3-1-3-22-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. juunil 1997. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ja liikmed Jüri Ilvest ning Herbert Lindmäe vaatas avalikul koh

§ 100järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Lääne-Viru Maakohtu 23. jaanuari 1997. a otsusega mõisteti P.F. süüdi KrK §

§ 100järgi ning teda karistati kohaldades Kr

K § 39 sätteid vabadusekaotusega 2 aastaks ja 6 kuuks kinnises vanglas. P.F. mõisteti süüdi selles, et ta

1. juunil
2. a Rakveres R x-x korteris ühise joomingu ajal tekkinud tülis lõi tapmise eesmärgil A.K-le kööginoaga rindu, tekitades talle üliraske kehavigastuse. Kuritegu jäi lõpule viimata põhjusel, mis ei olenenud süüdlase tahtest. Esitatud apellatsioonkaebuses taotles kohtualuse kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Küllike Namm P.F. kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 107 lg 1 järgi ning mõistetud karistuse kergendamist. Apellant leidis, et P.F. ei saa süüdistada tapmiskatses, kuna pole leidnud tõendamist tema tahtlus tappa kannatanut. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu
5. jaanuari
6. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et P.F. poolt toimepandud kuritegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Oma otsuses luges ringkonnakohus tõendatuks kohtualuse otsese tahtluse tappa, kuna ta lõi A.K-d 17 cm pikkuse teraga noaga rindu, s.t elutähtsasse organisse. Veel luges ringkonnakohus tuvastatuks asjaolu, et peale noaga löömist jäi P.F. magama, jäädes ükskõikseks A.K. surma saabumise suhtes ja kohtualuse loobumine uutest löökidest ei välista tapmise tahtlust. P.F. suhtes tehtud kohtuotsus jõustus kassatsioonitähtaja möödumisel. Avalduses kohtuvea parandamiseks taotleb riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber Lääne-Viru Maakohtu
7. jaanuari
8. a otsuse ja Viru Ringkonnakohtu kriminalkolleegiumi
9. veebruari
10. a otsuse tühistamist ja P.F. kuriteo kvalifitseerimist KrK § 107 lg 1 järgi, jättes karistuse muutmata. Avaldaja on seisukohal, et vastavalt Kriminaalkoodeksi § 8 lg 2 ja § 15 lg 2 sätetele ning väljakujunenud kohtupraktikale saab kuriteokatset toime panna üksnes otsese tahtlusega, s.t süüdlane peab aru saama oma tegevuse laadist ja tähendusest, nägema ette selle tagajärge ning soovima seda, kuid tegu jääb lõpule viimata põhjusel, mis ei olene süüdlase tahtest. Avaldaja leiab, et puuduvad tõendid selle kohta, et P.F. soovis kannatanut tappa ning miski ei takistanud tal oma kuritegu lõpule viimast. Prokurör leiab, et süüdimõistetu tegutses kaudse tahtlusega ning sellest tulenevalt tuleb kuritegu kvalifitseerida vastavalt saabunud tagajärjele KrK § 107 lg 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles toetati avaldust kohtuvea parandamiseks, t u v a s t a s: Avaldus kohtuvea parandamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium kooskõlas oma otsusega
11. oktoobrist
12. a E. S. süüdistusasjas KrK §

§ 100

järgi märgib jätkuvalt, et kuriteokatse on võimalik vaid siis, kui süüdlane tegutseb otsese tahtlusega ja vastutus kuriteokatse eest on välistatud, kui süüdlane tegutseb kaudse tahtlusega või ettevaatamatuse tõttu. P.F. on ennast süüdi tunnistanud kannatanu löömises noaga ja kogu aeg eitanud tahtlust tappa kannatanu. P.F. väidet kinnitab asjaolu, et tal olnuks võimalus oma tahtlus kannatanu tappa realiseerida, sest olid kannatanuga ruumis kahekesi ja viimane mingit vastupanu ei osutanud. Nähes, et kannatanu peale lööki noaga on elus, ei löönud P.F. teda rohkem, vaid asus hoopis kannatanut abistama, misjärel lõpuks raske joobe tõttu uinus. Seega ei jäänud P.F. poolt toimepandud tegu lõpule viimata põhjusel, mis ei olenenud tema tahtest. Vastupidi, tema käitumine kinnitab, et olles realiseerinud kogu oma kuritegeliku kavatsuse - lüüa kannatanut noaga - lõpetas ta igasuguse ründe ja asus kannatanut abistama. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kirjeldav - motiveeriv osa on aga vastuoluline tahtluse liigi tuvastamisel. Kohus kirjeldab algul tapmise katset otsese tahtlusega, seejärel aga lisab, et pärast lööki noaga P.F. uinus, millega näitas oma ükskõiksust kannatanu surma saabumise suhtes. Selline väide viitab aga kaudsele tahtlusele. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et P.F. oleks soovinud kannatanu surma, tegutses ta kaudse tahtlusega ja toimepandu tuleb kvalifitseerida vastavalt saabunud tagajärjele KrK § 107 lg 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium tõdeb, et Lääne-Viru Maakohtu poolt mõistetud karistus vastab toimepandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isiksusele. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3, § 65 lg-st 3 ja §-st 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada osaliselt Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 1997. a otsus ja LääneViru Maakohtu 23. jaanuari 1997. a otsus Pavel Fi"t"uki süüditunnistamises KrK §

§ 100järgi, kvalifitseerides kuriteo ümber Kr

K § 107 lg 1 järgi.

1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
2. Prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. Otsus jõustub
3. juunil
4. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Jüri Ilvest, Herbert Lindmäe