3-1-3-24-97

3-1-3-24-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. augustil
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja S.S. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. S.S. oli Jõgeva Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsusega tunnistatud süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ja karistatud üheaastase vabadusekaotusega. Sellele karistusele liideti KrK § 41 alusel osaliselt Jõgeva Maakohtu
5. märtsi
6. a otsusega mõistetud kahe aasta ja kuue kuuline vabadusekaotuslik karistus; mõisteti lõplikuks karistuseks kolm aastat vabadusekaotust; vabastati KrK § 47 lg 1 alusel kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest ja KrK § 47 lg 3 alusel kohustati käima tööl, registreerima end iga kuu politseis ning teatama politseile enda elu- ja töökoha muudatustest. Seoses sellega, et S.S. ei täitnud talle kohtuotsusega pandud kohustusi, esitas Jõgeva kriminaalpolitsei komissar J.B.
7. septembril
8. a Jõgeva Maakohtule taotluse S.S. suunamiseks reaalset vabadusekaotuslikku karistust kandma. Jõgeva Maakohtu
9. aprilli
10. a määrusega jäetitaotlus rahuldamata põhjendustega, et S.S. ülalpidamisel on elukaaslane ja alaealine laps; suure vanematetalu korrashoidmine eeldab iga päev S.S. töölolekut; S.S. isa on II grupi invaliid; ei ole tuvastatud S.S. pahatahtlust talle kohtuotsusega pandud kohustuste täitmata jätmisel. Jõgeva abiprokuröri Margit Luga eriprotestis taotleti Jõgeva Maakohtu
11. aprilli
12. a määruse tühistamist ja politseiasutuse
13. septembri
14. a taotluse rahuldamist. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. aprilli
16. a määrusega tühistati Jõgeva Maakohtu
17. aprilli
18. a määrus ning S.S. suunati talle Jõgeva Maakohtu
19. jaanuari
20. a otsusega mõistetud karistust kandma. Kohtuotsuses on märgitud, et karistuse kandmise aja algust tuleb arvestada S.S. kinnipidamisest. Avalduses kohtuvea parandamiseks taotleb S.S. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
21. aprilli
22. a määruse tühistamist. Avaldaja märgib, et tema poolt kohustuste täitmata jätmine ei ole olnud pahatahtlik. Töötamist ja sellega seotud sagedast viibimist vanematetalus ei pea ta aga elukohamuutuseks, millest oleks tulnud politseid teavitada. Samuti märgib avaldaja, et kuna ta puutus sageli kokku kohaliku kordnikuga, siis arvas kergemeelselt, et tal puudub vajadus enese igakuiseks registreerimiseks politseis. Avaldaja leiab veel, et kohus oleks pidanud arvestama sellega, et tema isa on II grupi invaliid, ema on töölt lahkunud ja et tal on käesoleva ajani elukoht Xxxxxxx, kus elavad tema töötu elukaaslane ning tütar. Ja lõpuks rõhutab S.S., et talle karistuse mõistmisel ei ole arvestatud Jõgeva Maakohtu
23. märtsi
24. a otsuse tegemise eelselt vahi all viibitud 10-kuulist tähtaega. Riigikohtu istungil esitatud seletuses väitis kaitsja, et tingimuslikult karistuse kandmisest vabastatud isiku saatmine reaalset vabadusekaotust kandma pärast seda, kui kolmeaastasest katseajast on kantud ligikaudu kaks ja pool aastat, ei ole õiglane ega ka mitte põhjendatud. Kaitsja rõhutas, et tema kaitsealune ei ole katseajal toime pannud ei kuritegusid ega ka mitte haldusõigusrikkumisi, on täitnud tööleminekukohustuse ega ole sisuliselt rikkunud elu- või töökohamuutusest teatamise kohustust. Kaitsja möönis, et tema kaitsealune on rikkunud enese igakuiselt politseis registreerimise kohustust, kuid leidis, et see oli tingitud arusaamatusest, mitte aga pahatahtlikkusest. Prokurör leidis oma seletuses, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
25. aprilli
26. a määrus tuleb jätta muutmata. Samas pidas prokurör vajalikuks selgitada S.S.le tema õigust taotleda, et kohtuotsuse täitmise järgne kohus, tuginedes KrMK §-le 336, täpsustaks täitmisele kuuluvat kohtuotsust ja arvestaks kandmisele kuuluvast vabadusekaotusest maha S.S. vahi all viibimise aja ajavahemikus
27. maist
28. a kuni
29. jaanuarini
30. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, l e i d i s:
31. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
32. aprilli
33. a määrus on seaduslik ja põhjendatud selles osas, millele vastavalt pöörati täitmisele Jõgeva Maakohtu
34. jaanuari
35. a otsus ning S.S. saadeti vabadusekaotuslikku karistust kandma. Kriminaalasja materjalidest, sealhulgas ka S.S. poolt antud ütlustest nähtub üheselt, et S.S. ei ole täitnud vähemalt ühte talle Jõgeva Maakohtu
36. jaanuari
37. a otsusega pandud kohustust: ta ei ole käinud end igakuiselt politseis registreerimas ja seda vaatamata korduvatele kutsetele. Tuleb nõustuda Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
38. aprilli
39. a määruses esitatud seisukohaga, et ka KrK § 47 lg 3 alusel süüdimõistetule kohustuste panemine peab lõppkokkuvõttes teenima KrK §-s 20 sätestatud kriminaalkaristuse eesmärke. Sellest tulenevalt võib kohus keelduda KrK § 47 lg 3 alusel pandud kohustuse rikkujat saatmast talle mõistetud karistust kandma vaid siis, kui on tuvastatud, et nimetatud kohustus jäeti täitmata mõjuval põhjusel. S.S. jättis talle pandud igakuiselt politseis registreerimise kohustuse täitmata ilma mõjuva põhjuseta ja seda kohtu poolt pandud kohustuse täitmatajätmist ei saa korvata mingi muu positiivse käitumisega.
40. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
41. aprilli
42. a määrust tuleb S.S. poolt kandmisele kuuluva karistusaja osas täpsustada ning seetõttu tuleb see määrus osaliselt tühistada. Jõgeva Maakohus oleks
43. jaanuari
44. a otsuse tegemisel KrK § 204 lg 1 järgi mõistetud üheaastasele karistusele saanud KrK § 41 alusel liita Jõgeva Maakohtu poolt
45. märtsil
46. a mõistetud kahe aasta ja kuuekuulisest karistusest maksimaalselt vaid üks aasta ja kümme kuud, sest liidetavast oleks tulnud maha arvata S.S. poolt ajavahemikus
47. mai
48. a kuni
49. jaanuar
50. a vahi all viibitud aeg - kaheksa kuud. Seega oleks Jõgeva Maakohus
51. jaanuari
52. a otsuse tegemisel saanud KrK § 41 alusel karistuste täielikul liitmisel mõista S.S-le lõplikuks karistuseks kaks aastat ja kümme kuud vabadusekaotust. Jõgeva Maakohtu
53. jaanuari
54. a otsuses aga on peetud õigeks kasutada karistuse osalise liitmise põhimõtet, millest tulenevalt oleks mõistetud lõplik karistus pidanud olema väiksem kui kaks aastat ja kümme kuud vabadusekaotust. Sellest tulenevalt ei saa Jõgeva Maakohtu
55. jaanuari
56. a otsusega mõistetud lõplik karistus - kolm aastat vabadusekaotust - kuidagi olla karistuste osalise liitmise väljenduseks. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, lahendades
57. aprillil
58. a üksnes Jõgeva Maakohtu
59. jaanuari
60. a otsuse täitmise küsimust, ei saanud mõistetavalt muuta maakohtu viimatinimetatud otsust. Rõhutagem, et nii kassatsioonkaebuse kui ka kohtuvea parandamise tähtaeg selle otsuse korrigeerimiseks kohtukaebe korras on möödunud. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et kooskõlas KrMK § 336 lg-s 1 sätestatu mõttega oleks ringkonnakohus pidanud kõrvaldama kõik kohtuotsuse täitmisega seotud kahtlused ja ebaselgused ning seda eeskätt küsimuses - kui pikk on S.S. poolt kandmisele kuuluv vabadusekaotuslik karistus. Nimetatud küsimuse lahendamisel tuleb kooskõlas KrK §-s 45 sätestatuga kõigepealt arvata Jõgeva Maakohtu
61. jaanuari
62. a otsusega mõistetud kolmeaastasest vabadusekaotuslikust karistusest maha S.S. poolt ajavahemikus
63. mai
64. a kuni
65. jaanuar
66. a vahi all viibitud aeg - kaheksa kuud. Tagamaks Jõgeva Maakohtu
67. jaanuari
68. a otsuse puhul valitud KrK § 41 alusel karistuste osalise liitmise põhimõtte realiseerumist, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasja tehiolusid arvestades otstarbekaks lugeda S.S. poolt ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks kaks aastat vabadusekaotust arvates Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
69. aprillil
70. a määruse tegemisele järgnenud S.S. kinnipidamise päevast.
71. KrK §-s 23 sätestatust ei tulene üheselt, millises vanglas peaks S.S. kandma vabadusekaotuslikku karistust. Kahtlemata puudub seaduslik alus S.S. paigutamiseks kinnisesse vanglasse: ta ei ole varem kandnud vabadusekaotuslikku karistust ega toime pannud esimese astme kuritegu. Erinevalt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
72. aprillil
73. a määruses märgitust ei loe Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks S.S. paigutamist ka poolkinnisesse vanglasse. Tegemist on ühelt poolt küll tahtlikult teise astme kuriteo toimepannud isikuga, kuid selle kuriteo eest mõistetud karistuse kandmist S.S. tingimuslikult vabastati. Seega ei pidanud kohus selle karistuse kandmist - järelikult ka sellele karistusele vastavas vanglaasutuses viibimist otstarbekaks. Kuritegu, millega seoses tegelikult kogu talle mõistetud karistus täitmisele pöörati, oli ettevaatamatuse tõttu toimepandud kuritegu ja seetõttu peab Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks suunata S.S. karistust kandma avavanglasse. Lähtudes eetoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3, § 65 lg-st 3 ja §-st 779 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
74. Tühistada osaliselt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
75. aprillil
76. a määrus S.S. süüdistusasjas.
77. Muuta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
78. aprillil
79. a määruse resolutiivosa teise lõike teksti sõnastades selle järgmiselt: "Saata S.S. talle Jõgeva Maakohtu
80. jaanuari
81. a otsusega mõistetud karistust kandma, lugedes kandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks kaks aastat vabadusekaotust avavanglas."
82. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
83. aprillil
84. a määrus muutmata. Riigikohtu otsus jõustub
85. augustil
86. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep