3-1-3-13-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. mail 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kalm vaatas avalikul kohtuist

§ 140

lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 139 lg 2 p 2; § 188 ja § 202 järgi; O.S.

§ 140

lg 2 p -de 1 ja 2 järgi ning V.O.

§ 188järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ning vandeadvokaadid Kaido Kooga ja Artur Umur"adjants. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Ida-Viru Maakohtu

1. märtsi
2. a otsusega tunnistati süüdi R. Strepetov KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 139 lg 2 p 2; § 188 ja § 202 järgi ning karistati kuritegude kogumi eest KrK § 40 lg 1 alusel vabadusekaotusega kolmeks aastaks poolkinnises vanglas; tunnistati süüdi O.S. KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks noortevanglas ning KrK § 47 alusel vabastati kaheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest koos kohustusega registreerida end igakuiselt elukohajärgses politseiasutuses; tunnistati süüdi V.O. KrK § 188 järgi ja karistati arestiga kolmeks kuuks, KrK § 45 alusel loeti eelvangistusaega arvestades karistus kantuks ning ta vabastati kohtusaalis vahi alt; tunnistati süüdi I.V. KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks poolkinnises vanglas ning KrK § 47 alusel vabastati kaheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest koos kohustusega registreerida end igakuiselt elukohajärgses politseiasutuses; mõisteti tõendamatuse tõttu õigeks O.S.

§ 140

lg 2 p-de 1 ja 2; § 140 lg 3 p 2 ning § 142 lg 3 p 3 järgi; mõisteti õigeks I.V.

§ 140lg 3 p-de 1 ja 2 järgi.

Apellatsioonkaebusi ega proteste Ida-Viru Maakohtu

1. märtsi
2. a otsuse peale ei esitatud. Avalduse kohtuvea parandamiseks Ida-Viru Maakohtu
3. märtsi
4. a otsuses on
5. märtsil
6. a esitanud Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Avalduses märgitakse, et R. Strepetov, O.S. ja V.O. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 140 lg 3 p 2 ja § 142 lg 3 p 3 järgi ka selles, et nemad, olles teada saanud
7. a augustis varguse toimepanemisest Xxxxxxx asuvast ja A.K-le kuuluvast "K" baarist, otsustasid hõivata baari omaniku poolt varguses kahtlustatava R.K. vara justnagu A.K-le vargusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Eesmärgi saavutamiseks viidi R.K. viimase kasutuses olnud sõiduautoga Xxxxxx-Xxxxxx T puiestee läheduses paiknevale metsalagendikule ning nõuti kättemaksu ähvardusel varguse toimepannud isikute nimesid. R.K. väite peale, et tema ei ole varastanud ega tea nimetada ka varaste nimesid, võeti R.K-lt ära auto tehniline pass, võtmed ja hõivati ka auto. Seejärel,
8. augustil
9. a, ähvardades tervisele ohtliku vägivallaga, nõudsid vennad S-id ja V.O. R.K-lt 10 000 kr suuruse summa eest "auto väljaostmist". Samas teatas R. Strepetov R.K-le, et kuigi tegelikud vargad on varastatud esemed A.K-le juba tagastanud, peab R.K. nimetatud summa ikka maksma ja hiljem soovi korral selle varastelt sisse nõudma. Ähvarduse mõjul palus R.K. auto omanikku S.K-t, et ta volitaks R. Strepetovit kasutama kõnealust autot koos edasimüügi õigusega. Notar tõestas 24 augustil 1995.a volikirja ja
10. augustil
11. a müüsid kohtualused auto 8000 kr eest ning jagasid saadud raha omavahel. Ülalkirjeldatud R. Strepetovi ning V.O. tegevus kvalifitseeriti Ida-Viru Maakohtu
12. märtsi
13. a otsusega ümber KrK § 188 järgi, O.S. aga mõisteti õigeks. Avaldaja leiab, et maakohtu otsuses ei ole motiveeritud R. Strepetovi ja V.O. tegevuse ümberkvalifitseerimist ega O.S. õigeksmõistmist ja seega on tegemist AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega. Samuti leiab avaldaja, et R. Strepetovi ja V.O. tegevuse ümberkvalifitseerimise ja O.S. õigeksmõistmise tulemina on aset leidnud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine. Nimelt on avaldaja seisukohal, et vennad Strepetovid ja V.O. ei teostanud R.K. suhtes mitte oma oletatavat õigust, vaid panid toime väljapressimise. Oma seisukoha põhjenduseks märgib avaldaja esiteks seda, et A.K. ei volitanud süüdimõistetuid kannatanult vara välja nõudma. Teiseks, jätkasid vennad Strepetovid varaliste nõudmiste esitamist R.K-le ka siis, kui nad olid teadlikud A.K-le vargusega tekitatud kahju hüvitamisest. Kolmandaks märgib avaldaja, et ähvarduse teel äravõetud auto müügist saadud raha ei andnud nad mitte A.K-le, vaid jagasid selle omavahel. Avaldaja taotleb Ida-Viru Maakohtu
14. märtsi
15. a otsuse tühistamist R. Strepetovi ja V.O. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 188 järgi, O.S. õigeksmõistmises KrK § 140 lg 3 p-de 1 ja 2 ja § 142 lg 3 p 3 järgi ning kriminaalasja saatmist Ida-Viru Maakohtule tühistatud osas uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, kes toetas esitatud avaldust ja vandeadvokaadid, kes leidsid, et avaldus ei kuulu rahuldamisele, l e i d i s: Kooskõlas Riigikohtu varasema praktikaga (Riigikohtu otsus
16. novembrist
17. a R.P süüdistusasjas), märgib kriminaalkolleegium, et põhimõtteline erinevus omavoli ja väljapressimise vahel seisneb selles, et kui omavoli korral KrK § 188 järgi käsitletakse oma tõelist või oletatavat õigust, siis väljapressimise korral KrK § 142 järgi käsitletakse võõrast vara või varalist õigust. Väljapressimine kui varavastane kuritegu eeldab võõra vara pööramist isiklikuks kasuks. Antud kriminaalasja materjalidest nähtub, et R. Strepetovil, O.S.il ega V. Oni"t"ukil ei olnud tõelist ega oletatavat õigust R. Ka"irovi vara suhtes ja nende poolt R. Ka"irovilt väljapressimise tulemusena saadud auto müügiraha oli võõras vara. Ida - Viru Maakohtu järeldused, et R. Strepetovi ja V.O. tegevus kannatanu R.K. suhtes tuleb kvalifitseerida omavolina KrK § 188 järgi, ei tulene faktilistest asjaoludest ja on motiveerimata. Väide, et "kohtualuste R. Strepetovi ja V.O. tegevuses puuduvad KrK § 140 ja § 142 ettenähtud kuriteo tunnused ja nende kuritegelik tegevus tuleb kvalifitseerida kui omavoli KrK § 188 järgi", on paljasõnaline konstateering. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub avalduses toodud väitega, et kohtuotsuses on põhistamata ka O.S. õigeksmõistmine. KrMK § 274 p 4 kohaselt peab kohtualuse õigeksmõistmisel kohtuotsuses sisalduma, millistel kaalutlustel kohus loeb mitteusaldusväärseks tõendid, millel põhines süüdistus, samuti süüdistuse muutmise motiivid. Kuna Ida-Viru Maakohtu poolt on ebaõigesti kohaldatud kriminaalseadust ja rikutud oluliselt kriminaalmenetluse norme, siis lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3, § 65 lg-st 3 ning § 77-9, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
18. Tühistada Ida - Viru Maakohtu
19. märtsi
20. a otsus Roman Strepetovi, O.S. ja V.O. süüdistusasjas R. Strepetovi ja V.O. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 188 järgi ning O.S. õigeksmõistmises KrK § 140 lg 3 p-de 1, 2 ja § 142 lg 3 p 3 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks sisuliseks arutamiseks Ida - Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.
21. Prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Kohtuotsus jõustub
22. mail
23. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Herbert Lindmäe Liikmed: Jüri Ilvest, Lea Kalm