3-1-1-102-98

3-1-1-102-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. oktoobril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas kassatsiooni korras läbi kriminaalasja S. M., P. S., V. S., A. J. ja E. K. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu S. M. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, süüdimõistetu P. S. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch, süüdimõistetu A. J. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland, süüdimõistetute V. S. ja E. K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a otsusega tunnistati S. M., P. S., V. S., A. J. ja E. K. KrK § 751 järgi süüdi selles, et nad ajavahemikus 5.-
5. augustini
6. a terroriseerisid X Vangla kambris nr 122 kambrikaaslast V. L. Kohtualused peksid V. L. korduvalt eesmärgiga allutada teda ebaseaduslikele suhtlemisreeglitele. Sellise tegevusega põhjustati kannatanule kergeid kehavigastusi. Kohtualune S. M. ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Ants Karu taotlesid apellatsioonkaebustes S. M. süüksarvatud kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 195 lg 2 järgi ning talle kergema karistuse mõistmist. Seejuures rõhutati kaitsja kaebuses, et KrK § 751 koosseis eeldab seaduse teksti kohaselt vähemalt kahe kinnipeetava terroriseerimist. Kohtualune P. S. eitas apellatsioonkaebuses täielikult oma süüd V. L. erroriseerimises ning väitis, et pani toime KrK § 188 mõttes omavolina käsitatava kuriteo. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
9. veebruari
10. a otsus S. M., P. S., V. S. A. J. ja E. K. süüditunnistamises KrK § 751 järgi. Kohtualused tunnistati süüdi KrK § 195 lg 2 järgi, jättes maakohtu otsusega mõistetud karistused muutmata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium sedastas, et seadusandja ei ole ette näinud võimalust võtta KrK § 75 1 järgi kriminaalvastutusele isikut, kes terroriseeris vaid üht kinnipeetavat või süüdimõistetut. Lisaks sellele leidis kolleegium, et eeltoodud paragrahvi paiknemine kriminaalkoodeksi riigivastaste kuritegude peatükis kinnitab, et elukondlikul tasemel üleolevat suhtumist demonstreeriv käitumine kaaskinnipeetava suhtes, ei saa olla kvalifitseeritav KrK § 751 järgi. Ringkonnakohtu otsuses on samuti märgitud, et pole tõendatud kohtualuste tahtlus luua eelkirjeldatud käitumisega kinnipidamisasutuses ebaseaduslikke suhtlemisreegleid ning et V. Lutsenkot peksti ja alandati üksnes oma üleoleku näitamiseks. Kohtualuste süüditunnistamist KrK § 195 lg 2 järgi põhjendati ringkonnakohtu otsuses sellega, et kohtualuste käitumisega väljendati ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu ja rikuti jämedalt avalikku korda ning eriliselt jõhkralt irvitati mitme päeva jooksul kannatanu väärikuse üle. Sellise järelduse tegemisel juhindus ringkonnakohus muuhulgas ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. märtsi
12. a otsuses A. K. süüdistusasjas KrK § 113 järgi avaldatud seisukohast, et mitme kinnipeetavaga kamber võib olla huligaansuse toimepanemise kohaks. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. mai
14. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör Andrei Voronin, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassaator loeb põhjendamatuks ringkonnakohtu seisukohta, et süüdimõistetute käitumine V. Lutsenko suhtes on hõlmatud KrK § 195 lg 2 järgi ettenähtud kuriteo koosseisuga. Prokurör leiab, et objektiivse, kuid osaliselt ka subjektiivse külje tunnuste poolest võiks süüdimõistetute tegevus tõepoolest olla käsitletav huligaansusena, kuid tervikuna võetult väljub see tegevus siiski hulgaansuse raamidest eeskätt põhjusel, et see oli vältava iseloomuga ja selle eesmärkideks oli nii kannatanu allutamine ebaseaduslikule korrale kui ka vangla seadusliku korra laastav mõjustamine. Lisaks kirjeldatule ei nõustu kassaator ringkonnakohtu seisukohaga, nagu eeldaks tegevuse kvalifitseerimine KrK § 751 järgi vähemalt kahe kinnipeetava terroriseerimist. Prokuröri arvates on sellise käsitluse puhul tegemist õigusnormi kitsendava tõlgendamisega, mis pole kooskõlas seadusandja tahte ega kriminaalõiguse põhimõtetega. Prokurör leiab, et kui süüdlase vägivallateod on suunatud kinnipidamisasutuses ebaseadusliku korra loomisele, siis hoolimata terroriseerijate või terroriseeritavate arvust tuleb taoline tegevus kvalifitseerida KrK § 751 järgi. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis sialduvat taotlust, kaitsjad taotlesid kassatsioonprotesti rahuldamata- ja ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. mai
16. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kassatsioonprotestis esitatut arvestades peab Riigikohtu kriminaalkolleegium lisaks ringkonnakohtu otsuses esitatud motiividele, vajalikuks märkida järgmist. KrK § 751 teksti kohaselt võib kinnipidamisasutuse tegevuse desorganiseerimise kui kuriteo objektiivne külg seisneda: a. teiste kinnipeetavate või süüdimõistetute terroriseerimises; b. kinnipidamisasutuse administratsiooni esindajale kallaletungimises; c. teiste kinnipetavate või süüdimõistetute terroriseerimise või kinnipidamisasutuse administratsiooni esindajale kallaletungimise eesmärgil grupi organiseerimises; d. teiste kinnipetavate või süüdimõistetute terroriseerimise või kinnipidamisasutuse administratsiooni esindajale kallaletungimise eesmärgil organiseeritud grupi tegevusest aktiivses osavõtus. Kuigi Harju Maakohtu
17. veebruari
18. a otsusega tuvastatu kohaselt kasutasid S. M., P. S., V. S., A. J. ja E. K. ajavahemikus 5.-
19. augustini
20. a X Vangla kambris nr 122 vägivalda vaid ühe kambrikaaslase V. L. suhtes, kvalifitseeriti kohtualuste käitumine KrK § 751 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses esitatud seisukohaga, et seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada kriminaalvastutuse KrK § 751 terroriseerimise eest vaid juhul, mil terroriseeriti mitut kinnipeetavat või süüdimõistetut. Ei saa nõustuda kasatsioonprotestis väidetuga, et Eesti Vabariigis kriminaalvastutuse küsimuse lahendamisel võiks kõrvale jätta seaduse tekstis eesti keeles ja otseselt ühemõtteliselt kirjapandu ning lähtuda hoopis kas ajaloolisest või võrdlev-keeleteaduslikust tõlgendamisest. Samas, kooskõlas senise kohtupraktikaga peab Riigikohtu kriminaalkolleegium siinjuures vajalikuks rõhutada, et terroriseerimine KrK § 751 mõttes võib seisneda kinnipeetavate või süüdimõistetute nii füüsilises kui ka psüühilises (näiteks füüsilise vägivalla kasutamisega ähvardamises) mõjustamises. Seega on tegevus kvalifitseeritav KrK § 751 järgi ka siis, kui on tuvastatud, et kinnipidamisasutuse tegevuse desorganiseerimise eesmärgil ühe kinnipeetava suhtes füüsilise vägivalla kasutamine oli käsitatav psüühilise vägivallana ka veel vähemalt ühe kinnipeetava suhtes. Harju Maakohtu
21. veebruari
22. a otsusega tuvastatu kohaselt kasutasid süüdimõistetud ainult füüsilist vägivalda ja ainult ühe kaaskinnipeetava suhtes. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
23. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
24. mai
25. a otsus S. M., P. S., V. S., A. J. ja E. K. süüditunnistamises ja nende karistamises KrK § 195 lg 2 järgi.
26. Prokuröri kassatsioonprotest jätta rahuldamata.
27. Mõista välja riigituludesse kaitsjatasu katteks esinemise eest Riigikohtus: S. M. 743 kr 40 s ( seitsesada nelikümmend kolm krooni ja nelikümmend senti), P. S. 1062 kr, (üks tuhat kuuskümmend kaks krooni) V. S. 424 kr 80 s (nelisada kakskümmend neli krooni ja kaheksakümmend senti), A. J. 1062 kr (üks tuhat kuuskümmend kaks krooni) ja E. K. 424 kr 80 s (nelisada kakskümmend neli krooni ja kaheksakümmend senti). Kohtuotsus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea Kalm Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg