3-1-1-74-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. juunil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul ko

§ 139lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Ida-Viru Maakohtu 20. jaanuari 1998. a otsusega tunnistati N. V. süüdi KrK §

§ 139lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning teda karistati rahatrahviga 400 päevamäära, s.

o 11 200 krooni ulatuses. N. V. tunnistati süüdi selles, et ta

1. juulil
2. a koos kriminaalasjas tuvastamata isikuga pani X maakonnas X vallas X külas asuvas metsas toime AS S kuulunud 8200 kroonise väärtusega metsamaterjali salajase varguse katse. Vargus jäi lõpule viimata põhjusel, et politsei pidas N. V. sündmuskohal kinni. Apellatsioonprotestis taotles Ida-Viru abiprokurör Inna Kirsipuu N. V. mõistetud karistuse karmistamist ning süüdlase karistamist reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Apellant põhistas oma protesti sellega, et N. V. on kolmas kord kohtu all ning et viimane kuritegu pandi toime katseajal. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu
5. jaanuari
6. a otsus N. V. karistuse mõistmise osas ja teda karistati KrK §

§ 139lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vabadusekaotusega kolmeks kuuks. Kr

K § 41 alusel liideti sellele karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistus osaliselt ning mõisteti lõplikuks karistuseks vabadusekaotus üheks aastaks ja kaheks kuuks poolkinnises vanglas. Karistuse valikul arvestas kriminaalkolleegium seda, et N. V. pani käesoleva kuriteo toime kuu aega pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusest tingimisi vabastamist, mis näitab, et karistuse eesmärk jäi KrK § 20 mõttes saavutamata. Ringkonnakohus pidas põhjendamatuks N. V. karistamist rahatrahviga ka seetõttu, et tal puuduvad seaduslikud sissetuleku allikad. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuse peale esitasid piiramatu kassatsiooniõiguse korras kaebused süüdimõistetu N. V. ja tema kaitsja Vjatseslav Santa"ev. Mõlemad taotlevad N. V. mõistetud karistuse kergendamist ja mittevabadusekaotusliku karistuse kohaldamist. Kassaatorid kinnitavad, et süüdimõistetul on alaline töökoht ja kindel sissetulek ning seetõttu on võimalik ja otstarbekas teda karistada rahatrahviga. Kaitsja kassatsioonkaebuses märgitakse sedagi, et kriminaalasja materjalide põhjal ei ole võimalik öelda, kas metsamaterjal, mille riisumise katses on tema kaitsealune süüdi tunnistatud, kuulus ikka AS -le S. Samuti on kaitsja märkinud, et tegelikult loobus tema kaitsealune vabatahtlikult ja lõplikult kuriteo toimepanemisest siis, kui nägi võõraid inimesi metsamaterjali juures, kusjuures loobumist olevat tinginud nii hirm karistuse ees kui ka oma käitumise õigusvastasusest ja amoraalsusest arusaamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, milles taotleti kaebuste rahuldamata jätmist, leidis: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Kassatsioonkaebustes sisalduvates väidetes ei osutata mitte aset leidnud õigusrikkumistele kriminaalasja menetlemisel, vaid taotletakse sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. See aga ei kuulu AKKS § 40 lg 3 ja § 65 lg 4 kohaselt Riigikohtu pädevusse isegi mitte piiramatu kassatsiooniõiguse korras esitatud kaebuse läbivaatamisel. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 1, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. aprilli
7. a otsus N. V. süüditunnistamises ja tema karistamises KrK §

§ 139lg 2 p-de 1 ja 2 järgi jätta muutmata.

1. N. V. ja tema kaitsja Vjatseslav Santa"evi kassatsioonkaebusd jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
2. juunil
3. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep