Obsah (4)

§ 139§ 197§ 40§ 47

3-1-1-75-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 9. juunil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistun

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 197 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa V. M. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti V. M. kohtu alla süüdistatuna kokku 35 salajase varguse ja mootorsõiduki ärandamise episoodi toimepanemises 1993. aastal. Tartu Linnakohtu 10. veebruari 1998. a otsusega mõisteti V. M. süüdi

§ 139

lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning

§ 197lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Mõlema kuriteo eest karistati teda üheaastase vabadusekaotusega.

§ 40

alusel liideti mõistetud karistused täielikult ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti kaks aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Vastavalt

§ 47sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kolmeaastase katseajaga.

Sama otsusega mõisteti süüdi K. K., R. L., E. J. ja V. K. V. M. tingimisi karistusest vabastamist põhistas linnakohus sellega, et kohtualune on varem kriminaalkorras karistamata, tal puuduvad mõlemad vanemad, kuriteod pani toime alaealisena. Kohtuotsuse tegemise ajaks oli V. M. asunud tööle ning lubas hüvitada kuritegudega tekitatud kahju. Tartu Linnakohtu

1. veebruari
2. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör Alar Häidberg. Apellant palus Tartu Linnakohtu
3. veebruari
4. a otsuse osaliselt tühistamist ning muuhulgas ka V. M. karistamist reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Prokurör leidis, et võttes arvesse toimepandud kuritegude suurt hulka ning süüdlase ükskõikset suhtumist toimepandusse, pole tema karistusest tingimisi vabastamine põhjendatud. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsusega Tartu Linnakohtu eeltoodud otsus tühistati muuhulgas ka V. M. suhtes

§ 47sätete kohaldamise osa.

Talle

§ 40alusel mõistetud lõplik karistus, s.

o 2 aastat vabadusekaotust määrati ärakandmisele poolkinnises vanglas. Reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse toimepandud kuriteoepisoodide suurt hulka ning kohtualuse isikut. Vastutust kergendava asjaoluna arvestas kohus V. M. alaealisust kuritegude toimepanemise ajal ning tema puhtsüdamlikku kahetsust. Vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuse peale esitas süüdimõistetu V. M. kassatsioonkaebuse, milles palub jõusse jätta linnakohtu poolt mõistetud tingimusliku karistuse. Kassaator leiab, et karistuse karmistamine ringkonnakohtu poolt on põhjendamatu esiteks põhjusel, et ta oli kuritegude toimepanemise ajal alaealine ning teiseks, pole ta nende kuritegude toimepanemise ajast kuni käesoleva hetkeni, s. o 4,5 aastat, ühtegi õigusrikkumist toime pannud. Veel kinnitab kassaator, et on oma kuritegelikust käitumisest täielikult aru saanud ning palub anda talle võimaluse õiguskuulekaks eluks ning tööks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist, ning prokuröri, kes taotles Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse muutmata jätmist, l e i d i s: Riigikohtu kriminaalkolleegium, nõustudes V. M. inkrimineeritud kuritegude kvalifikatsiooni ja tõendatusega, leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus tuleb tühistada kohtu poolt mõistetud lõpliku karistuse osas. Iga konkurentsi kuuluva kuriteo eest mõistab kohus algul eraldi karistuse. Seejärel mõistab ta lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest, kas sel teel, et loeb lõplikuks üksikute kuritegude eest mõistetud põhikaristustest raskeima (absorptsiooniprintsiip), või liidab konkurentsi kuuluvate üksikute kuritegude eest põhikaristused täies ulatuses või osaliselt (kumulatsiooniprintsiip). Tartu Linnakohus on rakendanud viimast printsiipi, liites mõistetud põhikaristused täies ulatuses ja

§ 47alusel vabastanud V.

M. karistusest tingimisi katseajaga. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on lõpliku karistuse mõistmisel nõustunud linnakohtu poolt rakendatud karistuste liitmise printsiibiga, kuid tühistanud linnakohtu otsuse V. M. suhtes karistusest tingimisi vabastamise osas. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu poolt reaalse vabadusekaotuse mõistmisega, kuid arvestades tehiolusid ja V. M. isikut, leiab, et lõpliku karistuse mõistmisel tuleb kohaldada absorptsiooniprintsiipi. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1998. a otsus ja Tartu Linnakohtu 10. veebruari 1998. a otsus V. M.

§ 40lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas.

2. Mõista V. M.

§ 40

lg 1 alusel kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks üks aasta vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
2. V. M. kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja tagastada talle tasutud kassatsioonkautsjon. Kohtuotsus jõustub
3. juunil
4. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Lea Kalm, Peeter Vaher