3-1-3-12-97

3-1-3-12-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja A.M. süüdistuses KrK § 105 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tallinna Linnakohtu
3. märtsi
4. a otsusega tunnistati A.M. süüdi KrK § 105 järgi selles, et ta
5. augustil
6. a kella 22 ajal joobnuna Tallinnas T tn. xx-x asuvas korteris ühise joomingu käigus tekkinud tüli ajal peksis oma tuttavat H.H-t rusikate ja jalgadega näkku ja rindkere piirkonda, põhjustades rohkesti kehavigastusi, muuhulgas ka ninaluumurru, millega kaasnes sisemine verejooks suuõõnde, mis põhjustas H.H. surma mehhaanilise lämbuse teel. A.M. karistati kolmeaastase vabadusekaotusega KrK § 47 kohaldamisega tingimisi kolmeaastase katseajaga. Linnakohtu otsusega ei nõustunud kannatanu Z.H., kes taotles oma apellatsioonkaebuses A.M-le reaalset vabaduskaotuslikku karistust. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a otsusega jäeti vaidlustatud kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtule esitatud kohtuvea parandamise avalduses väidab süüdimõistetu, et käsitletud kohtulahendites jäid kantud karistusena arvestamata tema kaks vahi all viibitud perioodi -
9. novembrist
10. a kuni
11. märtsini
12. a (kahtlustatuna varguse toimepanemises) ja
13. septembrist
14. a kuni
15. detsembrini
16. a. Ta taotleb nende perioodide kajastamist kohtulahendites. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, kes toetas avalduse rahuldamist vaidlusaluse kriminaalasja eeluurimisel vahi all viibitud aja osas, l e i d i s: Krk § 45 sätestab, et eelvangistusaja arvestab kohus karistuse tähtaja hulka ning vabadusekaotusliku karistuse mõistmisel arvestatakse üks päev eelvangistust võrdseks ühe päeva vabadusekaotusega. KrMK § 275 lg 1 p 3 kohaselt näidatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas ärakandmisele kuuluv lõplik karistus. Ärakandmisele kuuluva lõpliku karistuse näitamine kohtuotsuses on vajalik ka süüdimõistetu vabastamisel karistusest KrK § 47 alusel, sest vabaduskaotusest tingimuslik vabastamine tähendab vabastamist ärakandmisele kuuluvast karistusest. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et
17. septembril
18. a on A.M. kahtlustatavana H.H. surma põhjustamises kinni peetud (tl. 34) ja
19. septembril
20. a on samal alusel tema suhtes valitud tõkendiks vahi alla võtmine (tl. 39). See tõkend on muudetud uurija määrusega ning
21. detsembril
22. a on ta vahi alt vabastatud (tl. 72). Seega on A.M. H.H. surma põhjustamist käsitlevas kriminaalasjas olnud eelvangistuses 3 kuud ja 20 päeva ning see aeg on jäänud kandmisele kuuluva karistuse piiritlemisel käsitlemata. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3, § 65 lg-st 3 ja § 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
23. Tühistada Tallinna Linnakohtu
24. märtsi
25. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
26. mai
27. a otsus A.M-le mõistetud karistuse osas.
28. Mõista A.M-le KrK § 105 järgi karistuseks kolm aastat vabadusekaotust KrK § 47 rakendamisega tingimisi kolmeaastase katseajaga. Arvestades eeluurimisel vahi all oldud aega - 3 kuud ja 20 päeva lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kaks aastat kaheksa kuud ja kümme päeva.
29. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
30. M. avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada osaliselt. Otsus jõustub
31. märtsil
32. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Lea Kalm Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep