← Eesti

3-1-1-33-98

3-1-1-33-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. märtsil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalik

§ 142lg 3 p-de 1 ja 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kriminaalasja läbivaatamisest osa V. I. kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, S. O. kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. kohtu alla süüdistatuna järgmises.

  1. aprillil
  2. a kella 01.00 ajal kokkuleppel ja koos kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isikuga, IdaViru maakonnas V. vallas baaris A. kutsus viimane baarist välja kannatanu S. M.-i, lõi teda rusikaga näkku ja nõudis 5000 USA dollari tasumist tema äritegevuse eest. Seejärel, väljudes baarist, lõid V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. kannatanut näkku ja pähe. Samal ajal kui M. O. ähvardas kannatanut pingiga lüüa, lõid V. I., M. O., S. O., E. K., J. K. ja A. K. ning kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isik S. M.-le rusikatega pähe ja kehasse ning nõudsid endiselt 5000 USA dollarit. Kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isik, lõi kannatanule jalaga vastu põlve, võttis maast kivi ning põletas sigaretiga kannatanu nägu ja ähvardas S. M.-i tappa. Pärast seda, võttis V. I. autobussist Ford püstolisarnase eseme, pani selle kannatanu rinna vastu ning ähvardas teda tappa. Kõik ülejäänud eelnimetatud isikud tirisid kannatanu bussi juurde ning ähvardasid vägistamisega ning arveteõiendamisega juhul, kui ta peaks pöörduma politseisse. J. K. ja kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isik nõudsid S. M.ilt sõiduauto Ford Sierra dokumente ja võtmeid, V. I. nõudis võlakirja kirjutamist 5000 USA dollarile. Eitava vastuse saamisel peksid kõik koos kannatanut rusikatega pähe ja näkku ning nõudsid võlakirja kirjutamist. Olles ähvarduse mõju all, kirjutas S. M. V. I. dikteerimisel võlakirja 5000 USA dollari peale ja andis ära nõutud autodokumendid, -võtmed ja passi. Kuriteoosalised hõivasid sõiduauto Ford Sierra maksumusega 80000 krooni ning põgenesid sündmuskohalt. Eelkirjeldatud tegevusega tekitati S. M.ile kerge kehavigastus. Kohtueelsel uurimisel kvalifitseeriti V. I., E. K.i, J. K., A. K., S. O. ja M. O.i tegevus KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi; V. I., J. K., A. K., S. O. ja M. O.i tegevus KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ningE. K.i poolt toimepandu KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 2 järgi. Ida-Viru Maakohtu
  3. septembri
  4. a otsusega mõisteti E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O.

§ 142lg 3 p-de 1 ja 4 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Samal alusel mõisteti õigeks V. I., J. K., A. K., S. O. ja M. O.

§ 141lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning E.

K.

§ 17lg 6 ja § 141 lg 2 p 2 järgi.

Maakohus leidis, et kannatanu, kelle kohtueelsetele ütlustele süüdistus rajanes, ei suutnud kohtus seletada iga kohtualuse tegevust konkreetselt ning täiendavate süüstavate tõendite puudumise tõttu tuleb kohtualused õigeks mõista. Sama otsusega kvalifitseeriti V. I. tegevus KrK § 142 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega kaheks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta tingimisi karistuse kandmisest 3aastase katseajaga. Esitatud apellatsioonprotestis taotleti Ida-Viru Maakohtu

  1. septembri
  2. a otsuse tühistamist, V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüditunnistamist neile eeluurimisel esitatud süüdistustes ja karistamist sanktsiooni piires. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu otsus ning tehti uus otsus. V. I. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest teda karistati 5-aasta ja 6-kuulise vabadusekaotusega ning KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, mille eest teda karistati 6-aasta ja 6-kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. E. K. tunnistati süüdi KrK 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest teda karistati 5 aastase vabadusekaotusega ning KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 2 järgi, mille eest teda karistati 6 aastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks 6 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. J. K., A. K., S. O. ning M. O. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p 1 järgi, mille eest neid kõiki karistati 5-aasta ja 3-kuulise vabadusekaotusega ning KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, mille eest neid kõiki karistati 6-aasta ja 3-kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti neile kõikidele lõplikuks karistuseks 6 aastat ja 8 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. A. K.-le liideti KrK § 41 alusel osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  5. veebruari
  6. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kannatanu S. M., süüdimõistetud V. I. ja tema kaitsja vandeadvokaat K. Kooga, E. K. ja tema kaitsja Svetlana Paruhhina, J. K. ja A. K. ning nende kaitsja vandeadvokaat A. Umur" adjants, S. O. ja tema kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski ning M. O. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov. Kõik süüdimõistetud ja nende kaitsjad taotlevad Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise, kriminaalmenetluse seaduse rikkumise ja kohtu järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse tõttu ning leiavad, et mõistetud karistused ei vasta süüdlaste isikutele. Vandeadvokaat A. Jaroslavski ja vandeadvokaadi vanemabi S. Belov oma kassatsioonkaebustes leiavad, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium rikkus kriminaalmenetluse norme sellega, et vastuolus KrMK § 278 lg 1 sätetega kuulutati kohtuotsus ainult kahe kriminaalkolleegiumi liikme juuresolekul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. mai
  8. a otsusega Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  9. veebruari
  10. a otsus V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüdistusasjas tühistati ning kriminaalasi saadeti samale kohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks. Riigikohus tuvastas, et ringkonnakohtu otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei ole vastavuses kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega ja see on kaasa toonud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ning ühtlasi on kriminaalasja arutamisel rikutud ka kriminaalmenetluse norme. Riigikohus leidis muuhulgas, et ringkonnakohtu järeldus, nagu moodustaks kohtualuste käitumine nii väljapressimise kui ka röövimise koosseisu on põhjendamatu, kuna sõiduauto omandamise tahtlus neil puudus ning auto koos võtmete ja dokumentidega sunniti üle andma 5000 USA dollari üleandmise tagamiseks. Riigikohus nõustus oma otsuses, et ringkonnakohus on kriminaalasja arutamisel rikkunud KrMK § 278 lg 1 sätteid ning on tekkinud põhjendatud, kuid kõrvaldamatu kahtlus, et kohtunik E. Levina ei osalenud
  11. veebruaril
  12. a kohtuotsuse kuulutamisel. Veel nentis Riigikohus, et ringkonnakohus, eirates karistuse individualiseerimise põhimõtet, on mõistnud M. O.-le, S. O.-le, A. K.-le ja J. K.-le ühesugused karistused. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  13. detsembri
  14. a otsusega Ida-Viru Maakohtu
  15. septembri
  16. a otsus tühistati ning V. I., E. K., J. K., A. K., S. O., M. O. tunnistati süüdi KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi. V. I.-le mõisteti karistuseks viis aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas; E. K.-le mõisteti karistuseks kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas KrK § 39 sätete kohaldamisega; J. K.-le, A. K.-le, S. O.-le ja M. O.-le mõisteti karistuseks viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. KrK § 41 alusel liideti A. K.-le mõistetud karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti talle viis aastat ja kaks kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium tugines oma otsuse tegemisel muuhulgas kannatanu poolt kohtueelse menetluse käigus antud üksikasjalikele ja teiste tõenditega haakuvatele ütlustele kuriteo tehiolude kohta. Veel leidis ringkonnakohus, et kohtualuste käitumises puudus röövimise koosseis ning kvalifitseeris nende käitumise väljapressimisena KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi. Ringkonnakohus luges tõendatuks kannatanu elule ohtliku vägivalla kasutamise ning talle kuriteoga suure varalise kahju tekitamise. Kohtualustele karistuste mõistmisel arvestas kohus kuriteo raskust ja laadi, nende osavõtu astet ning nende isikuid iseloomustavaid andmeid. Kõikide kohtualuste puhul võttis kohus raskendava asjaoluna arvesse kuriteo toimepanemise alkoholijoobes, kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  17. detsembri
  18. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kannatanu S. M.; süüdimõistetud V. I. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga; E. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban; J. K., A. K. ja nende kaitsja vandeadvokaat A. Umur"adjants; S. O. ja tema kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ning M. O. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov. Oma kassatsioonkaebuses kinnitab S. M., et A. K. pole tema suhtes kuritegu toime pannud ning samas palub kõikide süüdimõistetute karistuste kergendamist. Kannatanu on seisukohal, et süüdimõistetud tuleb karistuste kandmisest tingimisi vabastada ja anda neile võimalus õiguskuulekale elule tagasipöördumiseks. Kõik süüdimõistetud kinnitavad, et pole neile inkrimineeritud kuritegu toime pannud ning taotlevad ringkonnakohtu otsuse tühistamist selles sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. M. O., S. O. ja E. Kovaljov leiavad samuti, et isegi kui lugeda tõendatuks S. M.ult 5000 USD väljapressimine, siis pole see toimunud tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega ning kannatanule pole põhjustatud suurt varalist kahju. Kaitsjad leiavad, et kuriteo kvalifitseerimine KrK § 142 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi on põhjendamatu ning uute karistuste mõistmisel on jäetud täitmata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  19. mai
  20. a otsuse kohustuslik ettekirjutus karistuste individualiseerimise kohta. Kõik kassaatorid taotlevad ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära vandeadvokaadid K. Kooga ning A. Jaroslavski, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist ja prokuröri, kes taotles jätta ringkonnakohtu otsus muutmata, leidis: ViruRingkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  21. detsembri
  22. a kohtuotsuses on hinnatud kõiki esitatud tõendeid, järgides KrMK § 50 sätteid ning motiveeritud, miks kohus rajab otsuse süüstavatele tõenditele ja jätab kõrvale kohtualuste ebajärjekindlad ütlused. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks kriminaalasja menetlemisel rikkunud menetlusnorme. Kriminaalasja materjalide kohaselt peksti kannatanut väljapressimise käigus rusikate ja jalgadega ning kohtumeditsiini eksperdi arvamusega on tuvastatud, et kannatanule tekitati kerged kehavigastused, muuhulgas ka peaaju põrutus. Ringkonnakohus on selliste vigastuste tekitamist õigesti hinnanud kui tervisele ohtliku vägivalla kasutamist. Seega on kassatsioonides esitatud väited, nagu poleks süüdimõistetute poolt väljapressimiseks rakendatud vägivald ohtlik elule või tervisele, alusetud. Samal ajal märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et süüdimõistetute käitumine on ebaõigesti kvalifitseeritud KrK § 142 lg 3 p 4 järgi. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et suurt varalist kahju ei moodusta mitte süüdistuses esitatud võlakirja kirjutamine summas 5000 USA dollarit, "...vaid kannatanu sõiduauto "Ford Sierra", mille hind oli 80 000 krooni, hõivamine raha mittesaamise eest." Siinkohal tuleb märkida, et eelnevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et kohtualustel puudus sõiduauto omandamise tahtlus. Auto, võtmete ja dokumentide üleandmise nõue tulenes sellest, et kannatanu keeldus nõutud rahasummat maksmast. Ringkonnakohus on sellest järeldanud, et sõiduauto sunniti üle andma selle nõudmise tagamiseks, s. o pandina. Samuti puudub kohtuotsuses informatsioon selle kohta, millistest tõenditest lähtuvalt ringkonnakohus tuvastas sõiduauto maksumuse. Eseme ajutiseks kasutamiseks võtmisel aga ei moodusta varalist kahju mitte selle eseme väärtus, vaid nende kulutuste väärtus, mida omanik tegi tulenevalt tema valduse rikkumisest. Seetõttu tuleb kohtuotsusest välja jätta kohtualuste süüdimõistmine KrK § 142 lg 3 p 4 järgi. Kuna kõik süüdimõistetud on karistatud sanktsiooni alammääras või selle lähedaselt, ei too kvalifikatsiooni muutus käesolevas asjas kaasa mõistetud karistuste muutmist. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1.Tühistada osaliselt Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  23. detsembri
  24. a kohtuotsus, jättes sellest välja V. I., E. K., J. K., A. K., S. O. ja M. O. süüditunnistamise KrK § 142 lg 3 p 4 järgi.
  25. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
  26. Kannatanu S. M.-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata, teised kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
  27. märtsil
  28. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Herbert Lindmäe Liikmed: Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.