3-1-1-89-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. septembril 1998.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul k

§ 139lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ja E. K. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas. E. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et ta: 1) ajavahemikus

1. aasta juulikuust kuni septembrikuuni X maakonnas, X vallas "X N" talu metsast varastas salaja ebaseadusliku maharaiumise teel 29 kuuske ja 15 haaba 23 660 kr väärtuses. Looduskeskkonnale põhjustas E. K. kahju 11 830 krooni; 2) 28.-
2. detsembrini
3. a X maakonnas, X vallas "X N" talu metsas püüdis koos G. B. salaja varastada ebaseadusliku maharaiumise teel 16 kuuske 16 898 krooni väärtuses. Varguskatsega tekitati looduskeskkonnale kahju 8449 krooni. Viljandi Maakohtu
4. jaanuari
5. a otsusega mõisteti E. K. süüdi metsavarguse episoodides KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Kohus tegi kindlaks, et 29 kuuse-, 15 haavapuu vargusega ning 16 kuusepuu varguskatsega tekitas E. K. riigile kahju, kuid konkreetne kahju suurus jäeti kindlakstegemiseks tsiviilkohtupidamise korras. Mõistes E. K. süüdi ka
6. veebruaril
7. a toimepandud 10 koti jahuvarguse eest, karistas Viljandi Maakohus teda KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi rahatrahviga 500 päevamäära s.o 11 000 krooni. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Viljandi abiprokurör Milja Janson, kes taotles E. K. karistuse tühistamist ja tema karistamist vabadusekaotusliku karistusega. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas E. K. mõistetud karistuse. Ringkonnakohus karistas E. K. KrK § 139 lg 2 p- de 1, 2, 3 järgi 1-aasta ja 6-kuulise vabadusekaotusega. KrK § 41 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt Viljandi Maakohtu
8. aprilli
9. a otsusega mõistetud ärakandmata karistus 2 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust ning lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi järgi mõisteti 2 aastat ja 7 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse vandeadvokaadi abi Ain Laansalu, kes taotleb otsuse tühistamist seoses kriminaalseaduse väära kohaldamise ja menetlusõigusnormide rikkumisega. Kassaatori arvates ei vasta E. K. mõistetud karistus kuritegude raskusele ja laadile, samuti polevat karistuse mõistmisel arvestatud kohtualuse isikuga. Kassatsioonkaebust põhistatakse alljärgnevalt: 1) Viljandi Maakohus on õigustatult KrK § 139 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest mõistnud karistuseks rahatrahvi. Ringkonnakohtu poolt karistuse karmistamine motiivil, et Viljandi Maakohus ei ole arvestanud toimepandud kuriteo raskust ja laadi, on alusetu; 2) Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et E. K. on kuritegudega tekitanud suhteliselt suure varalise kahju. Varalise kahju kindlaksmääramisel on nii Viljandi Maakohus kui ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium lähtunud põhiseadusega vastuolus olevast Vabariigi Valitsuse
10. septembri
11. a määrusest nr
12. Nimetatud määruse alusel kahju suuruse määramine ja selle alusel karistuse individualiseerimine on ebaseaduslik. Kassaator taotleb põhiseaduse §-le 152 tuginedes Riigikohtult Vabariigi Valitsuse
13. detsembri
14. a määruse nr 377 p 1 kohaldamata jätmist; 3) Ringkonnakohtu poolt E. K. kuritegude initsiaatori staatuse inkrimineerimine ei tugine kriminaalasja igakülgsele uurimisele ja on ebaõige; 4) Ringkonnakohtu seisukoht, et E. K. puudub nii alaline töökoht kui ka muud sissetuleku vahendid, on motiveerimata; 5) Karistuse karmistamisel on ringkonnakohus lähtutud asjaolust, et E. K. pole asunud vabatahtlikult kahju hüvitama. Vastutust kergendava asjaolu puudumine ei saa olla vastutust raskendavaks asjaoluks, kusjuures tsiviilkahju suurus on kindlakstegemata; 6) Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et E. K. ülalpidamisel on kolm alaealist last ja abikaasa. Kassaator taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist karistuse osas ja E. K. kergema, mittevabaduskaotusliku karistuse mõistmist. Riigikohtu istungil esitatud kaitsja ja prokuröri seletuse kohaselt kuuluvad eelmised kohtulahendid tühistamisele ja kriminaalasi tagastamisele uueks sisuliseks arutamiseks, kuna kohtud ei ole kindlaks teinud metsavargusega põhjustatud varalist kahju. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja vandeadvokaat A.-E. Lukase ning prokurör M. Püssi seletuse, l e i d i s: E. K. mõisteti süüdi varavastase kuriteo - salajase varguse eest. Varavastaste kuritegude süsteem kehtivas kriminaalõiguses lähtub vara väärtusest - pisivargusest kuni varguseni suures ulatuses. Tegemist on materiaalse kuriteoga, mille koosseisu objektiivse külje obligatoorseteks elementideks on nii tegu, sellega põhjustatud konkreetne varaline kahju kui ka põhjuslik seos teo ja kahju vahel. Kooskõlas KrMK § 46 p-ga 4 kuulub materiaalse kuriteo puhul kohtulikult tõendamisele ka kuriteoga tekitatud kahju iseloom ja suurus. Kuriteo kvalifitseerimisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest, kusjuures metsavarguste puhul tuleb arvestada omanikukahju nn palgihindades ehk turuhindades. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu
15. detsembri
16. a otsuses Ü. J. süüdistusasjas märgiti, et asja väärtuseks loetakse selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Asjaõigusseaduse § 29 lg 2 kohaselt on asja (metsa) harilik väärtus selle keskmine müügihind (turuhind). Viljandi Maakohus, inkrimineerides E. K. poolt toimepandud metsavargused KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 järgi, oli seisukohal, et: "tekitatud kahju ulatuse poolest moodustab ebaseaduslik metsaraie kuriteo koosseisu KrK § 139 mõttes". Samas märgiti, et vargusega riigile tekitatud kahju ehk omanikukahju suurust pole kohtueelsel uurimisel ega kohtuistungil kindlaks tehtud ning selle lahendamine on vajalik tsiviilkohtupidamise korras. Ei Viljandi Maakohtu ega ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsustest nähtu kui suur on E. K. poolt varastatu väärtus. Varastatu väärtusest sõltub kuriteo kvalifikatsioon, seega ka kuriteo raskus; samuti näitab varastatu maksumus kuriteoga tekitatud kahju suurust ning kurjategija süü suurust. Nimetatud asjaoludest sõltub omakorda kohtualusele mõistetav karistus. Kassaatori väide, et Viljandi Maakohus ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on varastatu maksumuse kindlakstegemisel lähtunud põhiseadusevastasest määrusest, on alusetu, sest varastatu väärtust pole üldse kohtuotsustega tuvastatud. Vastuolus KrMK § 19 lg-s 1 sätestatuga on Viljandi Maakohtus kriminaalasja arutamisel rikutud kriminaalasja tehiolude igakülgse ja täieliku uurimise nõuet, sest pole välja selgitatud varastatu maksumust turuhindades. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kohtualuse süüdimõistmisel KrK § 139 järgi metsavarguse eest, millele eelnes ebaseaduslik metsaraie kui varguse toimepanemise viis, saab kooskõlas KrMK § 269 lg-s 2 sätestatuga tsiviilhagi, mille esemeks on omanikukahju, üksnes rahuldada täies ulatuses või osaliselt. Käsitletavatel juhtudel ei ole õige omanikukahju hüvitamist taotleva tsiviilhagi läbivaatamata jätmine, samuti see, et kohus tuginedes KrMK §-le 270, jätab omanikukahju hüvitamist taotleva tsiviilhagi suuruse kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Küll võib jätta tsiviilkohtumenetluse korras kindlaksmääramiseks omanikukahjuga kaasneva looduskeskkonnale tekitatud kahju, kuna viimane pole varguse koosseisuline element. Esitatud seisukoht ei ole vastuolus, vaid üksnes täpsustab Riigikohtu
17. detsembri
18. a otsuses Ü. J. süüdistusasjas KrK § 139 järgi sedastatut, et väga erandlikel juhtudel (omandiõiguse üleminek kohtumenetluse ajal riigilt eraisikule) võib kõne alla tulla omanikukahju hüvitamist taotleva tsiviilhagi suuruse kindlaksmääramine tsiviilkohtumenetluse korras. Käesolevas kriminaalasjas erandlikud asjaolud puuduvad. Kuna kriminaalseadust on kohaldatud ebaõigesti ka metsavarguskatses süüdimõistetud kaaskohtualuse G. B. suhtes, siis Riigikohus tühistab ka tema süüdimõistmise ja karistamise Viljandi Maakohtu poolt. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 32 lg-st 2; § 49 lg-st 3; § 63 p-st 2; § 64 p-dest 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
19. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
20. aprilli
21. a otsus ja Viljandi Maakohtu
22. jaanuari
23. a otsus E. K.

§ 139lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi ning G.

B.

§ 15lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi.

1. Saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Viljandi Maakohtule.
2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3. Välja mõista E. K. kohtukuluna kaitsjatasu 1062.-kr riigieelarve tuludesse. Otsus jõustub
4. septembril
5. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg