3-1-1-48-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 31. märtsil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul

§ 1484järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistunist osa E. K. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kohtla-Järve Linnakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega mõisteti E. K. süüdistuses KrK § 161, § 1484 ja § 1411 lg 1 järgi õigeks. E. K. oli antud kohtu alla süüdistatuna selles, et ta, töötades X. Politseiprefektuuri prefektina ajavahemikul
3. detsembrist 1994 kuni
4. aprillini 1996, s. o olles ametiisikuks KrK § 160 lg 1 tähenduses, kasutas tahtlikult ära oma ametiseisundit ajavahemikul
5. detsembrist 1995 kuni
6. detsembrini 1995 lubas rakendada oma elamu ehitusel X V. vallas P. külas tasuta tööjõuna X. Politseiprefektuuri Arestimajas haldusja kriminaalaresti kandnud isikuid, millega põhjustas olulise kahju riigi huvidele. Arestialuste kasutamisega E. K. maja ehitusel ja tööl oleku ajal arestialuste valve organiseerimata jätmisega, milletõttu oleksid arestialused võinud soovi korral põgeneda, rikuti Arestikambri tööjuhendi p 48 nõudeid, mille kohaselt on keelatud arestialuste kasutamine töödel, mis ei ole seotud nende endi teenindamisega ja TMS § 87 p 5 nõudeid, mille kohaselt haldusaresti kandmisele mõistetud töövõimelised isikud on kohustatud töötama kas kinnipidamiskoha majapidamistöödel või töökodades. See süüdistuse osa oli kvalifitseeritud KrK § 161 järgi. Veel oli E. K.-le esitatud süüdistus selles, et töötades X. Politseiprefektuuri prefektina ajavahemikul
7. detsembrist 1994 kuni
8. aprillini 1996, s. o olles ametiisikuks KrK § 160 lg 1 tähenduses ja raamatupidamiskohustusliku majandusüksuse tippjuhiks Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse § 3 lg-te 1 ja 2 tähenduses, ei määranud viimatinimetatud seaduse § 4 lg 2 nõuetele vastavalt prefektuuri töötajaskonnast raamatupidamise eest vastutavat isikut ja kandes nimetatud seaduse § 4 lg 1 alusel täielikku isiklikku vastutust kogu X. Politseiprefektuuri raamatupidamise korraldamise eest, rikkus ajavahemikul
9. jaanuarist 1995 kuni
10. märtsini 1996 majandusüksuse majandus- ja finantsalase tegevuse ja vara kohta peetavat raamatupidamisarvestust ja aruandlust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõudeid, mille tagajärjel ei olnud võimalik õigesti kindlaks teha materjalide kuluks kandmist ja kulutatud rahalisi vahendeid seoses kapitaalremonditöödega X. Politseiprefektuuri hoonetes R. K. tn C., K. tn C.a ja K. tn Z. ning X. Politseiprefektuuri ametikorteris R. L. tn O. See süüdistuse osa oli kvalifitseeritud KrK § 1484 järgi. Faktist, et E. K. võttis
11. märtsil
12. a G. L.-lt enda nimel koostatud kirjaliku vastuvõtmise akti alusel vastu Romanovite dünastia 300 juubeliaastaks välja lastud medali ja põhjustas medali omanikule kahju 20 krooni, oli esitatud süüdistus riisumises KrK § 1411 lg 1 järgi. Kohtla-Järve Linnakohus leidis oma õigeksmõistvas kohtuotsuses, et kriminaalasjas ei ole tõendatud E. K. poolt ametiseisundi ärakasutamine ning sellega seondunud arestialuste tema teadmisel töölerakendamine ta maja ehitamisel. Kohus leidis, et E. K. tuleb KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus pidas usutavaks E. K. selgitust, et ta pidas raamatupidamise eest vastutavaks ammu enne teda ametis olnud pearaamatupidajat ning ta võttis tarvitusele abinõusid politseiprefektuuri raamatupidamise korraldamiseks. Pärast mõlema ametiisiku töölt lahkumist läbiviidud dokumentaalrevisjoni tulemusi ei pidanud kohus võimalikuks siduda prefekti süüga märkimisväärse ajavahe möödumise tõttu. Leiti, et KrK § 1484 tunnused E. K. käitumises puuduvad. Samuti ei leitud riisumise tunnuseid seoses mälestusmedali vastuvõtmise ja kaotsiminekuga ning E. K. mõisteti KrK § 1411 lg 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Apellatsioonprotesti esitanud Ida-Viru prokurör pidas Kohtla-Järve Linnakohtu õigeksmõistvat kohtuotsust ebaseaduslikuks mittevastavuse tõttu asjas tuvastatud faktilistele asjaoludele. Prokurör pidas tõendatuks, et E. K. mitte ainult ei olnud teadlik selles, et arstialuseid kasutati tema maja ehitustöödel, vaid et seda tehti tema nõusolekul. Prokurör rõhutas E. K. enda koostatud dokumentide tähendust tõenditena KrMK § 65 mõttes, samuti seda, et järgnenud eeluurimise käigus on E. K. oma positsiooni muutnud vastutuse hajutamiseks. Raamatupidamise korralduse ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse nõuete täitmise vajadusele juhiti E. K. tähelepanu
13. mai
14. a dokumentaalrevideerimise aktis, kuid oma töötamisperioodi lõpuni jättis ta need nõuded täitmata. Prokurör taotles Kohtla-Järve Linnakohtu
15. oktoobri
16. a otsuse tühistamist ja E. K. süüditunnistamist kogu süüdistusemahus. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. jaanuari
18. a otsusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu
19. oktoobri
20. a otsus E. K. õigeksmõistmises KrK §

§ 1484järgi.

Apellatsioonikohus refereerib tõendeid, mis kohtu hinnangul kinnitavad kogumis fakti, et E. K. lubas

1. detsembril 1995 AS S.-le tasuta kasutamiseks arestimajas kinnipeetud isikuid, seega lubas kasutada arestante füüsilisele isikule kuuluval firmal, mille tööl ei olnud mingeid seoseid politseiprefektuuri ehitus- ja remonditöödega. Arestantide üle järelevalve puudumisega rikuti TMS § 87 lg 5 nõudeid. Kriminaalkolleegium luges analüüsitud tõendite kogumi alusel tõendatuks, et arestialuste lubamisega tasuta tööjõuna AS-le S., kellel ei olnud mingit seost prefektuuriga ja olles teadlik selles, et arestialused töötasid nimelt tema maja ehitusel, pani E. K. toime kuriteo KrK § 161 järgi. Samas on apellatsioonikohus rõhutanud, et kõrgel ametikohal töötanud politseiniku poolt seaduste rikkumine ning oma alluvatele ebaseadusliku käsu andmine kahjustas tõsiselt politsei kui täidesaatva riigivõimu mainet ning põhjustas olulist kahju kogu riigi huvidele. Käsitledes prefekt E. K. nõuetele mittevastavat käitumist prefektuuri raamatupidamise korraldamisel rõhutas kriminaalkolleegium, et
2. jaanuarist 1995 kuni
3. märtsini 1996 oli Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse § 4 lg 1 kohaselt X. Politseiprefektuuri raamatupidamise eest vastutavaks isikuks asutuse tippjuhina E. K. Nimetatud seaduse § 4 lg 2 kohaselt oleks ta pidanud kirjalikult määrama majandusüksuse töötajaskonnast raamatupidamise eest vastutava isiku. Isikult, kes määratakse raamatupidamise eest vastutavaks, võtab tippjuht eelnevalt allkirjastatult nõusoleku, milles määratav isik tõendab, et ta tunneb raamatupidamist, on võimeline raamatupidamist korraldama ja on valmis võtma endale sellega seotud vastutuse.
4. mail
5. a koostatud X. Politseiprefektuuri raamatupidamise dokumentaalrevideerimise aktis oli viidatud selle nõude mittetäitmisele X. Politseiprefektuuris. Jätkuvalt töötas prefektuuris pearaamatupidajana Eve Maasild, jätkuvalt teadis prefekt, et raamatupidamine prefektuuris on korrast ära, muuhulgas ei olnud raamatupidamise arvestuse alusel võimalik kindlaks määrata materjalide kulu ning kapitaalremondiks kulutatud rahalisi vahendeid. E. K.u õigeksmõistmist KrK § 1411 lg 1 järgi pidas apellatsioonikohus põhjendatuks. KrK § 161 järgi mõisteti kohtualusele karistuseks rahatrahv 200 päevamäära ulatuses, s. o 3000 krooni, KrK § 1844 järgi rahatrahv 100 päevamäära ulatuses, s. o 1500 krooni ja KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest rahatrahv 300 päevamäära ulatuses, s. o 4500 krooni. Lisakaristuseks mõisteti E. K.-le keeld töötada kahe aasta jooksul juhtival ametikohal Eesti Vabariigi politseisüsteemis. AKKS § 40 kohaselt piiramatu kassatsiooni korras on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. jaanuari
7. a otsuse vaidlustanud E. K. kaitsja vandeadvokaat A. Glikman. Kassaator ei nõustu süüdistuse formulatsiooni osalise ja valikulise esitamisega apellatsioonikohtu otsuses, mis on vastuolus KrMK § 274 p 1 nõuetega. Ta peab seda menetlusseaduse oluliseks rikkumiseks, millega kaasnes kohtuliku arutamise piire sätestavate menetlusnormide rikkumine. Prokuröri apellatsiooniprotesti ja apellatsioonikohtu otsuse võrdlemisel on kassaator täheldanud KrMK § 215 nõuete eiramist ja vastuolu AKKS § 20 lg-s 1 sätestatud läbivaatamise ulatuse piiridega. Nendest seisukohtadest tulenevalt leiab kassaator, et menetlusnormide vaba tõlgendamisega on apellatsioonikohus rikkunud kohtualuse kaitseõigust. Kassaator leiab, et apellatsiooniprotestis taotleti õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist motiivil, et E. K. oli teadlik, et aresti kandvaid isikuid kasutati nimelt tema maja ehitustöödel, mitte aga sel motiivil, et E. K. oli lubanud neid isikuid kasutada eraõiguslikul juriidilisel isikul. Sellest tulenevalt ei saanud kohtualune ennast kaitsta muudetud süüdistuse vastu, milles ringkonnakohus teda süüdi mõistis, sest sellist süüdistust ei olnud E. K.-le varem esitatud. Kassaator ei nõustu sellega, et apellatsioonikohus on rõhutatult tähtsustanud süüstavaid tõendeid ja ei ole piisavalt arvestanud KrMK §-de 19 ja 50 nõudeid. Kohus on ülemääraselt tähtsustanud ametkondliku juurdluse käigus saadud tõendeid, andnud nendele kaitsja arvates suurema tõendusliku tähenduse, kui kõikidele teistele kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditele. Kaitsja leiab, et E. K. pidanuks ka menetluse käigus kinnitama ametkondlikul juurdlusel avaldatut - vaid siis saaks süüdimõistvat kohtuotsust toetada ta ütlused. Vastuolus KrMK § 274 p 3 nõuetega ei ole kohus kassaatori arvates motiveerinud, miks ta loeb mitteusaldusväärseiks E. K. õigustavad tõendid. Samuti peab kassaator põhjendamatuks E. K. süüdimõistmist menetluse käigus sisustamata KrK § 1484 järgi. Kassaator rõhutab, et käsitletu on blanketne säte, mida tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses sisustada viitega nendele õigusaktidele, mida süüdlane on rikkunud. Ta leiab, et viide Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamise õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse § 4 lg-le 2 on ebapiisav ja piirdub vaid kuriteokoosseisu subjekti määratlemisega. Kuriteo objektiivse külje tunnused on jäänud väidetult määratlemata. Kassaator taotleb Viru Ringkonnakohtu
8. jaanuari
9. a otsuse tühistamist E. K. süüditunnistamises KrK §

§ 1844järgi ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära E. K. kaitsja, kes rõhutas kassatsioonkaebuses esitatud seisukohti ja prokuröri, kes ei pidanud kassaatori seisukohti ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseid sisaldavateks ning taotles kohtuotsuse muutmata jätmist, l e i d i s: Süüdistuse formulatsiooni konkreetsuse astme muutumine menetluse käigus ei too alati kaasa vajadust uue süüdistuse esitamiseks. Oluline on rõhutada, et KrMK § 215 lg 2 kohaselt esitab prokurör kirjalikult kohtu kaudu uue süüdistuse või muudab esitatud süüdistust siis, kui muudetud või uuena esitatud süüdistus halvendab kohtualuse seisundit või on oma sisult oluliselt erinev varemesitatud süüdistusest. Sellises toimimises seisneb kaitseõiguse tagamise garantii. E. K. süüdistusasja menetlemisel ei ole süüdistuse formulatsioon muutunud seisundi halvenemise ega oluliste erinevuste mõttes. E. K.-le KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses rõhutatakse, et süüdistatava kui prefekti juhtimisel tegutsenud X. Politseiprefektuuris rikuti Täitemenetluse seadustiku § 87 lg 5 ja Politsei arestikambri töö juhendi p 48 nõudeid, milles sätestatakse, et haldusaresti kandmisele mõistetud isikud on kohustatud töötama kas kinnipidamiskoha majandustöödel või töökodades ja et kinnipeetavate kasutamine töödel, mis ei ole seotud nende endi teenindamisega, on keelatud. Süüdistuse formulatsioonist hõlmatult on tuvastatud, et ajavahemikul

1. detsembrist kuni
2. detsembrini
3. a kasutati V. vallas E. K. elamu ehitusel tasuta tööjõuna X. Politseiprefektuuri Arestimajas haldus- ja kriminaalaresti kandnud isikuid, kusjuures AS S. kirjalikule taotlusele arestantide kasutamiseks andis nõusoleku prefekt E. K. (tl 86). Jätkuvalt on E. K. andnud erinevaid selgitusi oma informeerituse kohta selles, et arestante kasutati just tema maja ehitamisel. Viru Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a otsuses on aga käsitletud selle politsei mainet ja riigi huve kahjustava olukorra seotust E. K. osalusega vastuoluliselt. Kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas on esmalt tõendite analüüsi järel asutud seisukohale, et E. K. lubas
6. detsembril
7. a AS S.-ile tasuta kasutamiseks arestimajas kinnipeetavaid isikuid, seega füüsilisele isikule kuuluvale firmale, mille tööl ei olnud mingeid seoseid politseiprefektuuri ehitus- ja remonditöödega. Samas on aga jõutud sisuliselt erinevale järeldusele, et E. K. kui kõrgel ametikohal töötava politseiametniku poolt seaduse rikkumine seisnes oma alluvatele ebaseadusliku käsu andmises.Kohtu hinnangu kohaselt kahjustas see tõsiselt politsei mainet, mis peab tagama korra ja seaduste täitmise ning põhjustab seeläbi olulist kahju kogu riigi huvidele. Sisuliselt erinevad hinnangud E. K. käitumise olemusele viitavad puudulikust tõendatusest tulenenud kahtlustele, mis tulnuks tõlgendada kohtualuse kasuks. Kriminaalasjas kogutud tõendite kogumist lähtudes tuleb E. K. tegevus seoses arestantide seadusvastase kasutamisega hinnata prefekti kui ametiisiku kohustuste mittevastava täitmisena KrK § 162 järgi koos tagajärgedega, mida on apellatsioonikohus õigesti käsitlenud. E. K. süü X. Politseiprefektuuri raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises KrK § 1484 järgi on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses ammendavalt mõtestatud ja selles osas apellatsioonikohtu järelduste korrigeerimiseks puudub õiguslik alus. Käsitletu alusel juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
8. Tühistada Viru Ringkonnakohtu
9. jaanuari
10. a kohtuotsus E. K. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 161 järgi, samuti talle KrK § 40 lg 1 alusel kuritegude kogumi eest mõistetud lõpliku karistuse osas.
11. Tunnistada E. K. süüdi KrK § 162 järgi ja mõista talle karistuseks rahatrahv 150 päevamäära ulatuses, s. o 2250 krooni.
12. KrK § 40 lg 1 alusel mõista E. K. lõplikuks karistuseks rahatrahv 250 päevamäära ulatuses, s. o 3750 krooni.
13. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
14. E. K. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikmani kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
15. märtsil
16. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep