lg 2 p-de 3 ja 4 ning
Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. L. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja Riigiprokuratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohtu 27. jaanuari 1997. a otsusega tunnistati A. L. süüdi
Kuritegude kogumi eest mõisteti talle
lg 1 alusel lõplikuks karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas, kusjuures karistuse kandmise alguseks määrati 28. veebruar 1997. a. Süüdistuses
L. õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Samas kriminaalasjas olid kohtu alla antud veel A. K, A. B., O. G., J. K., A. R., J. A. ja I. V., kuid nende suhtes Riigikohus kriminaalasja kassatsiooni korras läbi ei vaata. Tallinna Linnakohtu otsusega mõisteti A. L. ühtlasi välja 295 000 krooni ja solidaarselt kaaskohtualuse A. G. 236 000 krooni AS T. kasuks.
L. süüdi selles, et tema ajavahemikul
L. süüdi selles, et ta koos A. G. ja kolmanda isikuga
L. süüdi selles, et ajavahemikul 1.-
L. õigeks. Lõplikuks karistuseks
lg 2 pde 3 ja 4 ning § 188 järgi
Linnakohtu otsus tühistati ka A. L. 55 000 krooni ja solidaarselt A. G. 236 000 krooni väljamõistmises AS Toiko kasuks. Muus osas jäeti Tallinna Linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et ei ole alust seada kahtluse alla kannatanu I. K. ütluste õigsust ja tema ütlused on kooskõlas ka teiste tõenditega, sealhulgas anonüümsete tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse muutmata jäänud osa kohta toodud tõendite analüüsi ja järeldustega ning rõhutas, et kohus hindab tõendeid oma siseveendumuse kohaselt ja kohtule ei ole siduvad menetlusosaliste poolt tõenditele antud hinnangud. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuses taotleb A. L. kaitsja A. Jaroslavski ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks vastavalt kohtualluvusele järgmistel motiividel. 1. A. L.-le esitati süüdistus
lg 2 järgi enne selle seaduse jõustumist ja see tõi kaasa vale kohtualluvuse ning kaitsja leiab, et A. L. kriminaalasja arutas ebaseaduslik kohtukoosseis. 2. Kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus prokurör loobus A. L. süüdistusest
Kaitsja on seisukohal, et alates süüdistuse loobumisest
L.-le esitatud süüdistus ja kohtul tulnuks saata kriminaalasi täiendavaks kohtueelseks uurimiseks KrMK § 219 lg 2 alusel.
järgi on alusetu, sest kohtuotsustest ei nähtu, milles seisnes süüdimõistetu kuritegelik käitumine. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri, kes taotles Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse muutmata jätmist, l e i d i s: Põhjendamatu on kaitsja väide, et A. L. kriminaalasja arutas ebaseaduslik kohtukoosseis. Küsimuse kohtualluvusest püstitas kaitsja juba kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ja uurija määrusega jäeti rahuldamata kaitsja taotlus menetluse lõpetamiseks süüdistuses
Tegemist oli uue kuriteokoosseisuga, mille kohta puudus kohtupraktika. Seega tekkis juba kohtueelsel uurimisel õiguslik vaidlus, mille lahendamisest sõltus muuhulgas ka teiste A. L. inkrimineeritud kuritegude kvalifikatsioon. Kaitsja kordas oma taotlust Tallinna Linnakohtu korraldaval istungil, kuid õigusliku vaidluse tõttu ei saanud kohus korraldaval istungil küsimust lahendada. Kohtu alla andmise küsimuse otsustamisel kohtu korraldaval istungil hindab kohus kogutud tõendeid ainult asja kohtuliku arutamise võimalikkuse seisukohalt, ilma ette otsustamata süüdistatava süüdioleku küsimust, seega ka süüdistatavale inkrimineeritud käitumise õiguslikku kvalifikatsiooni. Viimane otsustatakse asja kohtulikul arutamisel ja Tallinna Linnakohus jättis õigustatult korraldaval istungil lahendamata A. L. süüküsimuse
Eeltoodust lähtuvalt anti A. L. kohtu alla süüdistuses
MK § 29 lg 3 alusel ning kriminaalasja arutati seaduspäraselt Tallinna Linnakohtus, mitte Narva Linnakohtus. Lisaks ülaltoodule puudus A. L. kaitsjal A. Jaroslavskil AKKS § 37 alusel õigus vaidlustada kassatsiooni korras kohtualluvuse küsimust, kuna ta ei olnud seda eelnevalt teinud apellatsiooni korras. Ekslik on kaitsja väide, et pärast
MK § 219 lg 2 alusel saadab kohus kriminaalasja täiendavaks kohtueelseks uurimiseks juhul, kui kohtulikul uurimisel jõuab ta veendumusele KrMK §-s 215 lg 2 sätestatud uue või muudetud süüdistuse esitamise vajalikkuses. KrMK § 215 lg 2 kohaselt esitab prokurör kirjalikult uue või muudetud süüdistuse kohtus, kui sellega halveneb kohtualuse seisund või see süüdistus on oma sisult oluliselt erinev varemesitatud süüdistusest. 20. jaanuaril 1997. a loobus prokurör kohtulike vaidluste käigus A. L. süüdistusest
Kohus mõistiski A. L. õigeks süüdistuses
o kuritegeliku ühenduse organiseerimises, sellesse liikmete värbamises ja sellise ühenduse juhtimises. A. L. õigeksmõistmine
lg 2 järgi tõi kaasa vajaduse väljapressimise süüdistuse muutmiseks ühe kvalifitseeriva tunnuse - väljapressimine kuritegeliku ühenduse poolt - äralangemise tõttu ja Tallinna Linnakohus kvalifitseeris õigesti selle kuriteo ümber
Oma sisult ei olnud süüdistus
lg 2 p-de 3 ja 4 järgi oluliselt erinev varemesitatud süüdistusest
lg 3 p-de 3 ja 4 järgi ja sellega ei halvenenud kohtualuse seisund - vastupidi, tema seisund kergenes. Väljapressimise episoodide mahud varasema süüdistuse järgi jäid pärast ümberkvalifitseerimist muutumatuks. Nõustuda ei saa ka kaitsja väitega, et mõistes A. L. süüdi kuritegude kaastäideviijana, mitte organiseerijana, väljus Tallinna Linnakohus süüdistuse piiridest. Eeluurimisel oli A. L.-le esitatud süüdistus
lg 3 p-de 3 ja 4 järgi ilma viiteta
o osavõtt kuriteost organisaatorina. Ka I ja II astme kohus on A. L. süüdi mõistnud kuritegude kaastäideviijana, mitte organisaatorina ja seetõttu on väide süüdistuse laiendamisest ja selle piiridest väljumisest alusetu. Tallinna Linnakohtu otsuses on näidatud, millised väljapressimise episoodid ta luges tõendatuks, millised mitte ja on antud motiveeritud hinnang kuriteo kvalifikatsioonile ning näidatud ka tõendid, millele on otsus rajatud (tl 454-457 6 kd). Linnakohus on üksikasjalikult analüüsinud A. L. ütlusi ja kannatanu I. K. ütlusi ning jõudnud järeldusele, et esimesed on paljasõnalised, teisi aga kinnitavad mitmed muud tõendid. Sellega on kohus sisuliselt lugenud A. L. ütlused tõenduslikult mitteusaldusväärseteks. Tallinna Ringkonnakohus on lisanud, et A. L. ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega ja näidanud need tõendid. Seega on kohtud hinnanud A. L. ütlusi ja kaitsja väide, et kohtud ei ole võtnud arvesse A. L. ütlusi on väär. Kohtud onkooskõlas KrMK §-ga 50 hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab eksitavaks kaitsja seisukohta, et rendisuhe ei saa olla väljapressimise objektiks. Muu varalise kasu saamisena
lg 1 mõttes on hinnatav ka tegevus, mida
lg 1 dispositsioonis näidatud vahendeid kasutades sunnitakse isikut tegema talle ilmselt ebasoodsa tsiviilõigusliku tehingu kaudu. Sunni mõjul tehtud tehing on kehtetu (TsÜS § 73 lg 3). Sel juhul ei väljendu tehingus poolte vaba tahe ja see tegevus on käsitletav näiliku seaduslikkuse loomisena, mille tagajärjel tegelikult pressitakse välja varalist kasu. Antud kriminaalasjas väljendub see väljapressimise mõjul sõlmitud rendilepingu summa ja selle summa vahes, millega väljapressitav oleks vabatahtlikult nõustunud oma vara rendile andma. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et alusetu on A. L. süüdimõistmine
järgi.
§-s 188 sisalduv omavoli koosseis eeldab oma tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras, kui see oli seotud vägivalla või vägivallaga ähvardamisega, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega põhjustati muu oluline kahju. Objektiivsest küljest eeldab omavoli tegevust, tegevusetusega ei saa omavoli toime panna. Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustes puuduvad igasugused viited selle kohta, milles seisnes A. L. kuritegelik tegevus omavoli täideviimisel. Kohtuotsusest nähtub hoopis see, et A. L. ja I. K. vahel eksisteeris lepinguline vahekord - viimane oli nõus maksma esimesele teatud protsendi aktsiaseltsi kasumist ja võtma ta aktsionäriks, kui A. L. aitab I. K. erastada kauplusi. Kogu A. L. tegevus seisnes selles, et ta võttis vastu I. K. poolt talle vabatahtlikult toodud rahasummad. Seega ei realiseerinud A. L.
§-s 188 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivset külge. Kuigi A. L. sai I. K. kokkuleppel 240 000 krooni, puudub põhjuslik seos A. L. tegevusetuse ja saabunud tagajärje vahel. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 1997. a otsus ja Tallinna Linnakohtu 27. jaanuari 1997. a otsus A. L. süüdimõistmises
järgi ja
lg 1 alusel kuritegude kogumi eest mõistetud karistuse osas ning temalt tsiviilhagi 240 000 krooni väljamõistmise osas AS T. kasuks. 2. Mõista õigeks A. L. süüdistuses
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.