3-1-1-121-97

3-1-1-121-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. detsembril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja J. J. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa J. J. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. J. J. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 204 lg 1 järgi selles, et ta
3. märtsil
4. a kella 00.30 ajal, juhtides Tallinn-Tartu maanteel S. S. kuuluvat ja riiklikku registrinumbrit 477AAD kandvat sõiduautot VAZ 2103 ning rikkudes liikluseeskirjade p 74 lg 2 ja p 178 lg 2 nõudeid, põhjustas vastassuunalisel sõidurajal autode kokkupõrke, mille tagajärjel tekitati teises autos sõitnud T. T. rasked ning T. T. ülirasked kehavigastused. Järva Maakohtu
5. mai
6. a otsusega mõisteti J. J. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks põhjendusega, et tema tegevuses puudus kuriteokoosseis. T. T. tsiviilhagi 4000 kr nõudes ja T. T. tsiviilhagi 8891 kr nõudes jäeti läbi vaatamata. Järva Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonprotesti Järva prokurör Kaarel Ilus ja apellatsioonkaebuse kannatanu T. T. Apellatsioonprotestis taotleti esimese astmekohtu otsuse tühistamist ja J. J. süüdi- mõistmist ning karistamist KrK § 204 lg 1 järgi. Prokuröri väite kohaselt käsitas kohus tõendeid ühekülgselt ning rajas õigeksmõistva otsuse üksnes kohtualuse poolt antud ütlustele, motiveerimata teiste tõendite kõrvalejätmise. Apellatsioonkaebuses märkis T. T., et õigeksmõistev kohtuotsus rajanes vastuolulistel tõenditel ning tõendite valikuline käsitlemine on motiveerimata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. septembri
8. a otsusega tühistati Järva Maakohtu otsus kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. J. J. mõisteti süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 47 alusel vabastati ta kaheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Kannatanute poolt esitatud tsiviilhagid rahuldati. Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et kannatanute T. ja T. T. poolt antud ütlused on täielikus vastavuses avarii tehiolude kohta kogutud muude tõenditega. Samuti puudub alus kahelda komisjonilise liiklusekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamuse objektiivsuses. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tunnistas üldtuntuks ja seega tõendamist mittevajavaks asjaolu, et kohtualuse poolt juhitud auto rehvide nõuetele mittevastavuse ja tema auto juhitamatuse vahel oli põhjuslik seos. Samas sedastas kohtukolleegium, et kohtualuse poolt liiklusõnnetuse tehiolude kohta antud ütlused on olnud vastuolulised ning need on kummutatud teiste tõenditega. Süüdimõistetu J. J. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja tema kaitsealuse õigeksmõistmist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on komisjoniekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamust (ekspertiisiakt nr L-4/73) põhjendamatult eelistanud ainuisikulise ekspertiisi tulemina (ekspertiisiakt nr L-3/50) koostatud eksperdiarvamusele. Kassaator on seisukohal, et kummagi ülalnimetatud eksperdiarvamuse alusel ei ole võimalik üheselt kindlaks määrata liiklusõnnetuse toimumise mehhanismi, sest mõlemad eksperdiarvamused sisaldavad oletuslikke või tuletuslikke seisukohti, kuid komisjoniekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamus sisaldab selliseid seisukohti suuremal arvul. Vandeadvokaat Matti Reinsalu kassatsioonkaebuses märgitakse ka seda, et jääb selgusetuks, millest on tingitud T. T. poolt antud ütlused, samuti polevat teada, kas T. T. on käesoleval ajal nõudmisi J. J. vastu. Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et J. J. süü avarii põhjustamises ei ole tõendatud. Kohtus uuritud tõendite pinnalt on võimalik rääkida ainuüksi kahtlustest selles, et J. J. võib olla süüdi, kuid kõik kahtlusd tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Taotluste esitamisel on kassaator tuginenud AKKS § 37 lg-le 1; §-dele 38 ja 40; § 63 p-le 3 ja § 64 p-le
9. Riigikohtu istungil esitatud seletuses jäi kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotluste juurde. Ta ei pidanud õigeks, et ringkonnakohtu otsuses on komisjoniekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamust eelistatud ainuisikulise ekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamusele. Samuti pidas ta vajalikuks T. T. täiendavat ülekuulamist põhjusel, et kuna käesolevaks ajaks on T. T. ja T. T. abielu lõppenud, võivat T. T. anda objektiivsemaid ütlusi liiklusõnnetuse asjaolude kohta. Prokuröri seletuses taotleti ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Vandeadvokaat Matti Reinsalu on esitanud kassatsioonkaebuse AKKS §-s 40 sätestatud piiramatu kassatsiooni õigust kasutades ja seetõttu, kooskõlas AKKS § 40 lg-s 1 sätestatuga, vaidlustanud seaduslikult muuhulgas ka faktiliste asjaolude tuvastatust ringkonnakohtu poolt - seda, kas kohus on tema kasutuses olnud tõendite pinnalt saanud kindlaks määrata liiklusõnnetuse toimumise mehhanismi või mitte. Vastavalt AKKS § 40 lg-le 3 vaatab Riigikohtu kriminaalkolleegium ka piiramatu kassatsiooni korras esitatud kaebusi ja proteste läbi üldises kassatsioonimenetluse korras. See tähendab muuhulgas, et, kooskõlas AKKS § 65 lgs 4 sätestatuga, ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid ka juhtudel, mil kassatsioonkaebus on esitatud piiramatu kassatsiooni õigust kasutades. Eelöeldust tulenevalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ka piiramatu kassatsiooniõigust kasutades peab kassatsioonkaebuses või protestis olema osutatud AKKS §-le 39 ja põhjendatud, milles seisnes apellatsioonikohtu poolne õiguserikkumine kriminaalasja menetlemisel. Käsitletavas kassatsioonkaebuses ei ole üldse osutatud AKKS §-le
10. Tinglikult võib kassatsiooni alusena asjakohaseks lugeda kassatori viite AKKS § 64 p-le
11. Kuid kuna kassaator ei ole üldse põhjendanud, miks ei vasta J. J. mõistetud karistus - täpsemalt öeldes tema tingimuslik karistusest vabastamine - kuriteo raskusele ja J. J. isiksusele, siis puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil ka võimalus kassaatorile sisuliseks vastamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kehtivast kriminaalmenetluse seadusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust. Seetõttu olid kohtud õigustatud kriminaalasja menetlemisel lugema tõendeiks mõlemaid eksperdiarvamusi. Seda, miks ringkonnakohus on tõendite hindamisel kogumis muude tõenditega eelistanud komisjoniekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamust ainuisikulise ekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamusele, on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. septembri
13. a otsuses veenvalt põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ülejäänud kassatori väited ei ole asjakohased ning et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. septembri
15. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
16. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. septembri
18. a otsus J. J. süüdistusasjas KrK § 204 lg 1 järgi jätta muutmata.
19. Vandeadvokaat Matti Reinsalu kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
20. detsembril
21. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe