3-1-1-91-98

3-1-1-91-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. septembril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas kassatsiooni korras läbi kriminaalasja K.Õ. süüdimõistmises KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja M.L. õigeksmõistmises KrK § 107 lg 2 p 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss, M.L. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja kannatanu E.P..
3. mail
4. a andis Tartu Maakohtu kohtunik K.Õ. kohtu alla süüdistatuna KrK § 100 järgi ja M.L. kohtu alla süüdistatuna KrK § 113 järgi. Kohtualuseid süüdistati selles, et nemad
5. märtsil
6. a T maakonnas H vallas H külas majas nr X korteris Y peksid I.P.. K.Õ. süüdistati I.P-le tapmise eesmärgil tahtlikult üliraskete kehavigastuste tekitamises; M.L. süüdistati I.P. ühel korral lahtise käega näkku löömises. Kannatanu suri peksmise tagajärjel sündmuskohal.
7. jaanuaril
8. a esitas prokurör kohtule taotluse K.Õ. ja M.L. süüdistuste muutmiseks. Mõlemale kohtualusele esitati uus süüdistus KrK § 107 lg 2 p 1 järgi I.P-le üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm. Tartu Maakohtu
9. märtsi
10. a otsusega mõisteti M.L. õigeks süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi. K.Õ. tunnistati süüdi KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 5 aastat ja 6 kuud kinnises vanglas. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör Margus Gross ja K.Õ. kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill. Apellatsioonprotestis taotleti maakohtu otsuse osalist muutmist - M.L. süüditunnistamist KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ja mõlema kohtualuse karistamist kuue aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Apellatsioonkaebuses taotleti K.Õ. tegevuse ümberkvalifitseerimist ettevaatamatu kuriteona KrK § 111 järgi ja sanktsioonis ettenähtud karistuse mõistmist. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. juuni
12. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu
13. märtsi
14. a otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega M.L. õigeksmõistmise ja K.Õ. süüdimõistmise ja karistamise kohta. Kohtukolleegium leidis, et M.L. poolt I.P. löömine ei toonud endaga kaasa üliraskeid kehavigastusi. Kannatanu surma põhjustasid K.Õ. löögid. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja. Vaidlustamata ringkonnakohtu otsust M.L. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 107 lg 2 p 1 järgi, leidis prokurör, et nimetatud otsusega jäeti põhjendamatult lahendamata apellatsioonprotestis püstitatud küsimus M.L. vastutusest KrK § 113 järgi. Ringkonnakohus on kassaatori arvates eiranud AKKS § 29 lg 4 nõudeid.Kuna kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine on toimunud juba I astme kohtus, siis taotleb prokurör M.L. suhtes eelnevate kohtulahendite tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamisele saatmist Tartu Maakohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, kes toetas protesti ning kaitsja seletuse, mille kohaselt protest ei kuulu rahuldamisele, l e i d i s: Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsused M.L. õigeksmõistmises kuuluvad tühistamisele. KrMK § 263 lg-s 1 sätestatakse kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste mitteammendav loetelu. Eriline tähtsus on kriminaalasja lahendamisel alljärgnevatel küsimustel:
15. kas on toimunud tegu, milles kohtualust süüdistatakse;
16. kas selle teo pani toime kohtualune;
17. kas see tegu sisaldab kuriteokoosseisu ja millises kriminaalseaduse paragrahvis, lõikes ja punktis see on ette nähtud;
18. kas kohtualune on süüdi selle kuriteo toimepanemises. Nimetatud küsimused määravad kohtualuse kriminaalvastutuse alused ja nende küsimuste lahendamisest sõltub, kas kohtualune mõistetakse õigeks või süüdi. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemise eelduseks on kõigile neljale küsimusele jaatava vastuse olemasolu. Esimene küsimus käsitleb arutatava teo (kuriteosündmuse) asetleidmist - kas selline tegu üldse on toimunud, milles kohtualust süüdistatakse (olenemata sellest, kes selle teo toime pani ja kas see tegu sisaldab kuriteokoosseisu). Kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et teo toimepanijaks oli kohtualune, tuleb lahendada küsimus kas see tegu sisaldab endas kuriteo koosseisu ja millise konkreetse sätte järgi on see tegu kvalifitseeritav. Riigikohtu kriminaalkolleegium kinnitab
19. märtsi
20. a otsuses V.V. jt süüdistusasjas KrK § 195 lg 2 järgi väljendatud seisukohta, et kohus ei ole õigustatud tegema õigeksmõistvat kohtuotsust seoses selle kuriteo koosseisu puudumisega, milles isik kohtu alla anti, kaalumata kas isiku tegevuses võivad olla mõne teise kuriteo tunnused. Nii Tartu Maakohus kui ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tuvastanud asjaolu, et M.L. lõi tahtlikult I.P. näkku (tl 170 ja tl 209), kuid jätnud vastuolus KrMK § 263 lg 1 p-s 3 sätestatuga selle tegevuse õiguslikult kvalifitseerimata. Tartu Maakohu on ekslikult hinnanud käesolevat asja erasüüdistusasjana. Kriminaalasi on algatatud KrK § 105 tunnustel ja läbi on viidud eeluurimine. M.L. anti muudetud süüdistuse kohaselt kohtu alla süüdistatuna KrK § 107 lg 2 p 1 järgi, - seega tegemist ei olnud erasüüdistusajaga, vaid avalik-õigusliku kriminaalasjaga. Riigikohus peab vajalikuks selgitada, et isegi siis, kui menetlus algatatakse kannatanu taotlusel, kuid isik antakse kohtu alla avalik-õiguslikus süüdistuses, pole vaja kohtualuse süüditunnistamiseks KrK § 113 järgi uut kannatanu avaldust ja eraldi kriminaalasja algatamist kriminaalkoodeksi selles paragrahvis kirjeldatud tunnustel. Kannatanu E.P. on alates kohtueelsest uurimisest taotlenud M.L. kriminaalvastutusele võtmist tema poja I.P. peksmise eest ega pole ühelgi korral avaldanud soovi kohtualusega leppimiseks. Riigikohus märgib, et maakohus on alusetult käsitlenud I.P. ema E.P. kannatanu esindajana, kellel ei ole õigust taotleda erasüüdistusasja algatamist. Nendes kuriteoasjades, mille tagajärjel kannatanu suri, on kannatanu õigused kannatanu lähedastel sugulastel ja kannatanuks tunnistatakse vastavalt kokkuleppele kas üks või kõik lähedased sugulased, kui nad seda nõuavad. Kohtueelsel uurimiselongi E.P. õigesti tunnistatud kannatanuks, kellel on õigus taotleda ka erasüüdistusasja algatamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et ringkonnakohus on jätnud omakorda tähelepanuta apellatsiooniprotestis sisalduvad põhistused maakohtu ebaõige seisukoha suhtes M.L. süüditunnistamise võimatuse kohta KrK § 113 järgi. Ringkonnakohus on vastuolus AKKS § 29 lg-s 4 sätestatud nõuetega jätnud protesti need põhjendused käsitlemata. Kuna eelpoolkirjeldatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumised takistasid seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist, siis tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium need rikkumised oluliseks, tühistab eelnevad kohtulahendid osaliselt ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks I astme kohtule. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4; § 63 p-st 2; § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
21. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. juuni
23. a otsus ja Tartu Maakohtu
24. märtsi
25. a otsus M.L. õigeksmõistmise osas ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
26. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
27. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.
28. Välja mõista kohtukuluna kaitsjatasu 1062.00 kr riigieelarve tuludesse. Otsus jõustub
29. septembril
30. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Lea Kalm, Peeter Vaher