3-1-1-25-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. veebruaril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ja liikmed Eerik Kergandberg ning Peeter Vaher vaatas a

§ 175lg 1 järgi anti

J. Pargovskas kohtu alla süüdistatuna selles, et ta käskis V. Serovil ja D. Kulikul kinnitada enda alibit oma asukoha kohta varguse toimepanemise hetkel. Koos J. Pargovskasega anti kohtu alla Aleksander Kalkun, Aleksander Rüzak, Vladislav Serov ning Dmitri Kulik. Tallinna Linnakohtu

1. septembri
2. a otsusega mõisteti J. Pargovskas süüdi KrK § 139 lg 2 pde 1, 2 ja 3 järg ja karistati kuuekuulise vabadusekaotusega ning KrK § 202 järgi ja karistati kuuekuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest üheaastane vabadusekaotus. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kaheaastase katseajaga. Süüdistuses KrK §

§ 175lg 1 järgi mõisteti J. Pargovskas õigeks. Sama otsusega mõisteti V. Serov ja D. Kulik süüdi Kr

K § 175 lg 1 järgi. Tallinna Linnakohtu

1. septembri
2. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna abiprokurör K. Mägi. Prokurör palus linnakohtu otsuse tühistada J. Pargovskase põhjendamatult leebe karistamise tõttu KrK § 202 järgi ning tema alusetu õigeksmõistmise osas KrK §

§ 175lg 1 järgi.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu otsus J. Pargovskasele KrK § 202 ja § 40 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ning teda karistati KrK § 202 järgi kaheaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust tingimisi kaheaastase katseajaga. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Kriminaalkolleegium nõustus apellatsioonprotestiga osas, kus taotleti J. Pargovskasele süüdistuses KrK § 202 järgi mõistetud karistuse sanktsiooni määraga vastavusse viimist, kuid jättis muutmata tema õigeksmõistmise KrK §

§ 175lg 1 järgi.

Ringkonnakohus leidis, et süüdistatavat ei saa kriminaalvastutusele võtta valeütluste andmise eest omaenda süüdistusasjas ja ta ei saa vastutada ka kaasosaluse eest valeütluste andmises. Ringkonnakohus tuli järeldusele, et J. Pargovskasele süüksarvatud kuritegu valeütluste andmisele kihutamises on hõlmatud KrK § 202 objektiivse küljega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1997. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Kassaator palub tühistada nii esimese kui ka teise astme kohtu otsused J. Pargovskase õigeksmõistmises KrK §

§ 175lg 1 järgi.

Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et süüdistatava õigus anda valeütlusi välistab tema vastutusele võtmise valeütluste andmisele kihutamise eest, sest sellisel juhul on välistatud ka tema vastutusele võtmine KrK § 202 järgi, kuna ka see kuritegu eeldab kaasosalust kuriteos, antud juhul valeütluste andmises. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist, ning prokuröri, kes toetas kassatsioonprotesti, l e i d i s: Kassatsioonprotest on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrK §-s 175 ettenähtud kuritegu eeldab erisubjekti, kelleks võib olla tunnistaja, kannatanu, ekspert või tõlk. Selle kuriteo täideviijaks saab olla üksnes isik, kes vastab erisubjekti tunnustele. Nendele tunnustele mittevastav isik ei saa olla niisuguse kuriteo täideviija, võib aga selle toimepanemisest osa võtta organisaatori, kihutaja või kaasaaitajana, s. o osavõtjana kitsamas mõttes, kus iga osavõtja täidab sisuliselt erinevaid funktsioone. Teatud juhtudel moodustab kuriteole kihutamine ühtlasi KrK eriosas ettenähtud iseseisva kuriteo. Sel juhul ilmneb süüdlase käitumises kuritegude konkurents. Nii vastutab täisealine, kes võttis alaealise poolt toimepandud kuriteost osa kihutajana KrK § 202 järgi (alaealise kaasatõmbamine kuritegevusele) ja ühtlasi alaealise poolt toimepandud kuriteost osavõtjana, kusjuures tema käitumise kvalifitseerimisel viidatakse ka KrK § 17 lg-le 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab erinevalt ringkonnakohtust, et KrK § 202 ei hõlma §-s 175 ettenähtud tegusid - tegemist on iseseisvate kuritegudega, sest erinevad on kaitstavad õigushüved. Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 1997. a otsus ja Tallinna Linnakohtu 26. septembri 1997. a otsus Jonas Pargovskase õigeksmõistmise osas KrK §

§ 175

lg 1 järgi ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

1. Kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub
2. veebruaril
3. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Herbert Lindmäe Liikmed: Eerik Kergandberg, Peeter Vaher