3-1-1-111-98

3-1-1-111-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. oktoobril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja S. M. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning O. M. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu S. M. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, süüdimõistetu O. M. kaitsja vandeadvokaat Niina Agarjova ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Narva Linnakohtu
3. aprilli
4. a otsusega tunnistati S. M. ja O. M. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning neid karistati vastavalt seitsme- ja kuueaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. S. M. ja O. M. tunnistati süüdi selles, et nad
5. detsembril
6. a kella 17.30 ajal, olles alkoholijoobes, tulid võõra vara varguse eesmärgil Narvas X tn 40a - 19 paiknevasse korterisse. Ühise alkoholi tarbimise käigus nõudsid S. M. ja O. M. selles korteris elavatelt A. A. ja M. T. raha. Raha andmisest keeldumise tõttu lõi S. M. A. A. rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus põrandale. S. M. jätkas maaslamaja peksmist ja lõi talle vähemalt kümme korda jalaga näkku, pähe ja teistesse kehaosadesse, tekitades kannatanule kerged kehavigastused, mis põhjustasid lühiajalise terviserikke. Lisaks sellele ähvardas S. M. A. A. kruvikeerajaga läbi torgata. Samal ajal lõi O. M. M. T. jalaga keha piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus ku"etile. Seejärel lõi O. M. kannatanut vähemalt kolm korda jalgadega erinevatesse kehaosadesse ja tekitas talle kerged kehavigastused. Olles kannatanud läbi peksnud, omastasid S. M. ja O. M. mitmesugust A. A. kuuluvat vara, tekitades talle 1842 krooni suuruse varalise kahju. Narva Linnakohtu
7. aprilli
8. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused O. M. ja S. M. ning S. M. kaitsja vandeadvokaat Antonina Belõ"eva. O. M. taotles apellatsioonkaebuses enda suhtes KrK § 47 sätete kohaldamist. S. M. taotles apellatsioonkaebuses kriminaalasja uut arutamist väitega, et kannatanu M. T. ise lubas võtta oma vara võla katteks. Kaitsja apellatsioonkaebuses taotleti S. M. tegevuse ümberkvalifitseerimist KrK § 188 järgi põhjendusega, et tema kaitsealusel puudus tahtlus võõra vara hõivamiseks ning raha võeti kannatanu M. T. nõusolekul võla katteks. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. augusti
10. a otsusega tühistati Narva Linnakohtu
11. aprilli
12. a otsus osaliselt. O. M. tunnistati süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks poolkinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et A. A. kruvikeerajaga ähvardamist S. M. poolt tuleb käsitleda täideviija ekstsessina, sest on tuvastamata, et selline ähvardamine toimus O. M. teadmisel. Kohus luges tõendatuks asjaolu, et O. M. viibis A. A. ähvardamise hetkel teises toas. Tulenevalt sellest, et M. T. tekitati peksmisega üksnes kerged kehavigastused, mis ei olnud tema elule või tervisele ohtlikud, tuleb O. M. tegevus kvalifitseerida avaliku vargusena KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning kergendada talle mõistetud karistust. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. augusti
14. a otsuse peale esitas kassatsioon-kaebuse süüdimõistetu S. M. ja kassatsioonprotesti riigiprokurör Elo Kungla. S. M. ei nõustu talle süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooniga ning taotleb selle ümberkvalifitseerimist KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja sellest tulenevalt ka karistuse kergendamist. Kassatsioonprotestis taotletakse O. M. kuriteo ümberkvalifitseerimise osas ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Protesti kohaselt on ringkonnakohus O. M. tegevuse ümberkvalifitseerimisel lähtunud vaid kuriteosündmuse teisest etapist - hetkest, mil S. M. ähvardas ühes toas kruvikeerajaga A. A. ja teises toas kasutas O. M. vägivalda M. T. suhtes. Prokuröri arvates ei ole aga ringkonnakohus arvestanud O. M. käitumist kuriteosündmuse esimesel etapil, mil ta viibis samas ruumis, kus S. M. peksis A. A. Prokurör rõhutab, et samas ruumis viibimise ja M. T. samaaegse ründamisega O. M. mitte üksnes ei aktsepteerinud S. M. tegevust, vaid osutas talle ka aktiivset kaasabi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas süüdimõistetu S. M. kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel oma kaitsealuse kassatsioonkaebust. Süüdimõistetu O. M. kaitsja vandeadvokaat N. Agarjova taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. Pokurör toetas kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Prokuröri protest on põhjendatud ja see tuleb rahuldada järgmistel õiguslikel kaalutlustel. Narva Linnakohtu
15. aprilli
16. a otsusega tuvastatu kohaselt alustasid S. M. ja O. M. ühiselt ja teineteist toetades kuritegelikku rünnet A. A. ja M. T. vastu. Samuti on linnakohtu otsusega tuvastatud, et sellise ühise tegutsemise tulemina: a. kasutati kannatanute suhtes reaalselt elule ja tervisele ohtlikku vägivalda; b. lubades kasutada kruvikeerajat torkerelvana, ähvardati ühte kannatanutest A. A. elule ja tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega. Tuvastatu pinnalt kvalifitseeriti nii S. M. kui ka O. M. tegevus KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. augusti
18. a otsuses on aga asutud seisukohale, et kuna O. M. ei olnud teadlik sellest, et S. M. hakkab A. A. kruvikeerajaga ähvardama, siis tuleb S. M. poolset kruvikeerajaga ähvardamist käsitada täideviija ekstsessina ja sellest tulenevalt tuleb O. M. tegevus ümber kvalifitseerida KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Seejuures on aga ringkonnakohus jätnud tähele panemata, et Narva Linnakohtu
19. aprilli
20. a otsusega oli nii S. M. kui ka O. M. tegevus kvalifitseeritud KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ka sõltumata S. M. poolsest ähvardusest kasutada kruvikeerajat. Seega leides, et O. M. tegevus tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, oleks ringkonnakohtu otsuses tulnud põhjendada, miks on ringkonnakohtu arvates linnakohus ekslikult kvalifitseerinud röövimisena S. M. ja O. M. käitumise kuriteosündmuse esimesel etapil - ajal, mil nad mõlemad samaaegselt ja samas ruumis viibides ründasid kannatanuid. Sellise põhjenduse puudumine ringkonnakohtu otsuses on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates käsitatav AKKS § 39 lg 3 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. S. M. kassatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub õiguslik alus, sest nii esimese kui ka teise astme kohtu otsustes on kriminaalmenetluse seaduse sätteid järgides tuvastatud tema poolt kuritegeliku käitumise toimepanemine ja see käitumine on kriminaalõiguslikult õigesti kvalifitseeritud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 2 ja 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
21. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. augusti
23. a otsus O. M. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.
24. Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
25. augusti
26. a otsus muutmata.
27. Kassatsioonprotest rahuldada, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
28. Mõista välja kaitsjatasu katteks riigituludesse S. M. 849 kr 60 s (kaheksasada nelikümmend üheksa krooni ja kuuskümmend senti) ja O. M. 849 kr 60 s (kaheksasada nelikümmend üheksa krooni ja kuuskümmend senti). Kohtuotsus jõustub
29. oktoobril
30. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg