3-1-1-57-98

3-1-1-57-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. aprillil
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. V. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 2; § 140 lg 2 p-de 1, 3; § 141 lg 2 p-de 1, 3; § 143 lg 2 p-de 1, 2 ning § 185 lg 2 järgi. Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Käsitletavas kriminaalasjas on veel süüdi mõistetud J. G., H. K., R. H. ning M. M., kes ei ole kassatsioonkaebust esitanud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Rapla Maakohtu
3. detsembri
4. a otsusega mõisteti M. V. süüdi KrK § 139 lg 2 p 2; § 140 lg 2 p-de 1, 3; § 141 lg 2 p-de 1, 3; § 143 lg 2 p-de 1, 2 ning § 185 lg 2 järgi ning karistati kuritegude ja kohtuotsuste kogumi eest 7 aasta ja 6 kuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas. KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi järgi mõisteti M. V. süüdi selles, et ta
5. detsembril
6. a koos J. G. ja eeluurimisel kindlakstegemata isikuga röövimise eesmärgil tungisid kallale T. K. tema korteris Tallinnas X tn N-N, kusjuures J. G. asetas kannatanu kõrile noa, sundides teda jooma viina ning seejärel hõivasid kannatanule ja tema sõbrale kuuluvat vara 24 060 kr väärtuses. Rapla Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused M. V. ja J. G.. Nad taotlesid röövimise ümberkvalifitseerimist salajaseks varguseks. Süüdimõistetud väitsid, et konflikt kannatanu T. K. ja J. G. vahel toimus varem ega olnud seotud vargusega. Mingit vägivalda varguse toimepanekul ei kasutatud, sest T. K. magas ja avastas varguse alles järgmisel hommikul. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis
7. jaanuari
8. a otsusega apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et kuriteo kvalifitseerimisel on oluline see, kuidas kannatanu T. K. taju toimunud sündmust. T. K. on tunnistanud, et samaaegselt kui keegi hoidis nuga tema kõril ning noa ähvardusel kästi tal juua viina, viidi juba esemeid korterist välja. Kannatanu arvates oleks tema suhtes kasutatud vägivalda, kui ta ei oleks viina joonud ja magajat teeselnud. Ta kartis oma elu pärast. Kannatanu ütlustest järeldas ringkonnakohus, et nuga pandi vastu T. K. kaela tema ähvardamiseks ja hirmutamiseks ning selline eesmärk ka saavutati. T. K. taltus ja teeskles magamajäämist. Noaga hirmutamise ajal algas aga vara reaalne hõivamine. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse M. V. kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkin. Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. jaanuari
10. a otsuse tühistamist KrK § 141 lg 2 p-de 1, 3 järgi süüdimõistmise ja karistamise osas ning M. V. süüditunnistamist KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 järgi ja temale mõistetud karistuse vähendamist.Kaitsja arvates on kuriteo kvalifitseerimisel kannatanu poolt tajutust tähtsam kuriteosündmuse subjektiivne külg. Süüdimõistetud toimisid asju hõivates veendumuses, et joobes kannatanu sel ajal magab. Samuti tugineb kassaator varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt tungimine teise isiku teadvusesse tema tahte vastaselt ja sellisel isikul une esilekutsumine on käsitletav elule ja tervisele mitteohtliku vägivallana. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, mille kohaselt kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, l e i d i s: Rapla Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tõendeid kogumis hinnates õigesti tuvastanud, et süüdimõistetute poolt vara hõivamine algas ajal, mil kannatanu oli nuga kõril joonud ära mõned lonksud alkoholi. Süüdimõistetute väited, et nende arvates kannatanu magas ega näinud hõivamist, ei ole usutavad. Pole tõenäoline ega kriminaalasja materjalidega kooskõlas, et elukogenud täiskasvanud süüdimõistetud olid arvamusel, et inimene uinub vahetult pärast mõne lonksu alkoholi joomist. Kuritegu pandi toime isikute poolt, kes tegutsesid kooskõlastatult ühtse eesmärgi ja tahtlusega ning pidasid küllaldaseks kannatanu vastupanu mahasurumiseks tema ähvardamist noaga. Vägivallaga ähvardamine ehk psüühiline vägivald tähendab kannatanule võimaliku vägivalla teadvustamist, kas siis sõnaliselt või nn konkludentsete tegudega. Noaga ähvardamine tähendab elule ohtliku vägivallaga ähvardamist, sest selline vägivald võib põhjustada kannatanu surma. Kassaatori osundus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. märtsi
12. a otsusele G. K. ja O. T. süüdistusasjas, ei ole asjakohane. Käsitletavas kriminaalasjas algas vägivallaga ähvardamine kannatanu ähvardamisest noaga, mitte aga kannatanu uinutamisest ilma tema teadmata. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
13. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. jaanuari
15. a otsus M. V. süüdistusasjas muutmata.
16. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub
17. aprillil
18. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg