3-1-1-54-98

3-1-1-54-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. aprillil 1998 a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. A. süüdistuses KrK § 15 lg 2 - § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa M. A. ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tallinna Linnakohtu
2. novembri
3. a otsusega mõisteti M. A. süüdi KrK § 15 lg 2 - § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja teda karistati kuuekuulise vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kaheaastase katseajaga. Lisaks sellele kohustati teda perioodiliselt registreeruma politseiasutuses ning teatama politseiasutusele oma elu- või töökoha muutmisest. M. A. mõisteti süüdi selles, et ta
4. juunil
5. a koos kriminaalasjas tuvastamata isikuga varastas salaja Stockmani kaubamaja toidukaupade osakonnast toidukaupu kokku 794 kr ja 70 s väärtuses. Vargus jäi lõpule viimata, sest signalisatsiooni käivitumisel pidasid turvatöötajad ta kinni. Esitatud apellatsioonprotestis palus Tallinna prokuröri asetäitja Märt Toming Tallinna Linnakohtu otsuse tühistada M. A.-le mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja kohtualuse isikule. Prokurör põhjendas oma kaebust sellega, et kohus on põhjendamatult lugenud vastutust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse, sest kohtualune võttis õigeks ainult osade talle süüksarvatud kaupade varguse. Veel leidis apellant, et varem neljal korral karistatud isiku suhtes, keda on korduvalt karistatud ka varavastaste kuritegude eest ning karistus on kustumata, ei ole KrK § 47 sätete kohaldamine põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. veebruari
7. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu
8. novembri
9. a otsus muutmata ja apellatsioonprotest rahuldamata. Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et M. A.-le mõistetud karistus vastab KrK § 36 sätetele, sest arvesse on võetud nii kuriteo raskust kui ka laadi ning kõiki süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid. Ringkonnakohus leidis, et kindlat töökohta ja perekonda omava ning vähese raskusastmega kuriteo toime pannud isiku karistamine reaalse vabadusekaotusliku karistusega ei ole otstarbekohane. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi seisukohaga, et KrK § 47 sätete alusel süüdlase karistusest vabastamine on käsitletav talle mittevabadusekaotusliku karistuse mõistmisena. Veel leidis kriminaalkolleegium, et kuna M. A. pole varasemate kuritegude eest rahatrahvi näol mõistetud karistustest õigeid järeldusi ei teinud, siis on rangema karistusliigi, s. o vabadusekaotuse kohaldamine igati põhjendatud. Esitatud kassatsioonprotestis palub Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber Tallinna Linnakohtu
10. novembri
11. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. veebruari
13. a otsuse tühistada M. A. suhtes KrK § 47 sätete kohaldamise osas ning saata kriminaalasi Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks. Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu otsuses toodud karistuse motiveeringuga ning leiab, et kuigi viies kord kohtu all olevale M. A.-le on mõistetud vabadusekaotuslik karistus, on ta KrK § 47 sätete kohaldamise tõttu jäänud sisuliselt üldse ilma karistuseta. Väidetavalt ei ole vabadusekaotusliku karistuse mõistmine KrK § 47 sätete kohaldamisega karistuse karmistamine võrreldes eelnevate kohtuotsustega mõistetud rahatrahvidega. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära M. A., kes palus jätta kohtuotsused muutmata ning prokuröri, kes taotles protesti rahuldamist, leidis: KrK § 21 lg 1 loetleb ammendavalt karistusliigid, kusjuures loetelu on antud raskenevas järjestuses. Vabadusekaotus on Eesti karistusõiguse kõige raskem karistus. Vastavalt KrK § 20 lg-le 1 on karistus sunnivahend, mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises seaduses ettenähtud ulatuses. Kriminaalkaristuses väljendub muuhulgas ka riiklik hukkamõistev hinnang süüdimõistetu tegudele. Seetõttu ei saa nõustuda väitega, et KrK § 47 kohaldamist võib vaadelda kui sisuliselt karistamata jätmist. Nii Tallinna Linnakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmisel järginud KrK
14. peatüki sätteid, arvestanud nii kuriteo raskust ja laadi kui ka M. A. isikut iseloomustavaid andmeid. Kohtud ei ole millegagi rikkunud ka KrK §-s 47 sätestatut, sest seadusandja ei ole selle paragrahvi kohaldamiseks kohtule mingeid piiranguid kehtestanud. KrK § 47 lg 1 tekstist nähtuvalt annab seadusandja selle paragrahvi kohaldamise või selle kohaldamata jätmise täies mahus kohtu pädevusse, sätestades, et kohus võib seda teha, lähtudes otstarbekusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab siinkohal veelkord, et karistuse mõistmisel tuleb eelkõige lähtuda kuriteo raskusest ja laadist ning alles seejärel muudest andmetest. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. veebruari
16. a kohtuotsus M. A. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
17. aprillil
18. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep