3-1-1-94-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 9. septembril 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul ko

§ 141lg 2 p 4 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa süüdimõistetu V.R. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kohtuistungil osales tõlk Lüüli Lomp. V.R-le esitati eeluurimisel süüdistus ja ta anti Tallinna Linnakohtu määrusega kohtu alla süüdistatuna KrK § 141 lg 2 p 4 järgi. Tallinna Linnakohtu

1. aprilli
2. a otsusega tunnistati V.R. KrK § 139 lg 2 p 3 järgi süüdi ja teda karistati 2-aastase vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel vabastati ta tingimuslikult karistuse kandmisest 3-aastase katseajaga. Kohtuotsuse järgi tunnistati V.R. süüdi selles, et ta tungis sõiduki ukseluku avamise teel
3. jaanuaril
4. a kella 14.30 paiku Tallinnas T t xx maja juures seisnud AS TOYOTA ELKE AUTO mikrobussi TOYOTA HIACE registrimärgiga X ja varastas bussist magnetofone, kõlareid ja muid esemeid väärtusega 17 986 krooni 43 senti. Varastatud esemed tõstis V.R. samas sõiduautosse OPEL SENATOR registrimärgiga Y, mida ta kasutas volituse alusel. Sellal kui V.R. istus sõiduautosse ja käivitas mootori, püüdis vargust märganud mikrobussi juht U.M., toetudes kätega vastu auto mootorikatet, takistada ärasõitu. Kuna sõiduauto hakkas liikuma, pidi U.M. otsasõidu vältimiseks kõrvale hüppama. V.R. põgenes varastatud esemetega sõiduautol sündmuskohalt. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas Tallinna prokuröri asetäitja Märt Toming appellatsioonprotesti, milles taotles V.R-le KrK § 139 lg 2 p 3 järgi süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KrK § 141 lg 2 p 4 järgi ja talle mõistetud karistuse raskendamist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai
6. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
7. aprilli
8. a otsus V.R. süüdimõistmises KrK § 139 lg 2 p 3 järgi. V.R. tunnistati süüdi KrK § 141 lg 2 p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks KrK § 39 sätteid kohaldades 2 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid süüdimõistetu V.R. ja kannatanu U.M. kassatsioonkaebused. Süüdimõistetu V.R. väidab kassatsioonkaebuses, et ta pani toime mikrobussis olnud esemete salajase varguse, kusjuures ta ei teadnud, kes on varastatu omanik ja kes püüdis sündmuskohalt lahkumisel sõiduautot peatada. Tema tegevus sõiduauto juhtimisel U.M. elu ega tervist ei ohustanud ning tal puudus tahtlus panna toime röövimine. Kuna U.M. püüdis takistada kuriteo toimepanemist, võiks toimepandud tegu kvalifitseerida KrK § 184 lg 1 järgi. V.R. taotleb enda süüdimõistmist KrK § 139 lg 2 p 3 järgi või teistsuguse kohtuotsuse tegemist ja karistamist mittevabadusekaotusliku karistusega. Kannatanu U.M. kassatsioonkaebuses väidetakse, et tal ei olnud kavatsust V.R. kinni pidada. Oli ilmne, et süüdimõistetu ei soovinud tema suhtes rakendada vägivalda, vaid püüdis pärast varguse toimepanemist põgeneda. Mingisugust reaalset ohtu ta oma elule või tervisele ei tunnetanud. U.M. taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja V.R. süüdimõistmist salajase varguse eest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil süüdimõistetu V.R. kordas oma seletuses kassatsioonkaebuses esitatud väiteid. Prokurör taotles Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse osalist muutmist ja V.R-le süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KrK § 140 lg 2 p 4 järgi, jättes talle mõistetud karistus muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning ära kuulanud süüdimõistetu seletuse ja prokuröri arvamuse, t u v a s t a s: Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumiga, et KrK § 139 järgi kvalifitseeritav kuritegu on lõpule viidud momendist, mil süüdlasel tekkis võimalus hõivatud vara vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Seega saab vargust lugeda lõpuleviiduks alles pärast teokohalt lahkumist, kui süüdlasel tekib faktiline võimalus varastatut oma tahte kohaselt kasutada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. veebruari
10. a otsust nr 3-1-1-19-96 J.J.

§ 141lg 2 p 2 järgi.

RT III 1996, 15, 206 ja

1. septembri
2. a otsust nr 3-1-1-95-96 R.K.

§ 15lg 2 ja § 139 lg 1 järgi.

-RT III 1996, 26, 344). Kuni sellise võimaluse saabumiseni ei ole salajane vargus lõpule viidud ning süüdlase tahtlus võib üle kasvada tahteks toime panna teine tegu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. septembri 1996. a otsust nr 3-1-1-95-96 R. K.

§ 15lg 2 ja § 139 lg 1 järgi.

-RT III 1996, 26, 344). Kriminaalasja tehioludest nähtub, et V.R-l ei õnnestunud salajast vargust lõpule viia. Teda märgati võõra vara hõivamisel, kusjuures mikrobussi juht U.M. asus tema tegevust takistama. Selleks hetkeks ei olnud kavatsetud kuritegu - salajane vargus veel lõpule viidud. Samas ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et tegemist on salajase varguse katse ülekasvamisega röövimiseks. Võõra vara röövimise korral ähvardusega kasutada vahetult elule või tervisele ohtlikku vägivalda peab isik, keda ähvardatakse, tajuma, et ähvardust võidakse kohe täide viia ja tema elu või tervis on ohustatud. Kannatanu U.M. kassatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et ta ei tajunud kuriteosündmuse ajal mingisugust reaalset ohtu oma elule või tervisele, riimuvad kriminaalasja materjalidega. Samas ei ole õige ka V.R. toimimisviisi käsitada röövimise tahtlusega hõlmatud vägivallaähvardusena. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et V.R-l oleks sõidu alustamisel olnud tahtlus ähvardada U.M. elule või tervisele ohtliku vägivallaga ning toimida nii, et kannatanu tajuks kohalt ärasõitu talle ohtlikuna ja peaks ohtu oma elule või tervisele reaalseks. V.R. ütlustest nähtub, et ta tahtis pärast seda, kui vargust märgati ja püüti takistada tema ärasõitu, teokohalt kiiresti lahkuda, kusjuures kannatanu vastu ei olnud tal mingisuguseid kavatsusi (tl-d 66 p ja 114). Seega ei ole kriminaalasjas tõendatud, et V.R. oleks hõivatud vara enda käes hoidmiseks kannatanut U.M. tahtlikult ähvardanud elule või tervisele ohtliku vägivallaga. Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib, et V.R. teos puudub tema tahtlusest tulenevalt röövimise subjektiivne külg. Vara hõivamine algas salaja, kuid muutus enne salajase varguse lõpuleviimist kannatanu sekkumise tõttu avalikuks varguseks. Kuna V.R. tegu - lõpule viimata salajane vargus - omandas avaliku varguse kuriteotunnused, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KrK § 140 lg 2 p 4 järgi. Sellest tulenevalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks kergendada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusega V.R-le mõistetud karistust ja mõista talle KrK § 140 lg 2 p 4 järgi 1 aasta ja 6 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 1997. a otsus V.R. süüditunnistamise ja talle karistuse mõistmise osas KrK § 141 lg 2 p 4 järgi. 2. Tunnistada V.R. süüdi KrK § 140 lg 2 p 4 järgi ja mõista talle karistuseks üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 3. Süüdimõistetu V.R. ja kannatanu U.M. kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 9. septembril 1997. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Herbert Lindmäe