3-1-1-78-98 KOHTUMÄÄRUS Tartus 9. juunil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi Riigipr

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 2 järgi ja O.

A.

§ 195lg 2 järgi.

Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. U. L. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, samuti § 141 lg 2 p 1 järgi ning O. A. süüdistatuna KrK § 141 lg 2 p 1 järgi. Tartu Maakohtu

1. aprilli
2. a otsusega tunnistati U. L. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati selle kuriteo eest vabadusekaotusega üheks aastaks. U. L. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi süüksarvatud kuritegu aga kvalifitseeriti ümber KrK § 195 lg 2 järgi ja teda karistati selle kuriteo eest üheaastase vabadusekaotusega. Lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti U. L. kaks aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega kvalifitseeriti ka O. A. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi süüksarvatud kuritegu ümber KrK § 195 lg 2 järgi ja teda karistati selle kuriteo eest üheaastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Maakohtu otsuses põhjendatakse ümberkvalifitseerimist sellega, et kohtualuste röövimistahtlus tõendamist ei leidnud ning seetõttu - tulenevalt tegevuse motiividest, eesmärgist, tahtluse sisust ning kuriteo tehioludest tuleb U. L. ja O. A. tegevus kvalifitseerida avaliku korra jämeda rikkumisena. Esitatud apellatsioonkaebuses taotles U. L. kaitsja Tanel Pürn oma kaitsealuse õigeksmõistmist

§ 195

lg 2 järgi põhjendusega, et kõnealune ümberkvalifitseerimine on kohtuotsuses motiveerimata. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt

1. mail
2. a eelmenetluse käigus tehtud määrusega tühistati Tartu Maakohtu
3. aprilli
4. a otsus U. L. ja O. A. süüditunnistamises KrK § 195 lg 2 järgi. Kriminaalasi saadeti selles osas samale kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et kvalifitseerides röövimise ümber huligaansuseks, rikkus maakohus KrMK § 215 lg-te 1 ja 2 sätteid, sest uus kvalifikatsioon erineb oma sisult oluliselt teo endisest kvalifikatsioonist. Veel leidis ringkonnakohus, et maakohus on rikkunud KrMK § 351 lg 2 sätteid, sest teo ümberkvalifitseerimise tulemina ei tagatud kohtualusele õigust teada, milles teda süüdistatakse ning seega välistati võimalus end kaitsta. Riigiprokuratuuri prokurör Inna Tegova esitas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai
6. a määruse peale eriprotesti, milles ta väidab, et kriminaalasja eelmenetluse käigus tagastamine esimese astme kohtule pole põhjendatud. Prokurör leiab, et maakohus, kvalifitseerides röövimise episoodi ümber huligaansuseks, ei muutnud oluliselt kohtualuste süüdistust. Tuginedes tuvastatud tehioludele ja arvestades kohtualuste tahtlust, kvalifitseeris kohus varavastase kuriteo ümber avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku vastu suunatud kuriteoks, millega kohtualuste olukorda sisuliselt ei raskendatud. Tulenevalt sellest, et süüdistuse muutmine tõi endaga kaasa kohtualuse olukorra kergenemise, ei pea prokurör asjakohaseks ringkonnakohtu järeldusi KrMK § 351 lg 2 sätete rikkumisest maakohtus. Prokurör on samuti seisukohal, et kuna ringkonnakohtu poolt osutatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumised ei kuulu AKKS § 39 lg-s 3 loetletud oluliste rikkumiste loetellu, siis ei olnud ringkonnakohus pädev tagastama kriminaalasja uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas prokurör eriprotestis sisalduvat taotlust. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, leidis: Lähtudes AKKS §-st 33 saab ringkonnakohus saata kriminaalasja tagasi maa-või linnakohtule uueks arutamiseks vaid kriminaalmenetluse seaduse sellise olulise rikkumise tuvastamisel, mis toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks muuta Riigikohtu
7. detsembri
8. a otsuses T. J. süüdistusasjas,
9. aprilli
10. a otsuses T. P. süüdistusasjas,
11. juuni
12. a otsuses I. T. süüdistusasjas, samuti
13. jaanuari
14. a otsuses A. R. süüdistusasjas esitatud seisukohta, et ringkonnakohtul on AKKS §-le 33 tuginedes võimalik kriminaalasja uueks arutamiseks saata vaid AKKS § 39 lg-s 3 ammendavalt loetletud kriminaalmenetluse seaduse oluliste rikkumiste sedastamisel. Seadusandja tahe apellatsioonimenetluse reguleerimisel on suunatud sellele, et ringkonnakohus peab juhtudel, mil pole tegemist AKKS §-s 39 lg 3 sätestatud eranditega, ise lahendama kõik menetluse käigus tõusetuvad küsimused, kahtlused ja muud probleemid, järgides seejuures õigusemõistmise põhiprintsiipe, sealhulgas ka põhimõtet, et kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse kohtualuse kasuks. Seega on juhtumid, mil ringkonnakohus saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks AKKS § 39 lg-s 3 sätestamata alusel, käsitletavad kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes. Kuna Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. mai
16. a määruses puudub viide AKKS § 39 lgle 3, sisuliselt on aga selle määrusega saadetud kriminaalasi uueks arutamiseks seoses KrMK §-s 215 sätestatu väidetava rikkumisega - see on AKKS § 39 lg-s 3 osundamata rikkumisega - tuleb see määrus tühistada. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-le 2, § 64 p-le 2 ja § 72 lg-le 2 Riigikohtu kriminaalkolleegium määras:
17. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. mai
19. a määrus ja saata kriminaalasi U. L.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 195 lg 2 järgi ja O.

A.

§ 195lg 2 järgi apellatsioonikorras arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

1. Eriprotest rahuldada. Kohtumäärus jõustub
2. juunil
3. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg