Obsah (9)

§ 139§ 143§ 202§ 40§ 47§ 140§ 53§ 7§ 72

3-1-1-101-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. septembril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas avalikul

§ 139lg 2 p 1, § 143 lg 2 p-de 1, 11 ja 2 ning § 202 järgi; M.

M. süüdistuses

§ 139lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa Andrus Kulamaa, tema kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill, M. M. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Maakohtu 26. märtsi 1998. a otsusega mõisteti A. Kulamaa süüdi ja teda karistati

§ 139

lg 2 p 1 järgi kolmeaastase vabadusekaotusega;

§ 143

lg 2 p-de 1, 11 ja 2 järgi üheaastase vabadusekaotusega ning

§ 202

järgi kolmeaastase vabadusekaotusega.

§ 40lg 1 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks neli aastat vabadusekaotust.

Vastavalt

§ 47

lg 1, 2 ja 3 vabastati ta karistuse kandmisest kolmeaastase katseajaga ühes kohustusega hüvitada 2 aasta jooksul kuriteoga tekitatud kahjud. A. Kulamaa vabastati karistuse kandmisest seoses aegumisega. Sama otsusega mõisteti M. M. süüdi

§ 140lg 2-de 1 ja 2 järgi ja teda karistati kaheaastase vabadusekaotusega.

Süüdimõistetu vabastati selle kuriteo eest karistuse kandmisest seoses aegumisega. Veel mõisteti M. M. süüdi

§ 139lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja teda karistati rahatrahviga 200 päevamäära ulatuses s.

o 2000 krooni riigituludesse. Süüdistuses

§ 202järgi mõisteti ta õigeks.

Sama otsusega mõisteti süüdi veel L. L., A. K. ja P. N., kuid nende osas pole kassatsioonkaebust Riigikohtule esitatud. Maakohtu otsusega tunnistati A. Kulamaa süüdi

§ 139lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 22.

mail

1. a,
2. veebruaril
3. a,
4. märtsil
5. a ja
6. aprillil
7. a toimepandud salajastes vargustes ning

§ 143lg 2 p-de 1 ja 11 järgi 29.

aprillil 1992. a toimepandud kelmuses. M. M. tunnistati süüdi

§ 139lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 12.

juunil 1993. a toimepandud salajases varguses ning

§ 140lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 26.

aprillil 1992 toime pandud avalikus varguses. Kriminaaltoimikust nähtuvalt anti A. Kulamaa, M. M. jt kohtu alla 13. jaanuaril 1993. a. Süüdistuses

§ 139lg 2 p-de 1 ja 2 järgi anti M.

M. kohtu alla

1. novembril
2. Esitatud apellatsioonprotestis palus Tartu prokurör Arvi Kungla Tartu Maakohtu
3. märtsi
4. a otsuse tühistada A. Kulamaa karistusest vabastamise osas ning M. M. mõistetud karistuse ja sellest vabastamise osas. Prokurör leidis, et süüdistatavate A. Kulamaa ja M. M. kohtu alla andmise päevaks eiolnud möödunud

§ 53

ettenähtud aegumistähtaeg ning sellest tulenevalt oli nende karistusest vabastamine ebaseaduslik. Lisaks, eeltoodule palus apellant tühistada M. M.

§ 140

lg 2 p-de 1, ja 2 järgi mõistetud karistuse ning arvestades kõiki asjaolusid, mõista talle selle kuriteo eest kaheaastane vabadusekaotus tingimisi kolmeaastase katseajaga.

§ 139

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi palus prokurör teda karistada rahatrahviga 200 päevamäära ulatuses, s. o 2000 krooni riigituludesse. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu
3. märtsi
4. a otsus A. Kulamaa ja M. M. suhtes seoses aegumisega karistuse kandmisest vabastamise osas ning M. Mattile mõistetud karistuse osas. M. M. mõisteti süüdistuses

§ 139lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistuseks rahatrahv 200 päevamäära, s.

o 2000 krooni ning süüdistuses

§ 140lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kaks aastat vabadusekaotust.

Vastavalt

§ 47sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kolmeaastase katseajaga.

Kriminaalkolleegium ei nõustunud kohtualuste vabastamisega aegumise tõttu ning maakohtu järeldusega, et kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaeg hakkab kulgema süüdistatava kohtu alla andmisest. Ringkonnakohus leidis, et taoline järeldus on vastuolus Riigikohtu eeltoodud sellesisulise otsusega, mille kohaselt kriminaalvastutusele võtmise tähtaega arvestatakse kuriteo toimepanemise päevast kuni süüdistatava kohtu alla andmise päevani. Kriminaalkolleegium nõustus A. Kulamaale mõistetud karistusega. M. M. karistuse mõistmisel pidas kohus võimalikuks

§ 47sätete kohaldamist.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebused A. Kulamaa ja M. M. kaitsja vandeadvokaadi abi Haide Rimmel. Kaitsja palub A. Kulamaa kriminaalvastutusest vabastada seoses aegumisega. Teises kaebuses palub kaitsja M. M. mõistetud karistuse tühistada ning vabastada ta karistusest seoses aegumisega süüdistuses

§ 139lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu ja Riigikohtu varasemates otsustes väljendatud seisukohtadega kriminaalvastutusele võtmise ja selle aegumistähtaja kohta ning peab neid kriminaalseadusega vastuolus olevat.

§ 53

lg 1 sätestab, et isikut ei võeta kriminaalvastutusele teatud ajavahemiku möödumisel. Kuna isik võetakse kriminaalvastutusele süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega, peaks ka kriminaalvastutusele võtmise aegumine kulgema kohtuotsuse jõustumiseni. Seisukohta, et kriminaalvastutusele võtmise aegumise kulgemine jätkub ka peale kohtu alla andmist, leiab kajastamist ka

§ 53

lg 3, mille kohaselt aegumine peatub, kui kuriteo toime pannud isik ennast uurimise või kohtu eest varjab. Nimetatud lõike kohaselt aegumine uuendub, kui isik kinni peetakse või kui ta ilmub süü ülestunnistamisele. M. M. osas esitatud kassatsioonkaebuses leiab kaitsja, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Kohtuotsuse kohaselt pani M. M. 12. juunil 1993. a. toime

§ 139

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo, mille eest teda karistati rahatrahviga. Kassaator on seisukohal, et kuna kohus karistas süüdlast rahatrahviga, mitte aga vabadusekaotusega, tuleb seda kuritegu käsitleda kolmanda astme kuriteona

§ 72 lg 4 mõttes.

Sellest tulenevalt aegus see kuritegu kahe aasta möödumisel selle toimepanemisest, s. o

1. juunil
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära A. Kulamaa ja vandeadvokaadid K. Lille ja A. Froschi, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist, prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, leidis: Kassaatori seisukoht, et

§ 139

lg 2 p-des 1 ja 2 kirjeldatud tegu, mille eest kohus on karistusena mõistnud rahatrahvi on kolmanda astme kuritegu, ei põhine seadusel.

§ 72

ei seo kuritegude raskusastmeid mitte kohtu poolt konkreetsele isikule mõistetud karistusega vaid selle teo eest kriminaalkoodeksis ettenähtud karistusliigi ning eraldi vabadusekaotuse puhul ka karistusmäära ülempiiriga.

§ 72

lg 4 kohaselt on kolmanda astme kuriteoks tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest kriminaalkoodeksi eriosa vastava paragrahvi sanktsioonis ei nähta üldse ette vabadusekaotuse kui karistusliigi kohaldamist. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt on teise astme kuriteoks selline tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest kriminaalkoodeksis nähakse raskema karistusena ette vabadusekaotus mitte üle 8 aasta.

§ 139

lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette nii rahatrahvi kui ka vabadusekaotuse kuni 6 aastani. Seega on tegemist teise astme kuriteoga hoolimata sellest, millist karistuse liiki kohus karistuse mõistmisel kohaldas.

§ 53

kohaldamise küsimus on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt lahendatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu

1. märtsi
2. a kohtuotsuses 3-1-1-32-96 Andrei Kreiteri süüdistusasjas väljendatud seisukohtadele tuginedes. Käesolevat kriminaalasja läbivaatav kohtukoosseis ei pea vajalikuks seda seisukohta vaidlustada. Lähtudes eeltoodust ning juhindudesAKKS õ 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a kohtuotsus Andrus Kulamaa ja M. M. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Mõista välja Andrus Kulamaalt 531 krooni ja M. M. 637 krooni ja 20 senti kohtukulu kaitsjatasu näol riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
5. septembril
6. a ega kulu edasikaebamisele. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Ott Järvesaar, Jüri Rätsep