3-1-1-3-98

3-1-1-3-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja T. M.-i süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Lääne-Viru Maakohtu
3. juuni
4. a otsusega mõisteti T. M. süüdi KrK § 142 lg 3 p 1 järgi ja teda karistati 2-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas KrK § 39 sätete kohaldamisega. T. M. mõisteti süüdi selles, et ta
5. detsembril
6. a kella 21.00 paiku läks Laekveres Kommunaali katlamajja, kus kuni kella 23.00-ni nõudis seal töötanud H. V.-ilt 16 000 krooni. T. M. peksis H. V.-i rusikatega, lõi teda jalaga kehasse ning tooliga pähe, tekitades kannatanule kerged kehavigastused. Asetades kannatanu kaelale noa ning ähvardades vastuhakkamise korral kõri läbi lõigata, pressis kohtualune H. V.-ilt välja võlakirja kirjutamise 20 000 krooni peale. Esitatud apellatsioonkaebuses palus T. M.-i kaitsja vandeadvokaat Elvi Landberg kohtualusele süüksarvatud kuriteo ümberkvalifitseerimist ja mõistetud karistuse kergendamist. Apellant leiab, et T. M.-i tegu tulnuks kvalifitseerida omavolina KrK § 188 järgi, sest 1995 aastal tekitas H. V. traktoriga sõites avariiohtliku olukorra, mille tagajärjel sai T. M.-i auto kannatada. Väidetavalt oli kohtualuse ja kannatanu vahel sõlmitud suuline kokkulepe materiaalse kahju hüvitamiseks 6000 krooni väärtuses summas ning purunenud auto 20 000 krooni eest H. V.-ile müügi kohta. Toimunud liiklusõnnetusest politseisse ei teatatud. Apellant rõhutab oma kaebuses, et väljapressimisena KrK § 142 mõttes saab kuritegu kvalifitseerida vaid juhul, kui väljapressijal ei ole mingit õiguslikku alust nõutava vara saamiseks. Veel viitab apellant oma kaebuses Lääne-Viru Maakohtu otsuse tegemisel asetleidnud KrMK § 274 p-de 2 ja 3 ning § 262 lg 2 sätete rikkumistele. Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses leidis kannatanu esindaja vandeadvokaat Lea Mandel, et T. M.-i kuritegu on õigesti kvalifitseeritud, kuna pole tõendatud asjaolu, mis kinnitaks T. M.-i tõelist või oletatavat õigust nõuda talle kannatanu poolt tekitatud kahjude hüvitamist. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. oktoobri
8. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et T. M.-i kuriteo ümberkvalifitseerimine omavoliks ei ole põhjendatud, kuna H. V.-i ning T. M.-i vaheline reaalne võlavahekord ei leidnud tõendamist. Ringkonnakohus tuli järeldusele, et kuritegu on õigesti kvalifitseeritud, piisavalt tõendatud ning küllaldaselt motiveeritud. Esitatud kassatsioonkaebuses palub süüdimõistetu T. M. talle süüksarvatud kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 188 järgi ning karistuse kergendamist KrK § 47 sätete kohaldamisega. Kassaator eitab täielikult oma süüd väljapressimises ning selgitab, et nõudis kannatanu käest üksnes viimase poolt avariiga tekitatud kahju hüvitamist. Veel viitab kassaator kohtueelsel uurimisel asetleidnud KrMK § 262 lg 2 ning § 274 p-de 2 ja 4 sätete rikkumistele, kuna kohus ei ole arvestanud nende tunnistajate ütlustega, kes kinnitavad võlavahekorra olemasolu tema ning kannatanu vahel. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri, kes taotles jätta ringkonnakohtu otsus muutmata, leidis: Kohtud on käesolevas kriminaalasjas uurinud kõiki esitatud tõendeid nende kogumis, nagu seda nõuab KrMK § 50 ning kõiki tõendeid ka erapooletult hinnanud. Seega on alusetu kassaatori väide, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on rikkunud KrMK § 262 lg 2 ning § 274 p-de 2 ja 4 sätteid. Vastukäivate või üksteist välistavate tõendite puhul peab kohus rajama otsuse neile tõenditele, millised kajastavad tõeseid asjaolusid. Seejuures peab kohus kohtuotsuses põhistama, miks ta on osa tõendeid hinnanud mitteusaldusväärseteks. Seda KrMK §-des 262 ja 274 väljendatud nõuet on Lääne-Viru Maakohus otsuse tegemisel järginud. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab jätkuvalt, et omavoliga kriminaalõiguslikus mõttes on tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis reaalselt eksisteerib, või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud ei sellise õiguse olemasolu ega ka alust vastavaks oletuseks. Karistuse mõistmisel on kohus arvestanud KrK IV peatükis sätestatut, T. M.-i isikut iseloomustavaid andmeid ning mõistnud karistuse tunduvalt alla sanktsiooni alammäära. Sellise karistuse veelkordseks kergendamiseks puudub alus. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. oktoobri 1997.a otsus T. M.-i suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
10. jaanuaril 1998.a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Eerik Kergandberg Peeter Vaher