3-1-1-95-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. septembril 1998.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas süüdi

§ 101p 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena V.Š. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Ida-Viru Maakohtu 20. märtsi 1998. a otsusega tunnistati V.Š. süüdi KrK §

§ 101p 1 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega kaheksaks aastaks kinnises vanglas. Kr

K § 185 järgi esitatud süüdistuses mõisteti V.Š. õigeks. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka V.B., kuid tema osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud. V.Š. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi selles, et ta

1. mail 1997.a kella 22 paiku koos V.B-ga pani Kohtla-Järvel P teel maja nr X juures G.K. Narva sõidutamise ja hiljem tema sünnikohta Valgevenesse saatmise ettekäändel V.Š. poolt juhitud sõiduautosse. Eelnevalt müüs V.B. G.K. nõusolekul ära viimasele kuulunud korteri Kohtla-Järvel P tee X-X. Korteri müügist saadud 8240 krooni ning kannatanu dokumendid "NSVL passi, juhitunnistuse ja sünnitunnistuse" jättis V.B. enda kätte. Ajavahemikul kella 22-st
2. mail
3. a kuni kella 05-ni
4. mail
5. a sõidutasid V.Š. ja V.B. kannatanut mööda Ida-Viru maakonda otsides viimase tapmiseks sobivat kohta. V.Š. ja V.B. pakkusid G.K-le alkoholi, mille sisse lisasid ravimit, eesmärgiga tugevdada alkoholi mõju. Seejärel sõitsid nad Soome lahe äärde T valda M külla, kus V.B. vaatas läbi kannatanu riided ning võttis ära esemed, mis võimaldaksid kannatanu isiku tuvastamist. Seejärel tirisid nad G.K. autost välja ning soovides kannatanut tappa eriti piinaval ja eriti julmal viisil, lükkasid kannatanu alla umbes 30 meetri kõrgusest paekaldast. Kukkumisel vastu kive sai G.K. surmava koljutrauma. Pärast seda V.B. ja V.Š. põgenesid sündmuskohalt omastades kannatanule kuulunud 8400 krooni. Seega pani V.Š. toime tahtliku tapmise omakasu ajendil, eriti piinaval ja julmal viisil. Ida-Viru Maakohus jättis V.Š. süüdistusest välja KrK § 101 p 7, s.o tapmise eriti piinaval või eriti julmal viisil, kuna tuvastas, et tapmise toimepanemise hõlbustamiseks oli kasutatud klofeiini, millest oli tingitud kannatanu sügav teadvusetus. Kvalifitseerides V.Š. tegevuse ümber KrK §

§ 101

p 1 järgi leidis Ida-Viru Maakohus, et tapmise kuriteokoosseis eeldab surma põhjustamisel täideviijatelt ühtsest eesmärgist tulenevat ühtset, kooskõlastatud ja aktiivset tegevust. V.Š. käitumine jäi tapmise põhjusliku seose arengus kõrvale, kuid on tõendatud kohtualustel eelneva kokkuleppe olemasolu kuriteo toimepanemiseks. Lähtuvalt V.Š. tegevusest ja kuriteo tehioludest kvalifitseeris maakohus tema tegevuse KrK § 17 lg 6 kaudu kuriteo toimepanemisele kaasaaitamisena. Ida-Viru Maakohtu

1. märtsi .
2. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused V.B., V.Š. ja viimase kaitsja Sergei Belov ning apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri abiprokurör I. Kirsipuu. Š Apellatsioonkaebustes taotlesid V.Š. ja tema kaitsja maakohtu otsuse tühistamist selles sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele, kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning sellest tulenevalt V.Š. täielikku õigeksmõistmist. Prokurör taotles V.Š. karistuse karmistamist. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu otsus muutmata ning apellatsioonkaebused ja "protest rahuldamata. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, juhindudes AKKS § 29 lg 5 sätetest, nõustus maakohtu otsuses toodud tõendite analüüsiga, kuriteole antud kvalifikatsiooniga ning mõistetud karistusega. Ringkonnakohus leidis, et kannatanu tapmine sai võimalikuks tänu V.Š. aktiivsele kaasabile ning seetõttu on õige tema tegevuse kvalifitseerimine KrK § 17 lg 6 kaudu. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai
6. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused V.Š. ja tema kaitsja vandeadvokaat A. Jaroslavski. V.Š. kinnitab kassatsioonkaebuses endiselt, et temal ei olnud kokkulepet V.B-ga kuriteo toimepanemiseks. Tema ja V.B. vahel oli vaid taksojuhi ja kliendi suhe. Tema ei ole kannatanut järsakust alla visanud ning ei ole seadusevastaselt käitunud. Sellest tulenevalt taotleb V.Š. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi ja Ida-Viru Maakohtu otsuste tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Kaitsja kassatsioonkaebuses taotletakse Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi ja Ida-Viru Maakohtu otsuste tühistamist V.Š. süüditunnistamise ja karistamise osas ja selles osas kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja põhjendab kassatsioonkaebust sellega, et maa- ja ringkonnakohus on rikkunud KrMK § 274 p-de 2 ja 4 ning AKKS § 29 lg 4 nõudeid, kuna ei ole tuvastatud V.Š-le süüks arvatud kuriteo tunnuseid. Kohtud ei täpsustanud, milles seisnes V.Š. käitumine KrK § 17 lg 6 mõttes ja milles seisnes süüdimõistetute eelneva kokkuleppe sisu. Tuvastamata on põhjusliku seose olemasolu V.Š. käitumise ning V.B. käitumise ja saabunud tagajärje vahel. Seejuures on maakohus nentinud, et V.Š. käitumine jäi tapmise põhjusliku seose arengus kõrvale. Kaitsja leiab, et V.Š. käitumisele antud juriidiline hinnang on põhjendamata. Analüüsimata on jäetud V.Š-le süüks arvatud teo subjektiivne külg, millest lähtuvalt puuduvad otsustes viited sellele, kas V.Š. on süüdi omakasu ajendil toime pandud tapmisele kaasaaitamises ja millega see on tõendatud. Kohtuistungil jäi kaitsja enda kassatsioonkaebuse juurde ja toetas ka süüdimõistetu V.Š. kassatsioonkaebust. Prokurör leidis, et V.Š. kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu, kaitsja kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osalislt. Prokurör taotles Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi ja Ida-Viru Maakohtu otsuste tühistamist V.Š. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK §

§ 101p 1 järgi ning V.Š. süüditunnistamist Kr

K §

§ 100järgi.

Taotlust põhjendas prokurör sellega, et kohtuotsustest ei nähtu tõendeid, mis kinnitaksid, et V.Š.l oli kannatanu tapmisele kaasaaitamisel omakasu ajend või et ta oli teadlik V.B.i omakasu ajendist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, l e i d i s: V.Š. kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Vandeadvokaat A.Jaroslavski kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on

1. mai
2. a otsuses tulnud õigele järeldusele, et V.Š. süüditunnistamisel tapmisele kaasaaitamises on Ida-Viru Maakohus tuginenud asjas kogutud tõenditele. Maakohus on õigesti leidnud, et kannatanu G.K. tapmine V.B.i poolt sai võimalikuks vaid tänu V.Š. aktiivsele kaasabile, mis seisnes selles, et ta vedas oma sõiduautoga kannatanut ja kaaskohtualust, täites viimase juhtnööre - kuhu sõita, kuidas toimida kannatanu asjadega jne. Maakohus on V.Š. osalust kuriteos põhjalikult analüüsinud. Kuriteo toimepanemisele kaasaaitamist näitab eriti ilmekalt V.Š. tegevus pärast Š seda, kui V.B. oli teinud talle ettepaneku G.K. autoga surnuks sõita, millest V.Š. keeldus, kuid vaatamata sellele jätkas ta V.B. korralduste täitmist. Põhjalikult on Ida-Viru Maakohtu otsuses käsitletud ka kohtualuste vahel kokkuleppe olemasolu kuriteo toimepanemiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et kuriteo toimepanemisele kaasaaitamine on ka eelnev lubadus varjata toimepandavat kuritegu ja osutada kaasabi pärast kuriteo toimepanemist. Selline lubadus võib olla väljendatud nii sõnaliselt kui ka vaikiva nõusolekuna " pikemat aega kestnud ja täideviija tegevust aktsepteerivate ning kooskõlastatud tegevuste jadana. V.Š. aitas V.B. poolt G.K. tapmisele kaasa nii enne tapmise toimepanemist kui ka pärast seda, trantsportides V.B. koos kannatanuga M külla tapmise toimepanemiseks ja peale tapmise toimepanemist aitas V.B-l sündmuskohalt põgeneda. Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et puudub alus väita, et V.Š. käitumises puudub kuriteo koosseis. Küll aga leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Ida-Viru Maakohtu ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsustes on põhjendamata ja ei ole näidatud tõendeid selles osas, miks on V.Š. tegevust käsitletud kaasaaitamisena omakasu ajendil tapmise toimepanemisele, s.o kuriteona KrK §

§ 101p 1 järgi.

Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et V.Š. oli teadlik, et V.B-l oli G.K. tapmiseks omakasu ajend või et V.Š-l endal oleks olnud G.K. tapmisele kaasaaitamiseks omakasu ajend. Seetõttu tuleb V.Š. tegevus kvalifitseerida kaasaaitamisena ilma koosseisuliste raskendavate asjaoludeta tapmisele, s.o kuriteona KrK §

§ 100järgi.

Sellest tulenevalt tuleb V.Š-le mõista ka kergem karistus, kui seda on Ida-Viru Maakohtu poolt mõistetud kaheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Põhjendamatu on kaitsja väide, et kohtuotsustes ei ole tuvastatud põhjuslikku seost V.Š. käitumise ning V.B. käitumise ja saabunud tagajärje vahel, kuna maakohus on nentinud, et V.Š. käitumine jäi tapmise põhjusliku seose arengus kõrvale. Maakohtu otsuses on asutud seisukohale, et V.Š. käitumine jäi tapmise põhjusliku seose arengus kõrvale, kuid samas luges maakohus tõendatuks tema eelneva kokkuleppe V.B-ga kuriteo toimepanemiseks, kusjuures V.Š. kuritegu seisnes V.B. poolt toimepandavale kuriteole kaasaaitamises KrK § 17 lg 6 kaudu kohtuotsuses näidatud viisil. Seega leidis maakohus, et V.Š. käitumine jäi tapmise põhjusliku seose arengus kõrvale vaid kuriteo täideviija käitumise mõttes, kuid tõendatud on tema käitumise põhjuslik seos saabunud tagajärjega kuriteo toimepanemisele kaasaaitaja tegevuse mõttes, s.o läbi täideviija tegevuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kaasaaitaja tegevus võib olla põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega nii vahetult kui ka vahendatult läbi täideviija tegevuse. Maakohus on käesolevas kriminaalasjas õigesti lugenud tõendatuks viimase põhjusliku seose liigi olemasolu V.Š. tegevuse ja saabunud tagajärje vahel. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud Ida-Viru Maakohtus ja Viru Ringkonnakohtus käesoleva kriminaalasja arutamisel kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, mis tingiksid kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Põhjendamatu on kaitsja väide, et Ida-Viru Maakohtu otsuse kirjeldav -motiveeriv- ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Maakohus on kohtuotsuse kirjeldavasmotiveerivas osas tulnud järeldusele, et V.Š. tegevus tuleb kvalifitseerida KrK §

§ 101p 1 järgi ja sellise kvalifikatsiooni järgi on ta ka V.Š.

süüdi tunnistanud kohtuotsuse resolutiivosas. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p 3; 64 p 3 ja 65 lg 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. mai 1998. a ja Ida-Viru Maakohtu 20. märtsi 1998. a otsused V.Š. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK §

§ 101p 1 järgi. Tunnistada V.Š. süüdi Kr

K §

§ 100järgi ning mõista talle karistuseks viis