3-1-1-125-97

3-1-1-125-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. detsembril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja I. B. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 142 lg 3 p 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa I. B. kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Harju Maakohtu
3. mai
4. a otsusega tunnistati I. B. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks ning KrK § 142 lg 3 p 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega viieks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kuus aastat vabadusekaotust kinnises vanglas, millest loeti kantuks vahi all viibitud aeg - kuus kuud ja neli päeva. Sama kohtuotsusega arvati maakohtu deposiitarvele laekunud kautsjoni summast maha õigusabitasu 259 krooni ja 60 senti, ekspertiisitasu 897 krooni ning kannatanu A. P. tsiviilhagi katteks 7500 krooni. I. B. mõisteti KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et ta
5. oktoobril
6. a kella 21 ajal grupis A. I. ja kahe teise isikuga Tallinnas X tänava ja Y puiestee ristmikul röövimise eesmärgil, kasutades elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, peksis kannatanu A. P. käte ja jalgadega kehasse ning pähe, nõudis temalt raha, lükkas kannatanu sõiduautosse VAZ-21093 ning viis ta mööda X maanteed Harju maakonda. Teised isikud, kelle vahel kannatanu A. P. auto tagaistmel istus, peksid ja kägistasid kannatanut, nõudsid noaga ähvardades raha. I. B. lõi kannatanut metallesemega pähe, mispeale kõrval istunud isikud hõivasid kannatanu A. P. taskust rahakoti 4000 krooniga ja autojuhilubadega, käelt käekella "Citizen" hinnaga 700 krooni. KrK § 142 lg 3 p 1 järgi mõisteti I. Barabanov süüdi selles, et ta ülalnimetatud ajal Harjumaal X maantee viiendal kilomeetril asuvas metsas grupis A. I. ja kahe teise isikuga ähvardades kannatanut noaga tappa ja teda pekstes nõudis A. P.
7. oktoobriks
8. a 400 USD üleandmist. Samade kuritegude eest on Harju Maakohtu
9. novembri
10. a otsusega süüdi tunnistatud ja samade karistustega karistatud A. I., kelle kohtuotsus on muutmata kujul jõustunud. Harju Maakohtu
11. mai
12. a otsuse vaidlustasid apellatsioonikorras süüdimõistetu I. B. ja tema kaitsja vandeadvokaat A. Ennok. Mõlemad rõhutasid maakohtu otsuse põhjendamatut rajanemist kannatanu ebakindlatele ütlustele, kumbki ei pidanud kannatanu ütlusi piisavalt usaldusväärseiks, mis kindlalt viitaks I. B. kui kuriteost osavõtjale. Kaitsja leidis, et kohus ei tõlgendanud tekkinud kahtlusi kohtualuse kasuks, mõistes kohtualuse süüdi vastukäivate tõendite alusel. Kaitsja ei pidanud seaduslikuks kahju ja kohtukulude väljamõistmist kautsjoni- summas, sest I. B. ei olnud rikkunud tõkendi kohaldamisel talle pandud kohustusi. Kaitsja pidas oluliseks kohtuistungi protokolli vormilisi ja sisulisi puudusi, millega seoses rikuti KrMK § 83 nõudeid. Kaitsja rõhutas, et kohtuistungi protokolli koostamisel on rikutud nimetatud sätte nõudeid sellega, et paranduste õigsus on tõendamata kohtuniku ja kohtuistungi sekretäri allkirjadega. Mõlemad apellandid taotlesid I. B. õigeksmõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu
13. septembri
14. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus kannatanu kasuks väljamõistetud kahjusumma suuruse ja selle summa ning kohtukulude kautsjonisummast mahaarvamise osas. Kautsjon otsustati tagastada selle summa deposiitarvele kandnud isikule. Kriminaalkolleegium nõustus kaitsja apellatsioonkaebuse väitega minetuste kohta esimese astme kohtu
15. aprilli
16. a kohtuistungi protokollis. Kuid kuna esimese astme kohus on nõustunud kaitsja märkustega (mis on kohtuniku ja sekretäri allkirjadega kinnitatult lisatud kriminaaltoimikusse) luges kohus märkustena vormistatud dokumendi kohtuistungi protokolli lahutamatuks osaks ja kaitsja märkused maakohtu istungi protokollis kajastatuteks. I. B. süüdimõistmises KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 ja § 142 lg 2 p 1 järgi jättis apellatsioonikohus maakohtu otsuse muutmata. Jätkuvalt vaidlustasid kohtulahendid süüdimõistetu I. B. ja tema kaitsja oma kassatsioonkaebustega. I. B. on endiselt seisukohal, et tema süüdimõistmine on liigselt rajatud kannatanu ebakindlatele ütlustele, mida tal ei ole eeluurimisest alates võimaldatud kummutada äratundmise täpsustamise ja kannatanu kõhklevate seisukohtade vahetu kontrollimise teel. Ta taotleb enda õigeksmõistmist või asja saatmist esimese astme kohtusse, kuhu peaks kutsutama ka kannatanu, kelle ütluste tõenduslikku väärtust ta soovib jätkuvalt vaidlustada. Oma kaitsealuse positsiooni jagab tema kaitsja, kes leiab, et apellatsioonikohus jättis küllaldase põhjenduseta kannatanu ütlused vahetult kontrollimata ning andis esimese astme kohtu istungiprotokolli parandamisviisile KrMK § 82 lg 1 mõttele mittevastava õigustuse. Kaitsja rõhutab oma kassatsioonkaebuses, et konkreetse juhtumi põhjal on vajalik Riigikohtu seisukoht, kas juhul, kui kohtunik nõustub märkustega, piisab menetlusosalise märkuste lisamisest kriminaaltoimikusse, nagu seda antud juhul peab õigeks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, või tuleb täpselt järgida KrMK § 82 lg 1 sätteid, st. märkuste alusel tuleb teha protokollis vastavad parandused. I. B. kaitsja taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. septembri
18. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära I. B. kaitsja vandeadvokaat A. Ennoki seletuse, kes selgitas kassaatorite taotlusi ja vajadust asja saatmiseks samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks, ning prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist, l e i d i s: Kohtuistungi protokolli rõhutatult erinev tähendus muude kirjalike tõendite hulgas tuleneb tema vorminõuete diferentseeritud käsitlusest KrMK eraldi peatükis. Protokollis kajastamata parandused või täiendused, mis on aktsepteeritud muudel toimikusse võetud dokumentidel, on KrMK § 83 nõuetest tulenevalt ilma vahetu kontrollimiseta raskesti liidetavad tõenditekogumisse, mida kohus arvestab õiguslike järelduste tegemisel. KrMK § 82 lg 1 kohaselt võivad menetlusosalised kolme päeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist esitada oma märkused kohtuistungi protokolli ebaõigsuse või ebatäpsuse kohta. Järgnevalt vaatab märkused läbikohtunik ja nendega nõustumisel teeb protokollis vastavad parandused, mis kinnitatakse kohtuniku ja kohtuistungi sekretäri allkirjaga. KrMK § 82 lg-s 3 sätestatu kohaselt võetakse protokolli kohta tehtud märkused nii nõustumise kui mittenõustumise korral toimikusse, kuid märkuste aktsepteerimine resolutsiooniga märkuste esitaja kirjalikul avaldusel ei vabasta kohtunikku ega istungisekretäri paranduste tegemisest kohtuistungi protokolli, nagu üheselt nõuab KrMK § 82 lg
19. Kassaatorite mittenõustumisel apellatsioonikohtu hinnanguga on põhjendatav alus seoses asjaoluga, et kannatanut vahetult üle kuulamata ei olnud apellatsioonikohtul võimalik seostada puudulikult vormistatud istungiprotokollis sisalduvat informatsiooni kannatanu enda poolt avaldatuga. Kuna kohtualune ja tema kaitsja pidasid ebakorrektselt vormistatud istungiprotokolli ja kannatanu ütluste lahknevuse tõttu kannatanu apellatsioonikohtus ülekuulamist vajalikuks, tulnuks nende taotlus KrMK § 50 lg 1 mõttest tuleneva igakülgse läbivaatamise nõude kindlustamiseks rahuldada. Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
20. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
21. septembri
22. a otsus I. B. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi apellatsioonikorras arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
23. Süüdimõistetu I. B. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada. Riigikohtu otsus jõustub
24. detsembril
25. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep