3-1-1-49-98

3-1-1-49-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. P. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 3 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa A. P. kaitsja vandeadvokaat Ilmo Maaroos ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Pärnu Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega tunnistati A. P. süüdi KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja karistati kuue aasta ja kuue kuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas. A. P. tunnistati süüdi selles, et ta
5. mail
6. a kella 17.40 ajal Pärnu maakonnas S. vallas korteris asukohaga E. küla X, ähvardades relvataolise esemega kasutada elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, hõivas V. R.-lt videomagnetofoni Supra maksumusega 2995 krooni. Esitatud apellatsioonkaebuses taotles A. P. enese õigeksmõistmist põhjendustega, et kohtueelset uurimist toimetati menetlusõiguse norme rikkudes ja et tema käitumises puudub kuriteokoosseis. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. jaanuari
8. a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu
9. oktoobri
10. a otsus muutmata ja A. P. apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium luges õigeks A. P. poolt toimepandud teo kriminaalõigusliku kvalifikatsiooni ja leidis, et kohtualuse süü selle kuriteo toimepanemises on tõendatud. Seejuures osutas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ka Riigikohtu otsustes väljendatud seisukohale, et kuritegu tuleb kvalifitseerida röövimisena ka siis kui süüdlane ähvardab elule ja tervisele ohtliku vägivallaga, kasutades selleks kõlbmatut vahendit. Määrav on asjaolu, et ähvardatav tajub ohtu oma elule või tervisele, ähvardaja aga tegutseb arvestusega, et kannatanu peab seda ohtu reaalseks. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. jaanuari
12. a otsuse peale on esitanud kassatsioonkaebused süüdimõistetu A. P. ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Helina Luksepp. A. P. kassatsioonkaebuses vaidlustatakse tema süüditunnistamise tõendatust ja taotletakse enese õigeksmõistmist. Kaitsja taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. jaanuari
14. a otsuse tühistamist põhjendusel, et kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse õiguse sätteid. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus, jättes rahuldamata A. P. taotluse E. O. ülekuulamise kohta, on rikkunud AKKS § 17 lg-s 3 sätestatut. Veel vaidlustab kaitsja A. P. kuriteo kvalifikatsiooni KrK § 141 lg 2 p 3 järgi väitega, et pole tõendatud süüdimõistetu tahtlus kannatanut ähvardada ning kohus on lähtunud üksnes kannatanu subjektiivsest hinnangust tema elu ja tervist ähvardanud ohu olemasolu kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas A. P. kaitsja vandeadvokaat I. Maaroos kõike kassatsioonkaebustes esitatut ja taotletavat. Prokurör märkis oma seletuses, et kaebused on põhjendamatud ja nende rahuldamiseks puudub alus. Samas rõhutas prokurör, et väljakujunenud kohtupraktikaga on vastuolus A. P. poolt toimepandud teo kvalifitseerimine KrK § 141 lg 2 p 3 järgi. Prokurör leidis, et A. P. poolt toimepandu tuleks kvalifitseerida KrK § 141 lg 1 järgi, jättes A. P.-le mõistetud karistuse muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Kassatsioonkaebustes esitatud taotlused ei ole põhjendatud ega anna alust ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Väljakujunenud kohtupraktikaga kooskõlas ja seega põhjendatud on aga prokuröri poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil väidetu, et A. P. tegu tuleks kvalifitseerida KrK § 141 lg 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. jaanuaril
16. a otsuses V. P. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, samuti
17. märtsi
18. a otsuses E. M. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 15 lg 2 järgi on asutud seisukohale, et tegu ei saa kvalifitseerida KrK § 141 lg 2 p 3 järgi juhul, mil isik kasutas röövimise toimepanemiseks relva maketti. Samas, erinevalt prokuröri arvamusest, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks A. P. poolt toimepandu ümberkvalifitseerimisel kergendada ka tema karistust ja mõista talle vabadusekaotus kolmeks aastaks ja kuueks kuuks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-dest 3 ja 4 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
19. Tühistada Pärnu Maakohtu
20. oktoobri
21. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. jaanuari
23. a otsused A. P. süüditunnistamises KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja tema karistamise osas.
24. Tunnistada A. P. süüdi KrK § 141 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas.
25. Süüdimõistetu A. P. ja tema kaitsja kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
26. märtsil
27. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep