3-1-1-31-98

3-1-1-31-98 KOHTUMÄÄRUS Tartus

1. veebruaril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil läbi Albert Poome erikaebuse Albert Poome süüdistuses KrK § 17 lg 4 ja § 207 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi. Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt pidasid Kaitsepolitseiameti töötajad
3. detsembril
4. a A. Poome kinni KrMK § 102 korras kahtlustatavana KrK § 207 lg 3 p-des 2 ja 3 ettenähtud kuritegudes.
5. detsembril
6. a andis Tallinna Linnakohtu kohtunik loa kahtlustatava A. Poome vahi alla võtmiseks ja tema vahi all pidamiseks kuni
7. detsembrini
8. a. Määruses põhjendatakse vahi alla võtmist sellega, et vabaduses viibides võib A. Poome jätkata kuritegude toimepanemist, hakata eeluurimisest ja kohtust kõrvale hoiduma ning minna pakku. A. Poome vahistamisel läbiviidud küsitluse protokollist nähtuvalt viibis küsitlemise juures kaitsjana vandeadvokaat Alla Jakobson, kes toetas A. Poome taotlust tema vahi alt vabastamiseks. A. Poome kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis esitas Tallinna Ringkonnakohtule erikaebuse, milles taotles Tallinna Linnakohtu kohtuniku
9. detsembril
10. a vahistamismääruse tühistamist ning A. Poomele uue tõkendi - allkirja elukohast mittelahkumise kohta - kohaldamist. Kaitsja rõhutas, et KrMK § 67 lg 1 kohaselt võib enne süüdistuse esitamist üldse tõkendit kohaldada vaid erandjuhtudel, vahi alla võtmise määruses aga ei nähtu, milles seisneb antud juhtumi erandlikkus. Täiesti põhjendamatuks peab aga kaitsja A. Poome suhtes kõige raskema tõkendiliigi kohaldamist, sest ta on varem kohtulikult karistamata, elab alaliselt Eesti Vabariigis, tema ülalpidamisel on alaealine laps ja II grupi invaliidist isa ning teda kahtlustatakse vaid II astme kuriteo toimepanemises. Kaitsja leiab samuti, et A. Poome vahi alla võtmisel on rikutud tema õigust kaitsele, sest vaatamata A. Poome vastavale taotlusele toimus vahi alla võtmine kaitsja osavõtuta. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. jaanuari
12. a määrusega jäeti vandeadvokaadi vanemabi M. Leisi erikaebus läbi vaatamata põhjendusega, et vaidlustatav kohtumäärus on vahepeal kaotanud õigusliku sisu, sest esiteks esitati
13. detsembril
14. a A. Poomele süüdistus KrK § 17 lg 4 ja § 207 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi ning teiseks pikendas Tallinna Linnakohtu kohtunik samal päeval A. Poome vahi all pidamise tähtaega kuni
15. jaanuarini
16. a. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. jaanuari
18. a määruse peale on Riigikohtule esitanud erikaebuse A. Poome. Erikaebuses märgitakse, et vaidlustatud kohtumäärus ei ole põhjendatud ega vasta AKKS § 10 lg-s 2 sätestatule, sest nimetatud seadusesätte kohaselt jäetakse erikaebus läbi vaatamata vaid siis, kui selle on esitanud AKKS §-s 5 nimetamata isik või kui määratud tähtajaks ei ole kaebusest kõrvaldatud kohtu poolt nimetatud puudusi. Antud juhul ei olnud aga tegemist kummagi juhtumiga. Erikaebuse esitaja rõhutab ka seda, et tema vahi alla võtmisel on jämedalt rikutud KrMK §-des 351 ja 361 sätestatud kaitseõigust sellega, et vahi alla võtmine toimus pühapäeval ja erinevalt küsitlemise protokollis märgitust ei võimaldatud talle tegelikult kaitsja osavõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud erikaebuse materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, milles taotleti erikaebuse rahuldamata jätmist, leidis: Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktikaga puudub alus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. jaanuari
20. a määruse tühistamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. juuni
22. a otsuses I. T. süüdistusasjas,
23. oktoobri
24. a otsuses V. F. süüdistusasjas ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt I. Ä. süüdistusasjas
25. märtsil
26. a tehtud määruses on selgitatud erikaebe instituudi eripära kohtukaebe süsteemis. Erikaebe eesmärk on selles, et erandkorras, küsimuse kiiret ja edasilükkamatut lahendamisvajadust silmas pidades, võimaldada teatud kohtumääruste vaidlustamist ka iseseisvalt, lahus kriminaalasja kui terviku sisulisest lahendamisest. Sellest tulenevalt saab erikaebuse läbivaatamine olla õigustatud ja põhjendatud vaid siis ja niivõrd kui ja kuivõrd on seeläbi vajalik ja võimalik kõrvaldada kriminaalmenetlusest konkreetse menetlustoimingu tulemina erikaebuse esitaja arvates tekkinud takistust, mis oli erikaebe esitamise aluseks. Erikaebuses osutatakse õigesti sellele, et AKKS § 10 lg-s 2 kohaselt võib apellatsioonkaebuse või protesti jätta läbi vaatamata vaid kahel juhul: siis, kui selle on esitanud AKKS §-s 5 nimetamata isik või kui määratud tähtajaks ei ole kaebusest kõrvaldatud kohtu poolt nimetatud puudusi. Õige on ka see, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
27. jaanuari
28. a määruse tegemiseks ei olnud kumbagi alust. Kuid antud juhul tuleb arvestada ka AKKS §-s 67 sätestatuga, mille kohaselt erikaebuse ja -protesti esitamisel ja läbivaatamisel juhindutakse küll vastavalt kas apellatsiooni- või kassatsioonimenetlust reguleerivatest sätetest, kuid seda kõike siiski AKKS VII peatükis sisalduvate erisustega. Nii on AKKS § 76 lg-s 2 sätestatud, et erikaebuse või -protesti läbivaatamisel piirdutakse rangelt vaid neis märgitud küsimuste lahendamisega, võtmata seisukohta asja sisu kohta. Sellest sättest ning erikaebe instituudi eesmärgist tulenevalt ongi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt I. Ä. süüdistusasjas
29. märtsil
30. a tehtud määruses asutud seisukohale, et ringkonnakohus võib jätta vahistusmääruse peale esitatud erikaebuse läbi vaatamata ka siis, kui vahistusmäärus on vahepeal kaotanud õigusliku sisu. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
31. jaanuari
32. a määruses rõhutatakse põhjendatult, et vandeadvokaadi vanemabi M. Leisi erikaebusega vaidlustatav kohtumäärus on vahepeal kaotanud õigusliku sisu:
33. jaanuaril
34. aastal ei viibinud A. Poome enam vahi all mitte vaidlustatud kohtumääruse alusel, vaid
35. detsembri
36. a kohtumääruse alusel, milles on piisava põhjalikkusega motiveeritud A. Poome vahi all pidamise vajalikkust. Samuti oli selleks ajaks A. Poomele esitatud süüdistus. Seega ei saanud Tallinna Linnakohtu kohtuniku
37. detsembril
38. avahistamismäärusega kujundatud menetluslik olukord
39. jaanuaril
40. aastal enam kuidagi olla ei kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise takistuseks ega ka mitte A. Poome põhiõiguste piiramise aluseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et Põhiseaduse § 21 lg-s 2 sätestatust tulenevalt ei tohi kedagi kohtu loata pidada vahi all üle 48 tunni. Kui selle põhiõiguse tagamine nõuab, tuleb kahtlemata isiku vahi alla võtmiseks kohtu loa andmise küsimust lahendada ka puhkepäevadel. Leides eelöeldu pinnalt, et erikaebus tuleb jätta rahuldamata, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et vahistamise seaduslikkust võib vaidlustada ja vahistamise võimalikust ebaseaduslikkusest tulenevate kahjude hüvitamist võib avaldaja taotleda kriminaalasja kui terviku lahendamise raames. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3, § 71 lg-st 2 ja § 72 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
41. jaanuari
42. a määrus Albert Poome süüdistusasjas jätta muutmata. Albert Poome erikaebus jätta rahuldamata. Kohtumäärus jõustub
43. veebruaril
44. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep