3-1-1-92-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. septembril 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avali

§ 101

p-de 1, 4 ja 7 järgi selles, et ta aitas eelkirjeldatud kuriteo toimepanemisele kaasa vahendi andmisega ja oli teadlik, et kaaskohtualused kasutavad valvuri vastupanu kõrvaldamiseks relvana metalltorusid ja haamrit, millega võib tekitada elule või tervisele ohtlikke vigastusi. Harju Maakohtu

1. veebruari
2. a otsusega mõisteti R. Zavilohhin, E. P. ja A. Volhovitski süüdi KrK 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning neid karistati vabadusekaotusega 7 aastaks ja 6 kuuks. Veel mõisteti nad süüdi KrK § 107 lg 2 p-de 1, 3 ja 5 järgi ning karistati vabadusekaotusega 7 aastaks. KrK § 40 alusel mõisteti kohtualustele lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest 7 aastat ja 9 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama otsusega mõisteti A. P. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 4 aastaks kinnises vanglas KrK § 39 sätete kohaldamisega. Süüdistuses KrK §

§ 101p-de 1, 4 ja 7 järgi mõisteti ta õigeks tõendamatuse tõttu.

Maakohus tuli järeldusele, et ei ole tõendatud kohtualuste tahtlus valvuri tapmiseks. Kohus tuvastas üksnes kokkuleppe vara hõivamiseks ja valvuri võimaliku vastupanu kõrvaldamiseks. Tulenevalt eeltoodust kvalifitseeris kohus R. Zavilohhinile, E. P. ja A. Volhovitskile süüksarvatud tahtliku tapmise raskendavatel asjaoludel ümber KrK § 107 lg 2 p-de 1, 3 ja 5 järgi. Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Harju Maakohtu otsuse tühistamist, R. Zavilohhini, E. P. ja A. Volhovitski süüdi mõistmist KrK § 101 p-de 1, 4 ja 7 järgi ja A. P. mõistetud karistuse karmistamist. Vandeadvokaat L. Olovjanišnikovi apellatsioonkaebuses taotleti A. P. suhtes tehtud otsuse tühistamist, tema süüdimõistmist KrK §

§ 140lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi ja karistamist rahatrahviga.

Vandeadvokaadi vanemabi A. Repnau taotles oma apellatsioonkaebuses A. Volhovitskile mõistetud karistuse kergendamist KrK § 39 kohaldamisega. Kohtualuse R. Zavilohhini apellatsioonkaebuses taotleti tema süüdistusest KrK § 107 lg 2 p 5 väljajätmist ja karistuse kergendamist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a otsus osaliselt. R. Zavilohhin, E. P. ja A. Volhovitski mõisteti süüdi KrK § 101 p-de 1, 4 ja 7 järgi ja neid karistati vabadusekaotusega 7 aastaks KrK § 39 sätete kohaldamisega. KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud lõplikud karistused jäeti muutmata. Kriminaalkolleegium järgis oma otsuses Riigikohtu poolt varem esitatud seisukohta, et korduv löömine elutähtsate organite piirkonda, arvestades kasutatud vahendeid, viisi, kehavigastuste paiknemist ja laadi, mille tagajärjel kannatanu sureb, tõendab tapmist kaudse tahtlusega. Samas leidis ringkonnakohus, et A. P. on õigustatult süüdi mõistetud röövimise täideviijana, mida tõendab kaaskohtualustega tehtud eelnev kokkulepe, kindel rollide jaotus ja kooskõlastatud tegevus ühtse eesmärgi saavutamiseks. Süüdimõistetu R. Zavilohhini ja A. Volhovitski kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Repnau kassatsioonkaebuses taotletakse KrK § 101 p-de 1, 4 ja 7 järgi kvalifitseeritud kuriteo ümberkavalifitseerimist KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning karistuste kergendamist. R. Zavilohhin kinnitab oma kaebuses, et ta ei soovinud kannatanu surma ning kahetseb toimunut. A. Repnau kaebuses väidetakse, et A. Volhovitski lõi valvurit vaid kahel korral rusikaga näkku ja ei möönnud sealjuures teadlikult kannatanu surma. Samas leiab kaitsja, et A. Volhovitskile karistuse mõistmisel on rikutud KrK § 20, § 26, § 37 ja § 39 sätteid. Süüdimõistetu A. P. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikovi kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist A. P. süüdimõistmises KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kaitsja on seisukohal, et A. P. ei olnud teadlik kaassüüdimõistetute kokkuleppest valvuri elule ja tervisele ohtliku vägivalla kasutamiseks. Kassaator taotleb oma kaitsealuse poolt toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK §

§ 140lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi ning sellest tulenevalt karistuse korrigeerimist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdimõistetu A. P. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikovi põhistused kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtadele, samuti kannatanu E. K. ja prokurör M. Püssi vastuväited, milles taotleti Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse muutmata jätmist, l e i d i s: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Ringkonnakohtu otsuses on kooskõlas AKKS § 29 lg-ga 4 piisavalt põhjendatud, miks loetakse usaldusväärselt tuvastatuks, et R. Zavilohhin, E. P. ja A. Volhovitski tegutsesid tahtlusega tappa kannatanu Ü. K. ja tegemist ei olnud üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamisega, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm. Seejuures on ringkonnakohus õigesti viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasematele lahenditele, kus on asutud seisukohale, et metallist esemetega korduv tugevajõuline löömine elutähtsate organite piirkonda viitab kannatanu surma põhjustamise tahtlusele. Sellisel juhul süüdlane möönab surma saabumise võimalust ühena võimalikest tagajärgedest, kuid suhtub sellesse ükskõikselt, st tegutseb kaudse tahtlusega. Tallinna Ringkonnakohus, mõistes R. Zavilohhini ja A. Volhovitski süüdi raskemas kuriteos kui Harju Maakohus, jättis maakohtu poolt mõistetud karistused muutmata ja seetõttu puudub alus süüdimõistetute karistustekergendamiseks. Sealjuures maakohus on karistuse mõistmisel järginud KrK § 36 sätteid ja võtnud arvesse kohtualuste poolt toimepandud kuriteo raskust, laadi ning nende isikuid. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga ka A. P. tegevuse juriidilisel kvalifitseerimisel. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et bensiinijaam-kaupluse juurde sõitsid kõik kohtualused eesmärgiga omastada kaupluses olevat vara, kusjuures selleks tuli kõrvaldada valvuri vastupanu. Viimase täideviimiseks võeti kaasa metalltorud ja haamer. Edasi tegutseti vaikival kokkuleppel ja see ei pea olema alati eelnev kokkulepe nagu väidab kaitsja. Kõigil kuriteost osavõtjail oli seega ühtne kavatsus ja eesmärk ning asjaolu, et A. P. ei sisenenud koos teistega kauplusesse, tulenes rollide jaotusest osavõtjate vahel kuriteo täideviimisel. Kõigi kohtualuste tegevus oli suunatud vara saamisele ja vägivald valvuri suhtes oli vahendiks vara hõivamisel ning see vägivald lõi reaalse ohu kannatanu elule ja tervisele, st tegemist oli röövimisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu otsuses sisalduvad järeldused vastavad faktilistele asjaoludele ja ei esine kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi ega kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist, mistõttu puuduvad kriminaalasjas kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise alused. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsus Ruslan Zavilohhini, Andrei Volhovitski ja A. P. süüdistusasjas jätta muutmata.
6. Ruslan Zavilohhini, Andrei Volhovitski kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau ja A. P. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikovi kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
7. septembril
8. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Rätsep Liikmed: Eerik Kergandberg, Peeter Vaher