Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa T. V., tema kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti T. V. süüdi Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a otsusega
lg 7 järgi ja teda karistati kolmeaastase vabadusekaotusega,
lg 1 järgi ja karistati kuuekuulise vabadusekaotusega ühes riigi ja omavalitsuse asutustes ning riigi ja omavalitsuse osalusega ettevõtetes ametiisikuna tegutsemise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks ning
lg 1 järgi ja karistati kuuekuulise vabadusekaotusega.
V.-le kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks vabadusekaotus kolmeks aastaks ja kuueks kuuks, kusjuures
Ühtlasi mõistis linnakohus T. V.-lt välja 853 550 krooni Tartu Linna Maksuameti kasuks ning 8669 krooni ja 50 senti AS T. J. kasuks. Tartu Linnavalitsuse tsiviilhagi 100 000 krooni nõudes jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.
V. süüdi selles, et ta AS G. omanikuna ja juhatuse esimehena, s. o ametiisikuna, kelle pädevuses on maksudeklaratsioonide esitamine, andis maksustamisobjektide varjamise eesmärgil tahtlikult korralduse vormistada töötasude väljamaksmine AS-s G. tööd teinud isikutele fiktiivsete ostu-müügilepingutena, mille tagajärjel jäi riigile tasumata sotsiaal- ja ravikindlustusmaksu kokku 44 994 krooni. Veel tunnistas kohus T. V. süüdi selles, et ta AS T. J. juhatuse esimehena
a ja 1994. a majandusaastate maksustamisperioodil AS G. omanikuna ja juhatuse esimehena tahtlikult võltsis ja fabritseeris jätkuvalt AS-i G. ja AS-i T. vahelisi ostu-müügilepinguid, mille tulemusena vähendas AS G. maksustatavat tulu ning vähendas riigile tasumisele kuuluvat tulu- ja käibemaksu kokku 793 706 krooni.
V. süüdi selles, et ta 1994. a AS G. ainuomanikuna ja juhatuse esimehena aktsiaseltsi kulude suurendamise ja tulude vähendamise eesmärgil võltsistahtlikult ning jätkuvalt AS-i G. ja AS-i T. vahelisi ostu-müügilepinguid summades 330 000 krooni, 554 000 krooni ja 661 778 krooni koos käibemaksuga ning kirjutas neile lepingutele alla AS T. direktorina näidatud J. J. nimel, millega tekitas riigile kahju saamatajäänud tulu- ja käibemaksu näol kokku 576 615 krooni.
V. süüdi selles, et ta
Veel tehti täpsustus linnakohtu otsuses ja loeti T. V.-le mõistetud lõplikust karistusest kantuks tema poolt kohtueelsel uurimisel vahi all viibitud ajavahemik
V. sisuliselt karistusest vabastamine on vastuolus
Veel leiab protesti autor, et ringkonnakohus on rakendanud valesti kriminaalseadust, jättes T. V.
lg 1 järgi karistades kohaldamata lisakaristuse, millise kohaldamine on kohustuslik. Kokkuvõttes taotletakse kassatsioonprotestis Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi ja Tartu Linnakohtu otsuste tühistamist T. V.-le mõistetud karistuse osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonkaebuses viidatakse kõigepealt sellele, et T. V. vahi all viibimise aeg on ringkonnakohtu otsuses näidatud ebaõigesti. Kassatsioonkaebuses taotletakse Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks kahel alusel:
Kui kriminaalkoodeksi eriosa paragrahv näeb ette lisakaristuse obligatoorse kohaldamise, võib see jääda mõistmata üksnes §-s 39 ettenähtud tingimustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on toodud küllaldaselt tehiolusid, mis vähendavad T. V. poolt toimepandud kuritegude raskust ja arvestades ka tema isikut, on võimalik mõista talle karistus lisakaristust kohaldamata. Põhjendatud on kaitsja kassatsioonkaebuses toodud väide, et T. V. vahi all viibimise aeg on ringkonnakohtu otsuses näidatud ebaõigesti. T. V. viibis eeluurimise ajal vahi all 21. märtsist 1996. a kuni 2. aprillini 1996. a (I kd tl 116 ja 130) s. o 13 päeva ja see aeg tuleb lugeda talle mõistetud karistuse tähtaja hulka
Muus osas kassatsioonkaebus sisuliselt kordab apellatsioonkaebuses toodud seisukohti, mis on aga Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses vajaliku üksikasjalikkusega ümber lükatud. AKKS § 65 lg 4 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid ja seetõttu lähtub kriminaalkolleegium linna- ja ringkonnakohtus tuvastatud asjaoludest ning nõustub Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi antud õigusliku hinnanguga T. V. poolt toimepandud kuritegude kohta, pidades vajalikuks lisada järgmist. Täpne ei ole kaitsja väide, et kriminaalseadus üksnes kehtestab kriminaalvastutuse nende isikute suhtes, kes rikuvad teiste õigusharude norme. Kriminaalõigus sanktsioneerib mitte ainult teiste õigusharude norme, vaid ka ühiskonnas kehtivaid üldisi käitumiseeskirju. Seega ei saa nõustuda kassatsioonkaebuses tooduga osas, et kriminaalseadus ja kriminaalkohus saab sekkuda teiste õigusharude valdkonda alles siis, kui nende normide järgimine või mittejärgimine on kindlaks tehtud seda õigusharu reguleerivate normide alusel ja korras. Niisugune kategooriline väide välistab näiteks varguse asja arutamise kohtus, kui vargusega tekitatud kahju ei ole kindlaks tehtud raamatupidamisekspertiisi või revisjoniga. Ometigi saab isiku varguse eest süüdi mõista isegi siis, kui võõra asja äravõtmise fakt on tuvastatud, kuid ekspertiis või revisjon puudujääki ei näita. Samas on teatud laadi normide rikkumise tuvastamine võimalik vastavate eeskirjade alusel. Neil juhtudel on tegemist kriminaalseaduse blanketse dispositsiooniga, mis viitab konkreetse õigusharu normile. See kehtib ka majanduskuritegude koosseisude kohta, mis on blanketsed. Blanketse normi materiaalõiguslik koosseis ei saa menetlusõiguslikult määratleda, millised tõendid on kohtu jaoks lubatavad.
Nimetatud sättes on ainult üks tegu - maksuameti ettekirjutuste mittetäitmine selline, mida ei saa süüdlasele inkrimineerida ilma vastava ettekirjutuse olemasoluta. Muud
lg 2 koosseisus kirjeldatud teod, sealhulgas tulu varjamine või kulu suurendamine, on tuvastatavad üldkorras ning keegi ei saa kohtule ette kirjutada, kuidas ta kontrollib kuriteokoosseisu olemasolu kohtualuse käitumises ning millistele tõenditele toetudes teeb ta otsuse. Pealegi ei ole maksuamet juurdlusorgan. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda ka kaitsja väitega, et kriminaalkohus ei saa lahendada tsiviilõigussuhetest tulenevaid küsimusi. Sellisel juhul ei saaks kohtualust süüdi mõista näiteks kelmuses enne, kui pettuse fakti on tuvastanud tsiviilkohus. Alusetu on ka kassatsioonkaebuses toodud väide, et tulude varjamine ei ole
lg 2 objektiivse koosseisu element, sest juba nimetatud paragrahvi pealkiri sätestab vastupidist. Nõustuda ei saa ka kassaatori väitega, et tulude või maksustamisobjektide varjamine ei saa olla vältav kuritegu. Isik võib luua seisundi, milles ta pidevalt varjab maksustamisobjekti või tulusid ja sellises seisundis rikub ta pidevalt ja kestvalt kohustust avalikustada oma tuluallikad ja maksta ettenähtud makse. Väidetavasse kriminaalmenetluse seaduse olulisse rikkumisse puutuvalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kassaatori selline seisukoht ei ole põhjendatud. Väide, et dokumendid võeti ära valikuta, ei ole iseenesest menetlusseaduse rikkumine, kontrollimisel mittevajalikuks osutunud dokumendid tagastati. KrMK § 140 sätestab üheaegselt nii esemete kui ka dokumentide äravõtmise läbiotsimisel ja võetusel. Oma olemuselt on esemed ja dokumendid niivõrd erinevad, et ei ole võimalik nende suhtes seaduses esitatud nõudeid täpselt võrdsustada. Nii tuleb KrMK § 140 lg 2 kohaselt iga äravõetud eseme ja dokumendi puhul näidata nende täpne kogus, maht, kaal ja individuaalsed tunnused. Ometi oleks näiteks mõttetu hakata dokumente kaaluma. Siit tulenevalt on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium oma otsuses täheldanud, et dokumentide äravõtmisel T. V. süüdistusasjas on ära näidatud dokumentide kogus, arv ja kaustades olevate lehtede arv ning seega ka individualiseeritud äravõetud dokumente. Riigikohtu kriminaalkolleegium möönab, et dokumentide äravõtmisel ei ole järgitud täpselt kehtivaid kriminaalmenetluse eeskirju, kuid samas leiab, et selline rikkumine ei ole oluline AKKS § 39 lg 4 mõttes, mis oleks takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Siinkohal on oluline märkida, et üksikasjalikult on vaja läbiotsimise või võetuse protokollis dokumente kirjeldada siis, kui nad võetakse ära asitõendina või kui nad tunnistatakse asitõendiks. Vastupidiselt kassatsioonkaebuses toodule Riigikohtu kriminaalkolleegium jõuab järeldusele, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks suuremas ulatuses, kui märgitud eespool. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1998. a otsus ja Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a otsus T. V.-le
lg 1 järgi mõistetud lisakaristuse osas ja
V.-le lisakaristus mõistmata. 2. Lugeda T. V.-le
lg 1 alusel mõistetud lõplikust karistusest kantuks
märtsist
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.