3-1-1-12-98

3-1-1-12-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. S. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 3 järgi. Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti A. S. kohtu alla süüdistatuna KrK § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et ta
3. veebruaril
4. a kella 22.00 ajal Tartu maakonnas X vallas Y mnt neljandal kilomeetril, olles joobnud olekus ning sõites koos R. O. viimasele kuuluval mopeedil, haaras R. O. selja tagant kõrist kinni ning surus talle kaela alumisse kolmandikku terariista. Selle tagajärjel mõlemad kukkusid mopeedilt maha ning R. O. põgenes. A. S. ajas mopeediga kannatanut taga ning pärast tema varjumist sõitis mopeediga minema. A. S. tekitas kannatanule kerge kehavigastuse ning varalise kahju 3500 krooni. Tartu Maakohtu
5. juuli
6. a otsusega mõisteti A. S. KrK § 141 lg 2 p 3 järgi õigeks tema süü tõendamatuse tõttu. Esitatud apellatsioonprotestis palus Tartu abiprokurör Alar Häidberg maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistada, selles sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu
9. juuli
10. a otsus täielikult selles toodud järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. A. S. mõisteti süüdi KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks. KrK § 41 alusel liideti sellele karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi eest mõisteti kaheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium nõustus apellatsioonprotestis toodud seisukohaga, et maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, jättes motiveerimata kannatanu ütluste mittetõepäraseks lugemise ning jättes tõenditena alusetult kõrvale daktüloskoopiaekspertiisi akti nr 15 ja trassoloogiaekspertiisi akti nr
11. Veel leidis ringkonnakohus, et maakohus on lähtunud A. S.-i õigeksmõistmisel tunnistaja J. L. vastuolulistest ütlustest ning pannud põhjendamatult kahtluse alla tunnistajate A. K. ja A. K. ütlused kriminaalasja tehiolude kohta. Hinnates tõendeid kogumis, tuli ringkonnakohus järeldusele, et A. S. tuleb talle süüksarvatud kuriteos süüdi tunnistada ning sellest tulenevalt ka karistada. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. novembri
13. a otuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu A. S. ning tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel. A. S. eitab täielikult talle süüksarvatud kuriteo toimepanemist ning palub end õigeks mõista. Kaitsja kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada motiivide puudumise tõttu, kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ning kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus on teinud süüdimõistva kohtuotsuse jättes kõrvaldamata kriminaalasjas esinevad vastuolud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri, kes taotles jätta ringkonnakohtu kohtuotsus muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata, leidis: Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab jätkuvalt, et tehes kohtuotsuse AKKS § 32 lg 3 alusel, peab apellatsioonikohus eriti hoolikalt suhtuma tõendite kontrollimisse ning hindamisse. Asudes esimese astme kohtust erinevale hinnangule tõendamisesemesse kuuluvate faktiliste asjaolude vaagimisel tuleb ringkonnakohtul kohtuotsuses täpselt näidata, milles seisnes esimese astme kohtu ebaõige hinnang ja milline on tegelikkusele vastav tõendite hinnang. Seejuures peab ringkonnakohus vajalikel juhtudel esimese astme kohtus uuritud tõendid üle kontrollima. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsja kassatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. novembri 1997.a kohtuotsus rajaneb osaliselt oletustel. See väljendub eriti tunnistaja J. L. ütluste kõrvalejätmisel. Alibit kinnitavaid tõendiallikaid tuleb erilise hoolega analüüsida, vajadusel kordusülekuulamisel ringkonnakohtus. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole käesolevas kriminaalasjas täpselt järginud KrMK § 50 nõudeid tõendite hindamisel, kuna tõendeid pole analüüsitud süsteemselt. See on viinud ka kriminaalseaduse ebaõige kohaldamiseni, kuna kohtuotsusest pole võimalik välja lugeda, millist KrK § 141 toodud kuriteokoosseisu elementi üks või teine tõend kinnitab, järelikult pole võimalik teha ka ühest järeldust selle kohta, milline on kohtualusele eeluurimisel inkrimineeritud teo õiguslik kvalifikatsioon. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. novembri 1997.a kohtuotsus A. S.-i suhtes ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonkaebused rahuldada. Kohtuotsus jõustub
16. jaanuaril
17. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Rätsep Liikmed: Jüri Ilvest, Peeter Vaher