3-1-3-6-97

3-1-3-6-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril
2. a. Riigkohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja Oleg Svinarenkovi süüdistuses KrK § 100 ja § 207 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Ann Saar ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tartu Linnakohtu
3. aprilli
4. a otsusega tunnistati O. Svinarenkov süüdi KrK § 100 järgi selles, et ta
5. aprillil
6. a kella 01.00 paiku tappis tahtlikult 5 püstolilasuga Tartus Anne tn 86 maja ette pargitud sõiduautos VAZ-2109 istunud Andrei Ivanovi. Karistuseks KrK § 100 järgi mõisteti O. Svinarenkovile kaheksa aastat vabadusekaotus. Veel tunnistati O. Svinarenkov süüdi KrK § 207 lg 1 järgi tulirelva ebaseadusliku hoidmise ja kasutamise eest ning karistati kaheaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks vabadusekaotus üheksaks aastaks kinnises vanglas. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. septembri
8. a otsusega jäeti Tartu Linnakohtu
9. aprilli
10. a otsus muutmata ning kohtualuse ja tema kaitsja vandeadvokaat Ann Saare apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et O. Svinarenkovi tegevus on kriminaalõiguslikult õigesti kvalifitseeritud ja talle mõistetud karistus on põhjendatud. Riigikohtu loakogu resolutsiooniga
11. novembrist
12. a otsustati jätta O. Svinarenkovi ja temaga kokkuleppel kaitsjaülesandeid täitnud vandeadvokaat A. Saare kassatsioonkaebusele menetlusluba andmata.
13. detsembril
14. a esitatud avalduses kohtuvea parandamiseks osundab süüdimõistetu O. Svinarenkov sellele, et ringkonnakohus, rikkudes AKKS § 45 lg-s 2 sätestatut, ei saatnud talle tema kaitsja poolt esitatud kassatsioonkaebuse ärakirja, mistõttu tal polnud võimalust kasutada sama paragrahvi kolmandas lõikes sätestatud õigust: esitada kassatsiooni kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kohtuvea parandamise avalduses sisalduvat ning, tuginedes AKKS § 39 lg-le 4, taotles AKKS § 45 lg-s 2 sätestatud nõude rikkumise tunnistamist kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. Väljudes kohtuvea parandamise avalduses sisalduvast taotlusest, osutas kaitsja ka reale teistele ringkonnakohtu käsitletava otsuse tegemisel väidetavalt aset leidnud õigusrikkumistele ning taotles O. Svinarenkovi õigeksmõistmist tema süü tõendamatuse tõttu. Prokuröri seletuses taotleti Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. septembri
16. a otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. septembri
18. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Keeldudes
19. novembri 1996 a resolutsiooniga andmast menetlusluba süüdimõistetu O. Svinarenkovile ja temaga kokkuleppel kaitsjaülesandeid täitnud vandeadvokaat A. Saarele on Riigikohtu loakogu asunud seisukohale, et puudub kassatsiooni alus - kriminaalõiguse ebaõige kohaldamine või kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine. Käesolevas - kohtuvea parandamise menetluses - tuleb kõigepealt lahendada küsimus sellest, kas ringkonnakohtu poolt vandeadvokaat A. Saare kassatsioonkaebuse ärakirja saatmata jätmine tema kaitsealusele kujutab endast AKKS § 45 lg-s 2 sätestatu rikkumist. Kõnealuses seadusesättes on otsesõnu fikseeritud, et kohtualusele, kelle huvisid esitatud kaebus või protest puudutab, saadetakse koos teatega ärakiri esitatud kaebusest või protestist. Mõistetavalt ei saa olla kahtlusi selles, et kaitsja kaebus puudutab alati tema kaitsealuse huvisid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on siiski seisukohal, et seadusandja tahe AKKS § 45 lg 2 sõnastamisel oli suunatud sellele, et kohtualusele tuleks saata vastaspoole esindaja poolt esitatud kassatsioonkaebus või -protest. Kaitse instituudi olemusest lähtuvalt, eriti aga kokkuleppelise kaitsja puhul ei tohiks olla lubatav, et kohtualune on oma kaitsja poolt esitatud kassatsioonkaebuse kohta sunnitud esitama seletusi ja vastuväiteid. Kummatigi ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitseõiguse küsimustes võimalikuks lähtumist seadusandja mõttest juhul, mil seaduse tekstis otseselt nõutakse kaebuse või protesti ärakirja saatmist kõigile kohtualustele, keda see kaebus või protest puudutab. Seega on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ringkonnakohus peab kohtualusele saatma ka tema kaitsja poolt esitatud kassatsioonkaebuse ärakirja. Siinjuures peab aga Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et vandeadvokaat A. Saar ei ole astunud kõiki vajalikke samme tagamaks ringkonnakohtu poolt AKKS § 45 lg-s 2 sätestatud nõude täitmist. Nimelt, eirates AKKS § 41 p-s 5 sätestatut, ei ole A. Saar oma kassatsioonkaebusele lisanud kassatsioonkaebuse ärakirju. Lahendamaks küsimust sellest, kas AKKS § 45 lg-s 2 sätestatu rikkumine on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist. Teadupärast ei kuulu AKKS § 45 lg-s 2 sätestatu rikkumine AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse oluliste rikkumiste hulka. Seega juhul, mil Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustuks süüdimõistetu kaitsja seisukohaga ja loeks seda rikkumist kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg-st 4 lähtuvalt, tuleks seejuures ka näidata, kuidas kõnealune rikkumine takistas kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Ainus menetlusotsustus, mis järgnes AKKS § 45 lg-s 2 sätestatu rikkumisele ja mida see rikkumine võis põhimõtteliselt mõjustada, on Riigikohtu loakogu
20. novembri
21. a resolutsioon, mis aga ei saa olla käsitatav ei kohtuotsuse ega ka mistahes muu kohtulahendina AKKS § 777 lg 1 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et AKKS § 777 lg-s 1 sätestatu mõtte kohaselt peab kohtuvea parandamise menetluse esemeks lõppkokkuvõttes alati olema küsimus mingi kohtulahendi seaduslikkusest. O. Svinarenkovi poolt esitatud avalduses kohtuvea parandamiseks aga mingit kohtulahendit ei vaidlustata. Sellises olukorras ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks rahuldada vandeadvokaat A. Saare poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud taotlust ja väljuda kohtuvea parandamise avalduse raamidest ning vaadata läbi Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. septembri
23. a otsuse seaduslikkuse küsimust, sest selliseks menetluseks puudub Riigikohtu loakogu luba. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 779 , Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Jätta süüdimõistetu Oleg Svinarenkovi avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
24. jaanuaril
25. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Rätsep Liikmed: Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg