kollast tuld, sõitis X ristmikule, lõpetades selle ületamise punase tule ajal. Seejärel sõitis ta otsa sõiduteed ületavale jalakäijale N. O., kes saadud vigastuste tagajärjel suri sündmuskohal. Esitatud süüdistuse kohaselt rikkus O. K. liikluseeskirja p-de 46.1, 46.2, 81, 83.2, 119 ja 199 ning liikluseeskirja lisa 1 p-de 11 ja 12 nõudeid. Tallinna Linnakohtu
4. jaanuari
5. a otsusega mõisteti O. K. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks. Linnakohtu otsuse motiivide kohaselt ei leidnud kohtus tõendamist, et liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtis sõidukit O. K. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonprotesti Tallinna abiprokurör E. Ülviste ja apellatsioonkaebuse kannatanu esindaja vandeadvokaadi vanemabi M. Leis. Apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsuse tühistamist ja O. K. süüditunnistamist KrK § 204 lg 1 järgi. Protesti motiivide kohaselt ei vastanud linnakohtu otsuses sisalduvad järeldused faktilistele asjaoludele. Apellatsioonkaebuses taotleti samuti linnakohtu otsuse tühistamist ja O. K. süüdimõistmist KrK § 204 lg 1 järgi. Ühtlasi taotleti O. K. tsiviilhagi väljamõistmist 20 400 kr suuruses summas. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. mai
7. a otsusega tühistati linnakohtu õigeksmõistev otsus ning apellatsioonprotest ja -kaebus rahuldati. O. K. mõisteti KrK § 204 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati kaheaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. KrK § 27 alusel võeti temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks aastaks. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Linnakohtu otsuses sisalduv järeldus, et O. K. süü liiklusõnnetuse põhjustamises pole leidnud tõendamist, ei vasta faktilistele asjaoludele ega ole kooskõlas eeluurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Esitatud tsiviilhagi rahuldati. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kohtualune O. K. Kaebuses taotleb ta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. mai
9. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtu teisele kohtukoosseisule. Kaebust põhistab kassaator sellega, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Samuti eirates KrMK § 50 nõudeid on kohus hinnanud kogutud tõendeid kogumis mitteobjektiivselt ja ühekülgselt ning teinud faktilistele asjaoludele mittevastavaid ühekülgseid järeldusi. Kohus pole kassaatori arvates suutnud põhjendada, miks ei ole usaldusväärne liikluseksperdi arvamus täies ulatuses. Samuti on kohus olnud erapoolik ka karistusliigi valikul. Liiklusõnnetuse toimumisest on möödunud kaks aastat ning seetõttu ei ole vajalik, lähtudes preventatsiooni printsiibist, vabadusekaotusliku karistuse reaalne mõistmine. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kaitsja vandeadvokaat K. Mällo seletuse, kes toetas esitatud kassatsioonkaebust ja taotles Riigikohtult õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, ja prokurör M. Püssi arvamuse, mille kohaselt ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele, l e i d i s: Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega selles, et O. K. juhtis
10. juunil
11. a kella 11.50 ajal sõiduautot "Mitsubishi" riikliku registrimärgiga xxx XXX, ületas kehtestatud kiirust ning valgusfoori kollase tule nõudeid eirates, sõitis X tee ristmikule ja lõpetas ristmiku ületamise punase tule ajal. Seejärel sõitis ta otsa jalakäija N. O., kes saadud vigastuste tagajärjel suri. Ringkonnakohus on taolisele järeldusele tulnud juhindudes KrMK §-s 50 sätestatust - hinnates kriminaalasjas esinevaid tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis on põhinenud asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Analüüsitud on erinevaid tõendite liike - kohtualuse, kannatanu esindaja ja tunnistajate ütlusi, liiklustehnikaeksperdi arvamust ja kohtupsühhiaatriaekspertide arvamust. Kohus on motiveerinud, miks ta pole usaldusväärseks pidanud O. K. ütlusi temal esinenud mälukaotuse kohta. O. K. ei esinenud patoloogilist afekti ega patoloogilist joovet ning psühhoosi seisundit (ta oli adekvaatses kontaktis ümbritsevaga, tegutses sihipäraselt, tal ei esinenud teadvusehäireid, luulumõtteid ega meelepetteid). Kohtualune oli tavalises alkoholijoobes, mida kinnitatakse ka arstliku joobeekspertiisi otsuses
12. juunil
13. a kell 12.50, s.o ligi üks tund pärast liiklusõnnetuse toimumist (tl 268). Liiklustehnikaekspert on vastanud temale linnakohtu istungil esitatud küsimustele kirjalikult ja suuliselt. Vandeadvokaat K. Mällo esitatud küsimusele: "Kui kaugel ristmikust ületas jalakäija tee ja milline foori tuli põles ta liikumise suunas tee ületamisel?" on ekspert V. V. vastanud: "Arvestades eeluurimisel antud kategoorilist arvamust auto ja jalakäija kontakti koha kohta, pidi jalakäija sõiduteed ületama väljaspool ristmikku ning seega puudub ka fooritulede põhjuslik seos liiklusõnnetuse toimumise faktiga" (tl 158). Eeltoodust nähtub, et ekspert on ületanud oma pädevust ning asunud kriminaalasja tehiolusid õiguslikult hindama. Järeldus põhjusliku seose olemasolu või puudumise kohta on õiguslik hinnang, mis ei kuulu eksperdi kompetentsi. Vastates suuliselt antud küsimusele, on ekspert täiendavalt veel lisanud: "auto võis ristmikule sõita kollase tule süttimisel või rohelise tule põlemise lõppedes" (tl 161). Millele taoline eksperdiarvamus põhineb, kriminaalasja materjalidest ei nähtu. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning käsitletava kriminaalasja lahendamisel on ringkonnakohus õigesti kõrvale jätnud liiklustehnikaeksperdi arvamuse, mis ei seondu teiste usaldusväärsete tõenditega või on antud väljaspool eksperdi pädevust. Karistuse mõistmisel on ringkonnakohus arvestanud kuriteo raskust ja laadi - keskmises alkoholijoobes O. K. sõitis surnuks teed ületava jalakäija. Samuti on karistuse mõistmisel arvestatud kohtualuse isikut - O. K. on süstemaatiliselt rikkunud liikluseeskirja nõudeid - kahe aasta jooksul on teda liikluseeskirja nõuete rikkumise eest võetud haldusvastutusele 19 korda, ta on varem kriminaalkorras karistatud, vastutust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid kohtukolleegium ei tuvastanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab jätkuvalt, et mõistes süüdlasele alkoholijoobes toimepandud avarii eest, mille tagajärjel saabus kannatanu surm, reaalse vabaduskaotusliku karistuse, on kohtud õigesti juhindunud kriminaalkaristuse eesmärgist ja karistuse mõistmise üldsätetest. Seega puudub Riigikohtul õiguslik alus O. K. mõistetud karistuse - kaheaastase vabadusekaotuse kergendamiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-st 40; § 63 p -st 1 ja § 65 lg -st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
14. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. mai
16. a otsus O. K. süüdistusasjas muutmata.
17. Kohtualuse kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
18. AKKS § 40 lg 1 alusel kassatsioonkautsjon tagastada. Otsus jõustub
19. septembril
20. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Lea Kalm, Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Ilvest