3-1-1-17-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. jaanuaril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul k

§ 141lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Menetlusosalisena võttis kriminaalasja läbivaatamisest osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Valga Maakohtu

1. augusti
2. a otsusega tunnistati V. K. süüdi KrK § 195 lg 3 ning § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega vastavalt 2 ja 6 aastat. KrK § 40 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja kuritegude kogumi eest mõisteti talle karistuseks 6 aastat vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele Valga Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsusega mõistetud ja kandmata karistus 2 aastat 3 kuud ja 12 päeva vabadusekaotust osaliselt. Lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi järgi mõisteti V. K.-le 6 aastat ja 2 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi KrK § 195 lg 2 ja § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Oleg Lavrentjev ja Anastassia Rjabova, kelle osas kohtuotsust ei ole vaidlustatud. V. K. tunnistati KrK § 195 lg 3 järgi süüdi selles, et tema, olles varem karistatud huligaansuse eest KrK § 195 lg 2 järgi, läks
5. jaanuaril
6. a kella 23.30 paiku purjuspäi X raudteejaama esisel platsil talle tundmatu K. R. juurde ja lõi talle rusikaga näkku. Seejärel surus ta vastu K. R. oimukohta püstolitaolise eseme, mida kannatanu pidas tulirelvaks. Tunnetades reaalset ohtu oma julgeolekule, K. R. vastupanu ei osutanud. V. K. koos O. L.-ga ja A. R.-ga viisid K. R. X Jaamapuiestee 9 ja 11 majade hoovi, kus nad lõid kannatanu jalust ning peksid teda rusikate ja jalgadega pea ja keha piirkonda. Peksmisega tekitati K. R.-le kergeid kehavigastusi. V. K. tunnistati KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et ta koos O. L.-i ja A. R.-ga, realiseerides K. R. peksmise ajal tekkinud tahtluse hõivata kannatanu vara, nõudsid, et ta võtaks seljast nahkjope ja püüdsid seda ise tal üle pea tõmmata. Seejuures ähvardas V. K. K. R.-a püstolitaolise esemega, mida kannatanu pidas tulirelvaks ja tajus ohtu oma elule. Valga Maakohtu otsuse peale esitas V. K. apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a otsusega tühistati Valga Maakohtu
9. augusti
10. a otsus V. K., O. L. ja A. R. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. V. K., O. L. ja A. R. tunnistati süüdi KrK §

§ 141lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning neid karistati 6aastase vabadusekaotusega.

Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kohtualune V. K. kassatsioonkaebuse. Kassaator vaidlustab kassatsioonkaebuses O. L. ja A. R. ütlused, taotleb kriminaalasja saatmist täiendavaks uurimiseks ning täiendavate tunnistajate ülekuulamist. Samas taotleb ta karistuse kohaldamist, mis ei ole seotud vabadusekaotusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil vaidlustas prokurör V. K. süüditunnistamise KrK §

§ 141lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 195 lg 3 järgi. Prokurör taotles V. K. süüdistusest Kr

K § 141 lg 2 p 3 väljajätmist, samuti § 195 lg 3 järgi süüditunnistamise ümberkvalifitseerimist § 195 lg 2 järgi, jättes talle mõistetud karistuse muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, l e i d i s: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V. K. kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus on kooskõlas KrMK §-ga 50 kontrollinud ja hinnanud kohtualuste V. K., O. L.-i ja A. R.-a poolt kriminaalmenetluse erinevates staadiumides antud ütlusi kogumis kriminaalasjas kogutud muude tõenditega. Kohtuotsuses esitatud järeldused V. K. süüdioleku kohta talle süüksarvatud tegudes vastavad faktilistele asjaoludele ja on motiveeritud. V. K. taotlus täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks, samuti kriminaalasja saatmiseks täiendavaks uurimiseks on alusetud. Kriminaalasja läbivaatamisel Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, mis oleksid takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist. Samas nendib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on V. K. süüdimõistmisel KrK §

§ 141lg 2 p 3 ning § 195 lg 3 järgi ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsusega V. P-i süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et relvana kasutatava muu esemena tuleb mõista spetsiaalselt kehavigastuste tekitamiseks valmistatud või kohandatud eset ning teisi esemeid, millega on võimalik kannatanu elu või tervist reaalselt kahjustada. Selliseks esemeks ei ole õige pidada püstolimaketti. Seetõttu tuleb V. K. süüdistusest KrK §

§ 141lg 2 p-de 1 ja 3 järgi välja jätta punkt 3. Kr

K § 195 lg-s 3 sätestatakse vastutus selle paragrahvi

1. või
2. lõikes ettenähtud tegude eest, kui selle toimepanemisel kasutati või püüti kasutada tulirelva, külmrelva või kehavigastuse tekitamiseks külmrelvana kasutatavat või selleks spetsiaalselt kohandatud eset. Sellesisuline dispositsioon ei hõlma relvana mittekasutatavat eset, nagu seda on püstolimakett. Samuti ei saa püstolimaketti pidada kehavigastuse tekitamiseks spetsiaalselt kohaldatud esemeks. Seetõttu tuleb V. K. süüdistus KrK 195 lg 3 järgi ümber kvalifitseerida KrK § 195 lg 2 alusel. Tuvastanud AKKS §-s 39 lg 2 p-s 2 sätestatud kriminaalseaduse rikkumise, väljub Riigikohtu kriminaalkolleegium kooskõlas AKKS § 49 lg-ga 3 kassatsioonkaebuse piiridest ning jätab ka O. L. ja A. R. süüdistusestKrK §

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi välja punkti 3, jättes nendele mõistetud karistused muutmata. V. K.-le karistuse mõistmisel on lähtutud KrK §-s 36 sätestusest, arvestatud kuritegude raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust raskendava asjaoluna kuritegude toimepanemist alkoholijoobes, samuti seda, et ta pani uued kuriteod toime talle eelmise kohtuotsusega mõistetud tingimusliku vabadusekaotuse katseaja kestel. KrK § 141 lg 2 sanktsioon ei näe peale vabadusekaotuse ette karistuse muid liike. V. K.-le on mõistetud 6-aastane vabadusekaotus KrK § 141 lg 2 alammäära ulatuses. Kuna V. K. pani uued tahtlikud kuriteod toime katseaja kestel, keelab KrK § 47 lg 5 sätestus kohaldada tema suhtes uuesti tingimuslikku vabadusekaotust. Seetõttu puudub õiguslik alus talle mõistetud karistuse kergendamiseks. Juhindudes AKKS § 49 lg-st 3; § 63 p-st 3; § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 1997. a otsus V. K., 0. L.-i ja A. R.-a süüditunnistamise osas KrK §

§ 141lg 2 p 3 järgi, jättes karistuse muutmata.

Tühistada Valga Maakohtu

1. augusti
2. a otsus V. K. süüditunnistamise osas KrK § 195 lg 3 järgi ning Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus, millega jäeti maakohtu otsus muutmata. Kvalifitseerida tema käitumine KrK § 195 lg 2 järgi, jättes karistuse muutmata.
5. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri
7. a otsus muutmata.
8. V. K. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
9. jaanuaril
10. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep