3-1-1-11-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. jaanuaril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas avalikul koh

§ 141lg 2 p-de 1 ja 41 järgi selles, et nad koos 12.

detsembril

1. a kella 6.30 paiku X maakonnas tungisid röövimise eesmärgil kallale T. K.-le ning nõudsid temalt raha ja kulda. Seejärel viidi kannatanu metsa, kus jätkati raha ja kulla nõudmist. V. L. pani endale suka pähe ning koos K. K.-ga nõudsid kannatanult korteri võtit. Saanud võtme, sõitsid K. K. ja R. M. kannatanu maja juurde, V. L. ja kaaskohtualune H. P. jäid metsa valvesse. K. K. ja R. M. tagasituleku järel jätkati ühiselt kannatanult raha ja kulla nõudmist, kusjuures küsiti kannatanu nime. Kuuldes naise tegelikku nime, lõi V. L. T. K. jalaga kõhtu, tõstis ta kõrvupidi üles ning lubas üles puua. Peale seda sõitsid R. M., V. L. ja K. K. uuesti kannatanu elukohta, kuid nähes maja akendes tulesid, taipasid et tegemist on vale inimesega. Kohtualused viisid kannatanu tema jalgratta juurde ning lahkusid, jättes röövimise neist mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata. Peksmisega tekitati kannatanule kerged terviserikkega kehavigastused. Veel anti V. L. kohtu alla süüdistuses KrK § 139 lg 1 järgi selles, et ta
2. a detsembris varastas Ülenurme valla Y külas 7 kuusepuud, tekitades kahju 1192 krooni. Tartu Maakohtu
3. augusti
4. a otsusega mõisteti V. L. süüdi KrK § 139 lg 1 järgi, mille eest teda karistati viie kuulise vabadusekaotusega ning KrK §

§ 141lg 2 p-de 1 ja 41 järgi, mille eest teda karistati kahe aasta ja kuue kuulise vabadusekaotusega Kr

K § 39 sätete kohaldamisega. KrK § 40 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks mõisteti kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. K. K. ja R. M. mõisteti süüdi KrK §

§ 141lg 2 p 1 järgi, mille eest neid karistati kahe aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas Kr

K § 39 sätete kohaldamisega. Raskendava asjaoluna võttis kohus arvesse kohtualuste alkohoolset joovet kuriteo toimepanemise ajal, kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Kohus leidis, et kuna tegemist on pikalt ettevalmistatud esimese astme kuriteoga, tuleb kõiki kohtualuseid karistada reaalse vabadusekaotusliku karistusega, diferentseerides karistusmäärad sõltuvalt osavõtu astmest. Karistuse mõistmisel alla sanktsioonis ettenähtud alammäära võttis kohus arvesse asjaolu, et V. L. ja R. M. on perekond ning nende ülalpidamisel on alaealised lapsed. Karistuse mõistmisel K. K. arvestas kohus tema tervislikku seisundit ning pidas samuti võimalikuks kohaldada KrK § 39 sätteid. Sama otsusega mõisteti süüdi ka H. P., kes kassatsioonkaebust esitanud ei ole. Esitatud apellatsioonkaebustes taotlesid kohtualused K. K., V. L. ja R. M. ning tema kaitsja vandeadvokaat Astrid Lall mõistetud karistuste kergendamist ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamist. Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Tartu Maakohtu otsuse tühistamist K. K., R. M. ja V. L. mõistetud karistuste osas, sest puuduvad erandlikud tehiolud KrK § 39 mõttes, mis võimaldaks karistuse mõistmist alla sanktsiooni alammäära. Veel leidis prokurör, et maakohus pole põhjendanud asjaolu, miks jäeti osade grupi liikmete süüdistusest välja KrK § 141 lg 2 p

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsusega Tartu Maakohtu
4. augusti
5. a otsus osaliselt tühistati ning V. L.-le mõisteti KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 41 alusel karistuseks kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 40 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks mõisteti kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. K. K.-le ja R. M.-le mõisteti karistuseks KrK §141 lg 2 p-de 1 ja 41 alusel kolm aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium nõustus sellega, et KrK § 39 sätete kohaldamine V. L., K. K. ja R. M. suhtes on põhjendatud. Kõik kohtualused on kriminaalkorras karistamata, neid iseloomustatakse positiivselt ning kuritegu jäi katse staadiumi. Kriminaalkolleegium pidas vajalikuks rõhutada, et ka kannatanu ei taotlenud kohtualuste karmi karistamist. Siiski leidis ringkonnakohus, et kohtualustele mõistetud karistused ei vasta toime pandud kuriteo raskusele ning sellest tulenevalt karmistas karistusi. Esitatud kassatsioonkaebustes taotlevad süüdimõistetud V. L., R. M., K. K. ja viimase kaitsja vandeadvokaat A. Saar ringkonnakohtu otsuse tühistamist kohtualustele süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooni ning mõistetud karistuste osas. Kõik kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus on põhjendamatult ning motiveerimatult kvalifitseerinud neile süüksarvatud röövimise katse lõpuleviidud kuriteona ning seega väljunud apellatsiooni piiridest. V. L. eitab maski kasutamist ning kinnitab, et tal puudus tahtlus kannatanut röövida. R. M. ja K. K. leiavad, et ringkonnakohus on põhjendamatult nende karistust raskendanud ning taotlevad karistusest tingimisi vabastamist. Süüdimõistetu K. K. kaitsja vandeadvokaat A. Saar leiab oma kaebuses, et ringkonnakohus on K. K. süüdimõistmisel lõpuleviidud röövimises väljunud apellatsiooni piiridest ja tema karistamisel on rikutud KrK § 20 sätteid. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetu R. M., K. K. kaitsja vandeadvokaat A. Saare ja V. L. kaitsja vandeadvokaat J. Alandi seletuse, kes kõik toetasid esitatud kassatsioonkaebusi, ning prokuröri arvamuse, mille kohaselt ringkonnakohtu otsus kuulub muutmisele kuriteo kvalifikatsiooni osas ja lõpuleviidud kuritegu tuleb ümber kvalifitseerida kuriteokatseks, kuid mõistetud karistused tuleb jätta muutmata, l e i d i s: Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku §-s 20 sätestatakse, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust esitatud kaebuse või protesti piires. Tartu Maakohtu
6. augusti
7. a otsuse peale esitatud apellatsioonprotestis taotleti maakohtu otsuse tühistamist H. P., K. K. ja R. M. süüdistusest KrK § 141 lg 2 p 41 väljajätmise osas ning kohtualustele v. a H. P., mõistetud karistuste osas ja neile rangema karistuse mõistmist. Apellatsioonprotestis ei vaidlustatud seda, et maakohus kvalifitseeris kohtualuste poolt toimepandu kuriteokatsena KrK § 15 lg 2 järgi. Tühistades Tartu Maakohtu otsuse ja mõistes kõik kohtualused süüdi lõpuleviidud kuriteos KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 41 järgi, väljus ringkonnakohus seadusevastaselt apellatsioonprotesti piiridest. Samas nendib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. oktoobri
9. a otsuse kirjeldav-motiveeriv osa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas on asutud seisukohale, et kohtualused panid toime röövimise katse resolutiivosa järgi mõisteti nad aga süüdi lõpuleviidud röövimises. Kuna kohtuotsuse erinevad osad on omavahelises vastuolus, ei ole võimalik aru saada, kas karistuste mõistmisel kohtualustele arvestati lõpuleviidud kuriteo toimepanemist või kuriteokatse toimepanemist. Seda saab otsustada kriminaalasja uuel arutamisel ringkonnakohtus. Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
10. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. oktoobri
12. a otsus V. L., K. K., H. P. ja R. M. süüdistusasjas neile KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 41 järgi inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsiooni osas ja neile mõistetud karistuste osas, samuti V. L. KrK § 40 järgi mõistetud lõpliku karistuse osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
13. Süüdimõistetute V. L., K. K. ja R. M. ning vandeadvokaat Ann Saare kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
14. jaanuaril
15. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Rätsep Liikmed: Jüri Ilvest Peeter Vaher