3-1-1-51-98

3-1-1-51-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. aprillil
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja I. J. süüdistuses KrK § 155 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa I. J. kaitsja vandeadvokaat Otto Preem ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. I. J. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 155 lg 1 järgi selles, et ta
3. a suvel raius omavoliliselt ilma raieluba omamata, oma elukaaslasele U. S.-le ning viimase õele S. K.-le tagastatavast talumetsast Valga maakonnas K. vallas piirisihi kõrvalt 129 puud, põhjustades sellega looduskeskkonnale kahju 20 436 krooni 50 senti. Valga Maakohtu
4. detsembri
5. a otsusega mõisteti I. J. süüdistuses KrK § 155 lg 1 järgi õigeks. Sama kohtuotsusega on süüdi tunnistatud ka M. K., kuid tema suhtes keegi kohtuotsust ei vaidlustanud. Maakohus leidis, et KrK § 155 lg 1 koosseisuks vajalik otsene tahtlus I. J. süü vormina puudus. Raideks andis I. J.-le suulise loa kaaskohtualune M. K., näidates raieluba ning lubades võimalust teenida. I. J. palkas töömehed, kes võisid mõnest kohast eksimuse tõttu raiuda ka selleks mitteettenähtud puid. I. J. ise tunnistas end süüdi osaliselt. Apellatsioonprotestis taotles prokurör Valga Maakohtu otsuse tühistamist I. J. õigeksmõistmise osas, tema süüdimõistmist KrK § 155 lg 1 järgi ja karistamist kolmekuulise vabadusekaotusega, vabastades ta KrK § 47 alusel tingimisi karistuse kandmisest. Prokurör leidis, et kohus on ise tuvastanud, et I. J. väidete kohaselt raiuti piirisiht laiem puude mugavama äraveo võimaldamiseks, kusjuures lubatud raiumiseks kuulunud ala oli märgistatud korralikult. I. J. süüd tõendasid ka kaaskohtualuse M. K. ütlused selle kohta, et piirisihtide raiet organiseeris I. J., kes oli teadlik piirisihi laiusest ja kellele pidi minema ka puude eest saadav tulu. Maakohtu otsuse järeldused ei tulenenud apellandi arvates I. J. enda ütlustest ega ka tema käitumise käsitlusest kohtuotsuse motiveerivas osas. Tartu Ringkonnakohtu istungil toetas Riigiprokuratuuri prokurör apellatsioonprotesti esitatud motiividel. Kohtualune ja kaitsja palusid kohtuotsus muutmata jätta. Kaitsja leidis, et kriminaalasjas olevad dokumendid metsarikkumise kohta ei saa olla kriminaalasjas tõendiks, kuna need ei ole saadud kriminaalmenetluse seadust järgides. Kuna raieluba oli väljastatud M. K. nimel, kannab kõigi raiepileti alusel teostatud tööde eest vastutust tema. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jõudis tõendite analüüsile tuginedes oma
6. veebruari
7. a otsuses järeldusele, et vaidlustatud Valga Maakohtu otsus I. J. KrK § 155 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas kuulub tühistamisele kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Apellatsioonikohus on seisukohal, et I. J. teadlikult ja tahtlikult laskis enda kasutuses olnud töölistel ebaseaduslikult metsa raiuda süüdistuses märgitud kohal, ajal ja mahus. Raide ebaseaduslikkus seisnes selles, et ta teadis, et selliseid puid, mis ei olnud märgistatud, raiuda ei tohi, kuid vaatamata sellele andis korralduse märgistamata puude raiumiseks. Ebaseadusliku raidega põhjustatud kahju 20 436 krooni 50 sendi suuruses summas on oluline kahju. Ringkonnakohus rõhutas kaitsja vastuväidete kummutamiseks, et vastavalt KrMK § 48 lg-le 1 on kriminaalasjas tõenditeks igasugused faktilised andmed, mille alusel juurdleja, uurija ja kohus teevad seaduses määratud korras kindlaks kriminaalkorras karistatava teo olemasolu või puudumise, selle teo toimepannud isiku süü ja muud kriminaalasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavad asjaolud. Seega võivad tõenditeks olla ka muud dokumendid, seejuures kriminaalasja seaduslikuks algatamiseks esitatud metsarikkumist tõendavad dokumendid, millised pädevana esitas K. Metskond. Apellatsioonikohus tunnistas I. J. süüdi KrK § 155 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks rahatrahvi 100 päevamäära ulatuses, s. o 2200 krooni. I. J.-lt mõisteti välja 20 436 krooni 50 senti Looduskeskkonnafondi Valgamaa osafondi kasuks. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. veebruari
9. a otsuse on piiramatu kassatsiooni õigust kasutades vaidlustanud I. J. kaitsja vandeadvokaat O. Preem. Kaitsja rõhutab K. Metskonna töötajate ühepoolset huvi, mis väljendub materjalide vormistamise tendentslikkuses ja et I. J. ei olnud nende materjalide vormistamise ajal võimalik oma seisukohti avaldada. Kassaator ei pea lubatavaks, et Valga Maakohtu istungil osales tsiviilhageja esindajana tunnistaja - K. Metskonna metsaülem M. Ku. Kaitsja tõlgendab tunnistaja esinemist tsiviilhageja esindajana KrMK § 20 lg 2 sätete jämeda rikkumisena. Kassaator on seisukohal, et I. J. on koormatud suures osas M. K.-le omistatava süüga, kahju on tuletatud oletuslikult ja asjas säilunud kahtlused on tõlgendatud kohtualuse kahjuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud I. J. kaitsja vandeadvokaat O. Preemi seletuse, kes selgitas kassatsioonkaebuse seisukohti ning palus see rahuldada, ning prokuröri, kes vaidles kassatsioonkaebuse taotlustele vastu, l e i d i s: Tartu Ringkonnakohtu
10. veebruari
11. a otsuses on KrMK § 19 ja 50 nõuetele vastava tähelepanuga käsitletud ja analüüsitud I. J. süüdistust puudutavaid tõendeid. Olukorras, kus apellatsioonikohus on jõudnud esimese astme kohtu järeldustest oluliselt erinevatele seisukohtadele, on pädevusele vastavalt selgitatud lisaks tõendite analüüsile ka õiguslikke aspekte, mis käsitluse erinevust selgitavad. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab apellatsioonikohtu seisukohti põhjendatuiks ja ei tuvastanud ka menetlusnormide rikkumist, mis võinuks mõjutada sisuliselt põhistatud kohtulahendini jõudmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea asjakohaseks kassaatori väidet, et Karula Metskonna metsaülema M. K. tsiviilhagejaks tunnistamine ja sellele järgnenud tunnistajana ülekuulamine on käsitletav KrMK § 20 lg 1 rikkumisena. Selline järeldus ei tulene nimetatud sätte sisust. M. K. oli kriminaalasjas tunnistatud tsiviilhagejaks (tl 41). See tema protsessuaalne seisund ei olnud KrMK § 51 lg 4 järgi takistuseks tema ülekuulamisel tunnistajana. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
12. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. veebruari
14. a kohtuotsus I. J. süüdistusasjas KrK § 155 lg 1 järgi jätta muutmata.
15. I. J. kaitsja vandeadvokaat Otto Preemi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
16. aprillil
17. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Eerik Kergandberg Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep