3-1-1-117-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. novembril 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul

§ 1411lg 3 p 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa E. V. ja tema kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp, A. P. ja tema kaitsja vandeadvokaat Milvi Söörd, tsiviilhageja Eesti Panga esindaja Lea Pakassaar ning Riigiprokuratuuri prokurör Andres Ülviste. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli T. K., E. V. ja A. P. eeluurimisel esitatud süüdistus ning nad olid antud kohtu alla KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi selles, et nemad, olles ametiisikud - T. K. AS Eesti Kaubakompanii president, E. V. tegevdirektor ja A. P. raamatupidaja, riisusid eelneval kokkuleppel oma ametiseisundi kuritarvitamise teel, omastasid ja raiskasid

1. jaanuaril
2. a Tallinna Panka Eesti Kaubakompanii arvele nr. 467757 NSVL Riigipanga Eesti Vabariikliku Panga Arveldusvalitsuselt Leedu Rahandusministeeriumist saadud telegrammis olnud vea tõttu laekunud 189 miljonit rubla, mille saamiseks Eesti Kaubakompaniil puudus õigus. E. V. ja A. P., kellel oli oma ametiseisundi tõttu AS Kaubakompanii arveldusarve kasutamisõigus koos T. K., omastasid ja raiskasid arveldusarvele ekslikult laekunud 189 miljonit rubla alljärgnevalt:
5. a kanti AS SAPO arvele 252 000 rubla
8. a kanti AS Graafiline Produktsioon arvele 10 miljonit rubla
11. a kanti AS Eesti Kaubakompanii majandustegevuseks 45 000 rubla
14. a kanti AS Kaubakompanii arvele Rapla Maapangas 400 000 rubla
17. a kanti AS Eesti Kaubakompanii majandustegevuseks 1 600 000 rubla
20. a kanti AS Eesti Kaubakompanii arvele Tartu Kommertspangas 175 milj. rubla
23. a kanti AS Eesti Kaubakompanii arvele Rapla Maapangas 1 000 000 rubla
26. a kanti AS Eesti Kaubakompanii majandustegevuseks 640 000 rubla
29. a kanti AS Eesti Kaubakompanii majandustegevuseks 63 000 rubla. Ajavahemikul
32. a kuni
35. a on kulutatud Tartu Kommertspanka ülekantud 175 milj. rubla, sealhulgas ka ostetud valuuta, mis kulutati AS Eesti Kaubakompanii arvelt E. Virgepuu
36. 03.
37. a 5000 USD ja 40 000 SEK ning
40. a 5000 USD ja 8149 DEM. T. K. isiklikule arveldusarvele 2874787-00 Dresden Bank Hamburgis on kantud:
43. a maksukorralduse nr. 1 alusel 120 000 USD
46. a maksukorralduse nr. 6 alusel 200 000 USD
49. a maksukorralduse nr. 10 alusel 200 000 USD Tallinna Linnakohus tuli järeldusele, et kohtualuste tegevuses puudub KrK § 1411 lg 3 p 1 ettenähtud kuriteo koosseis ning mõistis nad nimetatud süüdistuse järgi õigeks. Linnakohus põhjendas oma järeldust alljärgnevate asjaoludega: 1) Kohtus pole õnnestunud üheselt tõestada, et 189 miljoni rubla tegelik omanik on Eesti Pank, kes esines tsiviilhagejana. 2) Kohtualused ei teinud midagi selleks, et vaidlustatud rahasumma AS Eesti Kaubakompanii arvele saabuks. Samuti ei ole pangatöötajad petmise teel eksitusse viidud. Linnakohtu otsuse kohaselt võib firma oma arvele saabunud raha, olenemata selle päritolust, alati kasutada kui on täidetud raamatupidamise eeskirjad. Raha oli kasutatud kaubakompanii majandustegevuseks ja seega oli tegemist raha sihtotstarbelise kasutusega. Tallinna abiprokurör Hinge Brandi esitatud apellatsiooniprotestis taotleti kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega kohtualuste süüdimõistmist KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi, nende karistamist ja tsiviilhagi rahuldamist. Taotlust motiveeriti sellega, et linnakohus on T. K., E. V. ja A. P. süüküsimuse otsustamisel ja tõendite hindamisel tulnud faktilistele asjaoludele mittevastavale järeldusele ning hinnanud tõendeid ühekülgselt, võttes aluseks põhiliselt kohtualuste ütlused ja nende kaitsjate seisukohad. Protesti esitaja oli seisukohal, et toimikus olevate kirjalike tõendite, tsiviilhageja esindaja, tunnistajate V. M., G. S., P. N. jt. ütlustega oli kohtulikul uurimisel leidnud tõendamist, et 189 miljonit rubla on kuulunud Eesti Pangale. Ka leidis protesti esitaja, et kriminaalasja materjalidega on tõendatud asjaolu, et kohtualused tegutsesid aktiivselt neile mittekuulunud 189 miljoni rubla AS Eesti Kaubakompanii arvele uuesti kandmiseks. Nad teadsid, et neil ei olnud õigust Leedust mingisugust raha saada, kuna
52. a AS Eesti Kaubakompanii ja Leedu Vilniuse firma KAIT vahel sõlmitud leping ei toiminud. Apellant leidis, et T. K., E. V. ja A. P. panid otsese tahtlusega toime oma ametiseisundi kuritarvitamise teel Eesti Panga raha riisumise, kuna teadsid, et 189 miljonit rubla on võõras raha, kuid pöörasid oma tegevusega selle vara isiklikuks kasuks - erafirma AS Eesti Kaubakompanii ja ka isikliku vara hulka, omamata seejuures tagastamise kavatsust. Tsiviilhageja esindaja poolt esitatud apellatsioonikaebuses taotleti kohtuotsuse tühistamist tsiviilhagi osas ning uue otsusega tsiviilhagi rahuldamist ja kohtualustelt solidaarselt kahjusumma - 18, 9 miljoni krooni väljamõistmist. Esitatud apellatsioonikaebuses väideti, et just Eesti Pangale on kohtualuste käitumisega tekitatud kahju ning see kuulub heastamisele kahju tekitanute poolt. Kaebuses selgitatakse, et linnakohus on tulnud ekslikule järeldusele, et Eesti Panga poolt on puudujääk - 18, 9 miljonit krooni - kaetud. Bilansi reformimine ei tähenda puudujäägi katmist, vaid bilansi viimist seisu, mis peegeldab tõepäraselt tegelikkust mingil ajahetkel. Bilansi reformimine ei tee olematuks nõudeid, mis viidi küll bilansivälisele kontole, kuid nad ei kadunud kuhugi - Eesti Pank oli need katnud ning temale oli tekitatud kahju, mis kuulub heastamisele kahju tekitanute poolt. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et linnakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse järeldused ei vastanud faktilistele asjaoludele, et linnakohus oli hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult ning lähtunud kohtualuste süüküsimuse lahendamisel vaid kohtualuste poolt kohtuliku uurimise käigus antud ütlustest ja muudest tõenditest, mis ei omanud kohtualuste tegevusele juriidilise hinnangu andmisel kvalifitseerivat tähtsust. Kohtukolleegium leidis, et eeluurimise käigus kogutud ja kohtuliku uurimise käigus kontrollitud tõenditega on leidnud tõendamist, et rahasumma, mille omastamises kohtualuseid süüdistatakse, kuulub Eesti Pangale ja Eesti Pank on põhjendatult tunnistatud tsiviilhagejaks. Rahasumma kohta saadeti Leedu Rahandusministeeriumist telegramm akreditiivi avamise kohta. Kuna nimetatud telegramm ei olnud vormistatud nõuetekohaselt, loeti see NL Riigipanga EV Kontori Arveldusvalitsuse töötajate poolt ekslikult aviisoks ja Tallinna Panka tehti juba ülekanne arveldusvalitsuse arvelt. Tallinna Pank omakorda kandis raha üle AS Eesti Kaubakompanii (EKK) kontole. Esimesel korral tagastati rahasumma AS EKK poolt Leedu Rahandusministeeriumile, kuid Leedu Rahandusministeeriumi tagastati rahasumma juba aviisona. Kuna Leedu Rahandusministeerium ei olnud sellist rahasummat väljastanud, ei saadud seda seal ka vastu võtta ning raha laekus juba teistkordselt AS EKK kontole. Järeldub ja see on leidnud tõendamist ka kriminaaltoimikus olevate dokumentidega, et Leedust ei ole 189 miljoni rubla suurust rahasummat väljastatud. Leedust saadeti vaid akreditiiviteade. Raha ülekandjaks oli NL Riigipanga EV Kontori Arveldusvalitsus ning selle töötajate poolt ekslikult aviisoks loetud telegrammile rahasummat ei järgnenud. Tekkis 189 miljoni rubla suurune puudujääk, mis läks üle Eesi Pangale 18, 9 krooni suuruse puudujäägina. Bilansi reformimine ei teinud olematuks nõudeid, mis viidi bilansivälisele kontole. Eesti Pank oli need katnud ning temale oli ka tekitatud kahju, mis kuulub heastamisele. Kohtukolleegium leidis, et kuigi raha ülekandmine sai võimalikuks NL Riigipanga EV Kontori Arveldusvalitsuse töötajate vea tõttu ja akreditiiv ning memoriaalorder ei ole täidetud nõutaval viisil, ei välista see kriminaalvastutust. Nimetatud asjaolud on kuriteo toimepanemist soodustanud asjaoludeks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et on tõendamist leidnud T. K. ja E. V. aktiivne tegutsemine selle nimel, et rahasumma teistkordsel saabumisel Tallinna Panka kantaks see edasi AS EKK kontole. Kohtukolleegiumi arvates ei süüdistata kohtualuseid selles, et nad näitasid üles liigset aktiivsust rahaülekandmiseks nende firma arvele, vaid selles, et omastati firma arvele laekunud neile teadvalt võõras vara. Asjaolu, et T. K. ja E. V. aktiivselt aitasid kaasa raha ülekandmisele AS EKK arvele kinnitab kolleegiumi arvates vaid seda, et teatud ajahetkest alates hakati juba kuritegu ette valmistama, et see oli ettekavatsetud ja oldi valmis teiste eksituse tõttu rikastuma. Apellatsioonikohtu arvates oli kohtualustel teada, et tegemist on võõra, neile mittekuuluva rahasummaga ja selle rahasumma saamiseks puudus neil õigus ning just kohtualuste süülise tegevuse tõttu sai võimalikuks pangale puudujäägi tekitamine. Kolleegium rõhutas, et pangadokumentide allkirjastamise õigus oli ainult A. P. ja E. V., seega on nad vastutavad kõikide nende allkirjadega toimunud tehingute eest. Järelduvalt tegutsesid nad koos ja eelneval kokkuleppel T. K., kes oli AS EKK president ja kes põhiliselt korraldas võõra vara kasutamist. T. K. otsest tahtlust võõra vara riisumiseks tõendab kohtukolleegiumi arvates tema poolt koostatud fiktiivne leping. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
53. septembri
54. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu otsus T. K., E. V. ja A. P. õigeksmõistmises KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi. Uue otsusega mõisteti T. K. süüdi KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks poolkinnises vanglas. Samuti mõisteti KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi süüdi E. V., kellele mõisteti KrK § 39 sätteid kohaldades karistuseks üks aasta vabadusekaotust poolkinnises vanglas ja A. P., keda karistati KrK § 39 sätteid kohaldades üheaastase vabadusekaotusega tingimisi KrK § 47 alusel kaheaastase katseajaga. T. K., E. V. ja A. P. mõisteti solidaarselt välja kaheksateist miljonit ja üheksasada tuhat krooni Eesti Panga kasuks. Selle kohtulahendi on piiramatu kassatsiooni õigust kasutades vaidlustanud oma kassatsioonkaebustega süüdimõistetu T. K., E. V. kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp ja süüdimõistetu A. P. T. K. ei nõustu süüdimõistva kohtuotsusega seepärast, et Eesti Pank on menetlust kasutanud tsiviilõigusliku vaidluse lahendamiseks kriminaalõiguslikke vahendeid. Kassaatori arvates on neid taotlusi asunud apellatsioonikohus toetama AKKS § 29 lg 6 sätestatud põhimõtet eirates. T. K. leiab, et vaidlusalune summa on saabunud Leedu firmast KAIT ja Eesti Pank pole pädev vaidluses osalema. Küll aga peab T. K. enda finantstehinguid õiguspärasteks ja otstarbekateks lähenenud rahareformi tingimustes ning leiab, et kahju vältimist ei saa lugeda raiskamiseks. Eesti Pank ei ole oma nõudeid KrMK § 42 kohaselt vormistanud ja on oma väidetavad õigused avastanud mitmeaastase hilinemisega muutunud õiguskorra tingimustes. T. K. taotleb enda õigeksmõistmist. E. V. kaitsja peab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse oluliseks puuduseks seda, et süüdimõistetute tegevus ei ole järeldustele vastavalt individualiseeritud ja nende osa finantsoperatsiooni teostamisel konkretiseeritud. E. V. osa aastaid hiljem avastatud tehingutes oli formaalne või puudus üldse. Tegelikult oli ta uskunud T. K. jõukusse ning raha päritolu moonutavatesse dokumentidesse. Hilisemaid finantsoperatsioone aktsepteeris ta T. K. korraldustele vastavalt tegevdirektori pädevuse piires. Vastupidiselt T. K. ei ole ta vähimatki osa vaidlusalusest rahasummast oma kasuks pööranud. Kassaator taotleb oma kaitsealuse õigeksmõistmist ja tema vastu esitatud tsiviilnõude rahuldamata jätmist. A. P. kui Eesti Kaubakompanii kunagine raamatupidaja rõhutab oma kassatsioonkaebuses, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tema süüdimõistmisel teinud otsuse, mille järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Ta võttis põhjendatult vaidlusaluse rahasumma AS-i Kaubakompanii raamatupidamises arvele kui kohustuse Leedu firma KAIT ees, kellega oli eelnevalt sõlmitud raha konverteerimise leping. Kassaator leiab, et tema suhtes on alusetult kohaldatud sellist kriminaalseadust, mille objektiivne külg seisneb võõra vara enda kasuks pööramises kavatsusega seda mitte tagastada. Tema tegevus seisnes selles, et ta kirjendas kõnealuse summa kui AS-i Kaubakompanii kohustuse kreeditori ees. Tal pole olnud raha enda kasuks pööramise kavatsust ja mingit kasu ta vaidlusaluse raha arvel saanud ei ole. Üksi ega kellegagi grupis ei ole ta astunud ühtegi sammu raha enda valdusse saamiseks. Tema seostamine grupilise riisumisega ja sellesisuline kohtuotsus tähendab kriminaalõiguse ebaõiget kohaldamist, kohtu järeldused on jäänud KrMK § 274 p 4 nõuete kohaselt motiveerimata. Käsitletule tuginedes taotleb A. P. Tallinna Ringkonnakohtu
55. septembri
56. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega ta KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos õigeks mõistetaks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära E. V. ning tema kaitsja vandeadvokaat S. Raudsepa, A. P. ja tema kaitsja vandeadvokaat M. Söördi seletused, milles nad rõhutasid kassatsioonkaebuste seisukohti; samuti Eesti Panga esindaja L. P., kes selgitas tsiviilhageja pädevust ning prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist, l e i d i s: Kriminaalasjas kogutud dokumentides kajastuvalt on kohtuotsusega tuvastatud, et vaidlusalune rahasumma 189 miljonit rubla - laekus Eesti Kaubakompanii arvele Tallinna Panka seetõttu, et valesti vormistatud akreditiivteade loeti NL Riigipanga EV Kontori Arveldusvalitsuse töötajate poolt ekslikult ülekandedokumendiks (aviisoks) ning neil asjaoludel tehti Tallinna Panka raha ülekanne arveldusvalitsuse arvelt. Toimikus olevad Tallinna Panga korrespondentkonto ja AS Eesti Kaubakompanii arvelduskonto väljavõtted koos tunnistajate selgitavate ütlustega kinnitavad seda järeldust. Vahepealne raha saatmine Leetu ja selle järgnev uus laekumine
57. jaanuaril
58. a AS Eesti Kaubakompanii arvele kinnitab, et seda käsitleti AS EKK poolt põhjendamatu laekumisena. Säilub vajadus täpsustada, kas AS EKK oleks pidanud enda arvele põhjendamatult kantud summat käsitlema NL Riigipanga EV Kontori (Eesti Panga eelkäija) rahana ja millisel määral oli AS-il EKK põhimõtteliselt õigus kasutada ja käsutada enda arvel olevat raha põhjusel, et ta oli osutunud selle raha valdajaks. Seega vajaks konkretiseerimist, kas AS EKK poolt tema arvele põhjendamatult kantud rahaga teostatud igasugused operatsioonid kujutasid endast Eesti Panga raha riisumist. Kehtinud raamatupidamiseeskirju käsitledes (
59. a kehtinud Raamatupidamise põhimääruse punktide 27, 28, 29 kohaselt) on vajalik piiritleda, millistel tingimustel ja millises ulatuses oli AS-il EEK põhimõtteliselt õigus neile ekslikult laekunud raha kasutada. Kuriteoline tegevus algas siis, kui asuti aktsiaseltsi arvel olevat vara pöörama enda kasuks. Hilisem Eesti Panga bilansi reformimine ei teinud olematuks kahjusummasid ega nõudeõigust summade suhtes, mis vahepealsete muutuste perioodil olid kantud bilansivälisele kontole. Need summad kattis Eesti Pank ja temale kuulub õigus nõuda kahju hüvitamist. Käsitletava kriminaalasja puhul saab eksituse tõttu AS EKK arvele sattunud raha olla omakasulise varavastase kuriteo objekt juhul, kui järgneb selle vara sihipärane enda kasuks pööramine. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav kuritegu, nagu iga teinegi riisumine, otsest tahtlust. Süüdlane teab, et vara on tema suhtes võõras ning et tal ei ole sellele varale õigust. Oma tegevusega pöörab ta võõra vara isiklikuks kasuks, st kas enda või kolmandate isikute vara hulka. Vara isiklikuks kasuks pööramine peab toimuma tagastamise kavatsuseta. Oluline on kriminaalõiguslikus mõttes veel rõhutada, et valdaja soovi vara endale jätta peab täiendavalt ilmestama mingi objektiivset külge iseloomustav tegu (vara äratarvitamine, peitmine vms) või soovi manifesteerimine - valduse salgamine, asja enda omaks kuulutamine jms. Asjas kogutud tõendite järgi ja ka apellatsioonikohtu hinnangu kohaselt vastab niisugustele tunnustele AS Eesti Kaubakompanii presidendi T. K. suhtumislaad ja käitumine. Eksliku suure rahaülekande puhul tärganud selgelt omakasulist huvi kinnitab tema poolt
60. jaanuaril
61. a vormistatud fiktiivne leping (II kd tl 36), mille võltsitud sisu kohaselt andis T. K. AS EKK-le protsendita laenu 180 miljonit rubla ja jooksvate krediitide kasutamiseks ning ehitustegevuseks rahalist abi 8 miljonit rubla. Lühikeste ajavahede järel kanti rõhutamisväärselt suur rahasumma T. K. korraldusel mitmesugustele arvetele, kaasa arvatud 520 000 USD ulatuses T. K. isiklikule arveldusarvele Dresden Bank Hamburgis. Vastukäivalt T. K. muutunud selgitustele raha seadusliku päritolu kohta kujundas T. K. oma kaastöötajatele muljet enda isiklikust rikkusest ja sellest, et raha kasutamine ei ole piiratud kohustustega kellegi teise suhtes. A. K. kriminaalõigusliku kohtlemise puhul on oluline jätkuvalt rõhutada, et kasutades AKKS § 32 lg 3 p-s 2 antud pädevust - tühistada esimese astme kohtu õigeksmõistev otsus ja teha süüdimõistev otsus - tuleb ringkonnakohtul kohtuotsuse kirjeldav-motiveeriva osa koostamisel lisaks AKKS § 29 lg-le 4 rangelt juhinduda ka KrMK § 274 nõuetest. Kui esimese astme kohtu otsuse tühistamise aluseks on kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavus faktilistele asjaoludele, tuleb põhistada, milliseid tõendeid on esimese astme kohus ebaõigesti hinnanud, milline on KrMK § 50 nõuetele vastav hinnang ning millistele järeldustele ringkonnakohus jõudis. Kui esimese astme kohus on tuginenud vastuolulistele tõenditele, tuleb ringkonnakohtul need tõendid üle kontrollida. E. V. ja A. P. süüdimõistmisel KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jätnud tähelepanuta, et nende tegevuses AS EKK tegevdirektori ja raamatupidajana riisumisest osavõtu tunnused puuduvad. Vaid viitest grupilisele tegutsemisele ja allkirjaõiguse olemasolule ei piisa Tallinna Linnakohtu õigeksmõistvas kohtuotsuses käsitletud seisukohtade kummutamiseks. Tõendid nende isikute kokkuleppeliste omakasuliste taotluste või isikliku kasu saamise kohta puuduvad. Aktsiaseltsi nimel finantsoperatsioonide vormistamisel täitsid E. V. ja A. P. pädevusele vastavalt neile antud korraldusi. KrMK § 274 p 4 sätestatud nõuetele vastav tõendite analüüs, millele tuginedes apellatsioonikohus kummutas esimese astme kohtu järeldused ja millega luges tõendatuks E. V. ja A. P. ühise tegutsemise raha riisumise eesmärgil, ringkonnakohtu otsuses puudub. Nendel kaalutlustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et E. V. ja A. P. käitumise käsitlemiseks osavõtuna grupilisest riisumisest puudub õiguslik alus ning nad tuleb õigeks mõista. Sellest tulenevalt kuulub E. V. ja A. P. vara, mis on arestitud nende vastu esitatud nõuete tagamiseks, arestist vabastamisele. Juhindudes AKKS § 63 p-dest 2 ja 3, § 64 p-dest 1, 2, 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
62. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
63. septembri
64. a otsus T. K., E. V. ja A. P. süüdistusasjas.
65. Mõista õigeks A. P.

§ 1411lg 3 p 1 järgi.

3. Mõista õigeks E. V.

§ 1411lg 3 p 1 järgi.

1. Vabastada aresti alt A. P. ja E. V. vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara.
2. Kriminaalasi Toivo Kurmeti süüdimõistmises ja karistamises KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi saata arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Otsus jõustub
3. novembril
4. a, on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Lea Kalm Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep