← Eesti

3-1-1-88-98

Obsah (4)§ 142§ 141§ 188§ 1611

3-1-1-88-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. septembril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul

§ 142lg 3 p 4 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu V. N. kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson, süüdimõistetute S. B. ja E. S. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ning riigiprokurör Marge Püss. S. B. oli antud kohtu alla

§ 141lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 142 lg 3 p 4 ning § 188 järgi.

E. S. oli antud kohtu alla

§ 142lg 3 p 4 ja § 188 järgi.

V. N. oli antud kohtu alla

§ 142lg 3 p 4 järgi.

Lisaks nimetatud kolmele isikule olid selles kriminaalasjas antud kohtu alla ka V. A., A. B., M. K. ja A. S. S. B., E. S. ja V. N. süüdistati KrK § 142 lg 3 p 4 järgi selles, et nad ajavahemikus

  1. a märtsist kuni
  2. a oktoobrini pressisid korduvalt E. K. välja raha, ähvardades maksmisest keeldumisel E. K. tappa ning kasutada tema perekonna suhtes vägivalda. S. B. süüdistati KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi selles, et ta
  3. mail
  4. a Narvas kasiino "X" ees koos A. D. ja A. R. röövisid E. K. kuuluva ning riiklikku registrimärki xxx XXX kandva sõiduauto MercedesBenz, samuti selles, et ta
  5. augustil
  6. a koos V. A., M. K. ja A. R. röövis V. G. kuuluva ning riiklikku registrimärki xxx XXX kandva sõiduauto "Jeep". S. B. süüdistati KrK § 188 järgi selles, et ta kasutas omavoli võla katteks P. K. Kalev Mark Kostabi maalide ja sõiduauto BMW äravõtmiseks. Tallinna Linnakohtu
  7. märtsi
  8. a otsusega:
  9. tunnistati S. B. süüdi KrK § 188 järgi, karistati kolmekuulise arestiga ja vabastati karistusest seoses kriminaalvastutusele võtmise aegumisega;
  10. mõisteti S. B., V. N. ja E. S.

§ 142lg 3 p 4 järgi õigeks; 3.

mõisteti S. B.

§ 141lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi õigeks; 4.

mõisteti E. S.

§ 188järgi õigeks. Sama kohtuotsusega tunnistati Kr

K § 188 järgi süüdi M. K.ja V. A. Linnakohus põhjendas kohtualuste õigeksmõistmist kannatanute ütluste vastuolulisusega. Apellatsioonprotestis taotles Tallinna abiprokurör Natalja Lebed Tallinna Linnakohtu

  1. märtsi
  2. a otsuse tühistamist A. B., V. N., E. S., S. B. ja M. K. õigeksmõistmise osas KrK § 142 lg 3 p 4 järgi ning nende süüditunnistamist selles süüdistuses ja karistamist vabadusekaotusliku karistusega. Prokurör leidis, et kohus on tõendite hindamisel jätnud tähelepanuta asjaolu, et vastuolud sisalduvad vaid kannatanu ütlustes kuritegude teisejärguliste asjaolude kohta. Kuriteo oluliste asjaolude osas on tema ütlused järjekindlad ja usutavad. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsusega tühistati osaliselt linnakohtu otsus. S. B., E. S. ja V. N. tunnistati KrK § 142 lg 3 p 4 järgi süüdi ja neid karistati KrK §-s 39 sätestatut kohaldades vabadusekaotusega kolmeks aastaks. Kriminaalkolleegium, hinnates kõiki kogutud tõendeid nende kogumis, tuli järeldusele, et kannatanu ütlused haakuvad teiste tõenditega ja on usaldusväärsed. Ringkonnakohus leidis, et juba linnakohtu otsuses tuvastatud asjaolude põhjal on leidnud tõendamist V. N., S. B. ja E. S. süü E. K. 100 000 USD väljapressimises. Ühise eesmärgi nimel ähvardasid nad süstemaatiliselt kannatanut füüsilise vägivallaga ja tapmisega, kusjuures kannatanul oli igati alust pidada ähvardusi reaalseteks. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  5. mai
  6. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu V. N. kaitsja vandeadvokaat A. Jakobson ning süüdimõistetute S. B. ja E. S. kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski. I S. B. kaitseks esitatud kassatsioonkaebuses on apellatsioonikohtu otsus vaidlustatud järgmistel motiividel:
  7. Apellatsioonikohus on otsuse tegemisel väljunud apellatsioonprotesti piiridest ja seega - vastuolus AKKS § 20 lg-s 1 sätestatuga - võtnud endale süüdistaja funktsiooni. Nimelt väidab kassaator, et ringkonnakohus, lugedes S. B. süüditunnistamisel tuvastatuks E. K. väljapressimise episoodi, ei tuginenud mitte üksnes neile tõenditele, millele osutati apellatsioonprotestis. Kassator rõhutab, et ringkonnakohus on alusetult lugenud tuvastatuks, et S. B. nõudis kannatanult 100 000 USD ja ähvardas teda tapmisega, sest prokurör ei ole apellatsioonprotestis sellisele asjaolule viidanud. Kuna muid ähvardamise või vägivalla kasutamise fakte ringkonnakohus ei tuvastanud, siis ongi ringkonnakohus kassaatori arvates väljapressimise kui kuriteo koosseisu tuvastamisel väljunud apellatsioonprotesti piiridest. Kassaator rõhutab, et apellatsiooni piirest väljumisel on tegemist erapooletu õigusemõistmise põhimõtte rikkumisega ja seega ka kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 4 mõttes. Samuti märgib kassaator, et protesti piiridest väljumise lubamatusele on viidatud Riigikohtu üldkogu
  8. detsembri
  9. a otsuses T. E. süüdistusasjas KrK §-de 110 ja 113 järgi ning
  10. jaanuari
  11. a otsuses M. M. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi.
  12. Teiseks väidab kassaator, et S. B. süüdi tunnistavas ringkonnakohtu otsuses puuduvad motiivid ja seetõttu on kohtuotsus vastuolus KrMK § 274 p-s 2 ja AKKS § 29 lg-s 4 sätestatud nõuetega. Selle väite kinnituseks rõhutab kassaator, et vaid kassatsioonkaebuse esimeses punktis nimetatud ja ringkonnakohtu poolt tuvastatuks loetud asjaolude pinnalt ei olnud alust teha süüdimõistvat otsust, mingeid muid asjaolusid ei ole aga ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt tuvastatuks loetud. Samuti leiab kassaator, et ainuüksi konstateering, et kohtualune ähvardas kannatanut tapmisega ja nõudis seejuures raha, ei anna veel kohtule alust süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks, sest tuvastamata on jäänud mitmed väljapressimise objektiivse külje elemendid (kuidas S. B. ähvardas kannatanut, milline oli tapmise ähvarduse sisu ja kellele oli ähvardus suunatud). Kassaator peab vajalikuks, et Riigikohus esitaks oma seisukoha küsimuses, kas saab lugeda piisavalt konkreetseks ja kaitseõigust mitte rikkuvaks süüdistuse formulatsiooni, milles esitatakse ainuüksi KrK § 142 lg-s 1 sätestatud dispositsioon ja kas ainuüksi "tapmisega ähvardamise" inkrimineerimisest piisab süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kassaator rõhutab sedagi, et tuvastamata on väljapressimisega tekitatud varaline kahju või muu raske tagajärg, samuti põhjuslik seos väljapressimise ja tekitatud varalise kahju vahel, mis on aga KrK § 142 lg 3 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisulisteks tunnusteks. Kassaator on seisukohal, et varalise kahju määratlemisel tuleks lähtuda TsK § 222 lg-st 2 ja sellest tulenevalt ei saa varaliseks kahjuks lugeda 14 000 pudelit konjakit, mille kannatanu andis väidetavalt üle nn võla tasumiseks.
  13. Kolmandaks rõhutab kassaator asjaolu, et ringkonnakohtu otsuses ei ole osutatud konkreetsetele tõenditele, millele on rajatud süüdimõistev otsus. Nii viitab apellatsioonikohus kassaatori arvates vaid kannatanu "ühistele" ütlustele ja kriminaaltoimiku vastavatele lehtedele. Täpsustamata on aga kassaatori arvates jäetud see , millele tuginevalt on loetud tuvastatuks, et S. B. nõudis kannatanult raha tapmise ähvardusel. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsuses ei ole järgitud Riigikohtu praktikas väljendatud nõuet, et kohtuotsuse tegemisel AKKS § 32 lg 3 alusel tuleb konkreetselt näidata, milles seisnes esimese astme kohtu poolne ebaõige hinnang ja milline on tegelikkusele vastav tõendite hinnang. Kaitsja peab vajalikuks rõhutada, et ringkonnakohus ei andnud hinnangut kannatanu ütlustele selle kohta, et S. B. teda ei ähvardanud ega nõudnud raha. Sedastades, et kohtule on mõistetavad kannatanu ütlused, mille kohaselt ta võib eksida erinevate isikute osalemises ja rollis konkreetses kuriteo episoodis, on ringkonnakohus kassaatori arvates jämedalt rikkunud süütuse presumptsiooni.
  14. Neljandaks väidab kassaator, et ringkonnakohus kohaldas kohaldamisele mittekuulunud kriminaalseadust, sest kohtu järeldused ei põhine usaldusväärsetele tõenditele. II. E. S. kaitseks esitatud kassatsioonkaebuses on apellatsioonikohtu otsus vaidlustatud sisuliselt samadel motiividel ja peaaegu kattuvat teksti kasutades, nagu S. B. kaitseks esitatud kassatsioonkaebuses. III. V. N. kaitseks esitatud kassatsioonkaebuses on apellatsioonikohtu otsus vaidlustatud sisuliselt samadel motiividel ja peaaegu kattuvat teksti kasutades, nagu S. B. ja E. S. kaitseks esitatud kassatsioonkaebustes. Riigikohtu istungil esitatud seletustes jäid kaitsjad kassatsioonkaebustes esitatud taotluste juurde ja toetasid neid. Prokurör leidis, et esitatud kaebused on põhjendamatud ja taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis:
  15. Kassaatorite põhiväide, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel väljunud apellatsioonprotesti piiridest, ei kajasta õigesti apellatsioonimenetluse olemust ja on seetõttu väär. Vastavalt AKKS § 20 lg-le 1 määratakse kriminaalasja apellatsioonikorras arutamise piirid üldreeglina tõepoolest apellatsioonkaebuse või -protesti sisuga - selle taotlusega, mida kaebus või protest sisaldab. Seejuures tuleb apellatsioonimenetluse piiride all mõista kriminaalmenetluse eseme kui terviku seda osa, mida apellatsioonimenetluses tuleb uuesti analüüsida. Kriminaalmenetluse eseme mõistega tähistatakse aga kuriteotunnustega tegu või tegusid, mille kohta kogutakse kriminaalmenetluses teavet selgitamaks selle teo suhtes kriminaalseaduse rakendamise võimalikkust. Erinevalt kassaatorite poolt väidetavast, ei hõlma kriminaalmenetluse ese kriminaalasja menetlemisel kasutatavaid tõendeid - vahendeid, mille abil kriminaalmenetluse eset uuritakse. Seega juhtudel, mil apellant vaidlustab esimese astme kohtu otsuse vaid ühe kuriteo osas ja taotleb seejuures näiteks vaid ühe tõendi ümberhindamist, võib apellatsioonikohus oma otsuse tegemisel põhimõtteliselt tugineda kõigile nii esimese astme kohtus kui ka ringkonnakohtus uuritud tõenditele. Seda põhjusel, et tulenevalt AKKS §-st 19 laieneb ka ringkonnakohtu tegevusele KrMK § 50 lg-s 1 sätestatud nõue, mille kohaselt kohtu otsus peab tuginema kõigi tõendite hindamisele nende kogumis. Kirjeldatud arusaama õigsust apellatsioonimenetluse piiride olemuse küsimuses kinnitab AKKS § 32 lg-tes 1 ja 2 ning §-s 33 sätestatud erandjuhtude analüüs, mil seadus võimaldab ringkonnakohtul väljuda apellatsiooni piiridest. Samasugust arusaama apellatsioonimenetluse piiride olemuse küsimuses on väljendatud kohtulahendites, millele kassaator viitab - Riigikohtu üldkogu
  16. detsembri
  17. a otsuses T. E. süüdistusasjas KrK §-de 110 ja 113 järgi ning
  18. jaanuari
  19. a otsuses M. M. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ja § 165 lg 1 järgi. Kooskõlas eeltooduga on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  20. mai
  21. a otsuses esimese astme kohtu otsusega võrreldes küll hinnatud tõendeid erinevalt, kuid ei ole väljutud apellatsiooni piiridest. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida sedagi, et taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist viitega AKKS § 39 lg-le 4, oleks kassaatorid pidanud täiendavalt osutama ka sellele kriminaalmenetluse õiguse konkreetsele normile, mille rikkumine takistas või oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ringkonnakohtus.
  22. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ka kassaatorite teise põhiväitega, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad motiivid ja et otsus on seetõttu vastuolus KrMK § 274 p-s 2 ja AKKS § 29 lg-s 4 sätestatud nõuetega. Kõigepealt tuleb märkida, et ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumine on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena tulenevalt AKKS § 39 lg 3 p-st
  23. Riigikohtu praktikas (vt näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  24. jaanuari
  25. a otsus S. S.

§ 1611

järgi ) on asutud seisukohale, et kui erineva astme kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune temale inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet ja motiveerima tõendite erinevat hindamist. Seega on AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumisega igal juhul tegemist siis, kui ringkonnakohus üldse ei motiveeri erinevat tõendite hinnangut. Samas tuleb nentida, et ei ole võimalik üheselt kindlaks määrata, milline peaks olema tõendite erineva hindamise motiveerimise ulatus. Tallinna Ringkonnakohtu

  1. mai
  2. a otsuses on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates piisavalt põhjendatud tõendite erineva hindamise ulatust. Seejuures tuleb silmas pidada, et kassatsioonkaebustes ei tsiteerita ringkonnakohtu otsust täpselt. Kassaatorid on leidnud, et ringkonnakohus, sedastades, et kohtule on mõistetavad kannatanu ütlused, mille kohaselt ta võib eksida erinevate isikute osalemises ja rollis konkreetses kuriteo episoodis, rikub jämedalt süütuse presumptsiooni. Kassaatorid on aga jätnud märkamata, mis järgneb ringkonnakohtu otsuses tõdemusele, et ringkonnakohus mõistab, et ajalise distantsi tõttu võib kannatanu "eksida erinevate isikute osalemises ja rollis konkreetsetes kuriteo episoodides". Sellele tõdemusele järgneb ringkonnakohtu kõnealuses otsuses järgmine lause: "neist asjaoludest lähtudes arvestab kohtukolleegium tõendina ainult neid kannatanu ütlusi, mis kattuvad praktiliselt eeluurimise algusest kuni kohtuistungil antud ütlustega ning kus süüdlaste osavõtt kuriteost ei ole kannatanu poolt pandud kahtluse alla ka ringkonnakohtu istungil". Ebaõiged on kassaatorite väited, et süüdistuse formulatsioonis on esitatud ainuüksi KrK § 142 lg-s 1 sätestatud dispositsiooni tekst ja et tuvastamata on jäänud mitmed väljapressimise objektiivse külje elemendid (kuidas S. B. ähvardas kannatanut, milline oli tapmise ähvarduse sisu ja kellele oli ähvardus suunatud). Ringkonnakohtu otsuses on kõnealuse kuriteo objektiivse külje olemasolu sedastamiseks piisava põhjalikkusega kirjeldatud väljapressimise faktilisi asjaolusid - seda, et tapmise ähvardusega nõuti raha. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatoritega selles, et kohtualuse süüditunnistamisel KrK § 142 järgi peaks obligatoorselt tõendamisesemese kuuluma ka ähvardamise täpne viis - täpne sõnakasutus ähvardamisel; aeg, mil ähvardus lubati realiseerida jne. Nõustuda ei saa kassaatoritega ka selles, et on tuvastamata väljapressimisega tekitatud varaline kahju või muu raske tagajärg, samuti põhjuslik seos väljapressimise ja tekitatud varalise kahju vahel, mis on aga KrK § 142 lg 3 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisulisteks tunnusteks. Ringkonnakohtu otsuses (
  3. kd, tl 153) on tõendite analüüsile tuginevalt märgitud, et just väljapressimise tagajärjel andis E. K. väljapressijatele üle tema poolt eelnevalt Narvast varastatud 14 000 pudelit Armeenia konjakit väärtusega 52 000 USD ja hiljem veel 1500 USD. Küsimus sellest, kellele tegelikult kuulusid need 14 000 pudelit väljub käesoleva kriminaalasja raamidest ja ei välista kohtualuste tegevuse kvalifitseerimist KrK § 142 lg 3 p 4 järgi. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
  4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  5. mai
  6. a otsus S. B., V. N. ja E. S. süüdistusasjas jätta muutmata.
  7. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
  8. septembril
  9. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.