3-1-1-13-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. jaanuaril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul koh

§ 101p-de 2, 5 ja 7 järgi selles, et ta 23.

novembril 1996. a kella 04.00 paiku joobnuna koos kaaskohtualuse R. L. tungis X maakonna Y vallas Z teel huligaansel ajendil kallale sõiduautos BMW istunud M. V., M. G., V. K. ja M. K., rebides lahti auto uksed ja seejärel rebis riietest ning lõi näkku auto roolis olnud M. V-t. Samal ajal suunas kaaskohtualune laetud automaadi AKMS toru autosalongis olnud inimeste suunas tekitades autos olnute elule ja tervisele reaalse ohu- ja hirmutunde. Seejärel tulistas R. L. automaadist valangu õhku ja teise valangu sõiduauto tagumisse rehvi. Süüdistuse kohaselt rikkus T. T. jämedalt avalikku korda ja avaldas ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, tungides kallale paljudele isikutele ja kasutades füüsilist vägivalda naisisiku suhtes ning pani sel viisil toime eriti jõhkra huligaansuse. Seostatult kaaslase poolt tulirelva kasutamisega kvalifitseeriti T. T. huligaanne käitumine KrK § 195 lg 3 järgi. Lisaks süüdistati T. T. veel selles, et ta samal ööl värbas automaadiga relvastatud R. L. tulistama autot, milles viibinud isikuid soovis T. T. tappa ja tema õhutamisel R. L. tulistaski automaadist osutatud auto pihta. Süüdistuse kohaselt jäi mitme isiku surm saabumata õnneliku juhuse tõttu, kuid K. K. ja A. J. tekitati üliraske ning K. J. kerge kehavigastus. Eeluurimisel esitatud süüdistuse kohaselt organiseeris T. T. huligaansel ajendil paljudele isikutele ohtlikul viisil 7 isiku tapmise, mida ei õnnestunud lõpule viia tema tahtest mitteolenenud põhjustel ja see T. T. tegevus kvalifitseeriti KrK § 17 lg 4, §

§ 101p-de 2, 5 ja 7 järgi.

Kaaskohtualuse R. L. osavõtt käsitletud sündmustest kvalifitseeriti eeluurimisel ja kohtu alla andmisel KrK § 195 lg 3; §

§ 101p-de 2, 5 ja 7 järgi. Rapla Maakohtu 25. aprilli 1997. a otsusega mõisteti T. T. süüdi Kr

K § 188 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust KrK § 47 sätteid kohaldades tingimisi kaheaastase katseajaga. KrK § 17 lg 4; §

§ 101p-de 2, 5 ja 7 järgi mõisteti T. T. õigeks. R. L. tunnistati süüdi Kr

K § 107 lg 2 p-de 2, 4 ja § 113 ning § 188 järgi ning KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kolm aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Prokuröri apellatsioonprotestis taotleti kohtualuste sellist kriminaalõiguslikku kohtlemist, mis oleks vastavuses eeluurimisel antud õiguslike hinnangutega. Taotleti nende süüdimõistmist eeluurimisel esitatud süüdistuse täies mahus ja sellele vastavat vabaduskaotuslikku karistust mõlemale kohtualusele. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsusega korrigeeriti oluliselt kohtualuste tegevusele antud õiguslikke hinnanguid. Kolleegium rõhutas Põhiseadusele tuginedes, et kohtualuste käitumist motiveeris anarhistlik suhtumine isikuvabadusse, enda suhtes kitsenduste eitamine ja oma egoistlike huvide vastandamine teiste isikute huvidele. Kolleegium loetleb kohtualuste tegusid, nende hulgas kannatanu M. V. riietest rebimise ja rüseluses näkku löömise T. T. poolt ajal, kui R. L. jätkuvalt suunas laskevalmis automaadi autosalongis viibinud kannatanutele, tulistas sellest õhku ja autode suunas, mis üksikult ja kogumis kujutavad avaliku korra jämedat rikkumist. Selgitamata, kas ja millises autos kohtualuseid huvitanud oletatav vihavaenlane asub, häiriti paljude inimeste rahu ja kindlustunnet. Väljendades ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu rünnati kohtualustele võõraid ja eelnenud konfliktisse mittepuutunud isikuid. Väljendati erilist jõhkrust kannatanute vastu, kes ei osutanud mingit vastupanu ja olustikku arvestades ei saanudki seda teha. T. T. kallaletung M. V. on jäänud kogu menetluse vältel süüdlase poolt selgitamata vägivallatsemiseks naisisiku kallal. Järgides õiglase kohtumõistmise põhimõtet kõrvaldamata kahtluste tõlgendamisest kohtualuse kasuks, nõustus kriminaalkolleegium esimese astme kohtu otsuse järelduste ja motiividega kohtualuse T. T. KrK § 15 lg 2; § 17 lg 4 ja § 101 p-de 2, 5, 7 järgi õigeksmõistmise osasning nõustus esimese astme kohtu seisukohaga, et kumbki kohtualune tuleb lugeda vastutavaks vaid enda poolt toimepandud tegudes. T. Tamm mõisteti süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks poolkinnises vanglas. R. Laimets mõisteti süüdi KrK § 195 lg 3 ja § 107 lg 2 p-de 2, 4, 5 järgi ja KrK § 40 lg 1 kohaselt mõisteti talle lõplikuks karistuseks kolm aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Apellatsioonikohtu otsuse on vaidlustanud T. T. kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkin. Ta leiab, et süüdistuskokkuvõtte kirjeldavas osas on huligaansuse koosseis ebakonkreetselt kirjeldatud, mistõttu kaasneb T. T. huligaansuses süüdimõistmisega tema kaitseõiguse rikkumine. Kassaator leiab, et T. T. omaette võetuna avalikku korda ei rikkunud, tahtlikku füüsilist vägivalda isiku kallal ei kasutanud ja tema tegevuse ajendid olid kõike muud kui huligaansed. Lisaks leiab kassaator, et vabaduskaotusliku karistuse mõistmine ei ole kooskõlas T. T. vastutust kergendavate asjaolude ülekaaluga ning apellatsioonikohus on karistuse valiku jätnud põhistamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu T. T., kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri, kelle arvamuse kohaselt tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata, l e i d i s: Eeluurimisel T. T.-le esitatud süüdistuse formulatsioon katab temale apellatsioonikohtus inkrimineeritud tegevuse nii sündmuse kirjelduse kui õigusliku hinnangu mõttes. Sellest tulenevalt ei ole T. T. kriminaalõiguslikul kohtlemisel menetluse järgnevates staadiumides rikutud tema kaitseõigust süüdistuse olulise muutumise mõttes. Temale kuritahtliku huligaansuse koosseisu inkrimineerimise puhul on oluline rõhutada, et apellatsioonikohus konkretiseeris põhjendatult T. T. kriminaalvastutust huligaansuse eriti kvalifitseeriva tunnuse - relva kasutamise - välistamisega tema tegevuse kirjeldamisel ja õigusliku hinnangu andmisel. Küll aga iseloomustab T. T. huligaanse käitumise kvalifitseerivaid tunnuseid KrK § 195 lg 2 mõttes see, et ta asus realiseerima oma viha, mis oli eelnevalt tekkinud konkreetse isiku suhtes, nende kannatanuiks osutunud inimeste suhtes, kes ei olnud kättemaksumotiivi rahuldamiseks mingit põhjust andnud. Ta soodustas joobnuna inimsuhteid vääriti hinnates kaassüüdimõistetu sekkumist selgitamata suhetesse, kus konflikti lahendamise mõistlikest võimalustest oli loobutud ja konflikti lahendamise viisiks oli valitud kõrvaliste isikute elu ja tervist põhjendamatult ohustanud vägivald. Neil kaalutlustel on T. T. tegevus õigesti hinnatud kuritahtliku huligaansusena KrK § 195 lg 2 järgi. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi käsitlus kuriteo kvalifitseerimisega seonduvalt on kahtlusi ja tahtlusest haaramatuid tunnuseid välistav ja Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende hinnangutega. Samas on apellatsioonikohus ekslikult jätnud põhistamata T. T.-le mõistetud karistuse. Viited KrK § 36 sätestatud karistuse mõistmise üldalustele puuduvad ja KrMk § 274 p 5 sätestatud kohtuotsuse kirjeldavmotiveeriva osa vormistamise nõuded on jäänud täitmata. Seetõttu nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori väitega, et apellatsioonikohus on jätnud T. T.-le KrK § 195 lg 2 järgi mõistetud karistuse seadusenõuetele vastavalt põhistamata. Juhindudes AKKS § 63 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a otsus T. T.-le mõistetud karistuse osas ja saata selles osas asi arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
6. T. T. kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkini kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
7. jaanuaril
8. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher