3-1-1-112-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. novembril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Ott Järvesaar ja liikmed Jüri Ilvest ning Eerik Kergandberg vaatas aval

§ 89lg 1 alusel nõuab kohus süüdimõistetult sisse kohtukulud, kuid Kr

MK § 87 kohaselt tsiviilhageja poolt advokaadi abi eest tehtud kulutused kohtukulude hulka ei kuulu. Apellatsioonkaebuses taotles tsiviilhageja OÜ Estonia esindaja vandeadvokaat Andres Saue Järva Maakohtu

1. mai
2. a otsuse tühistamist tsiviilhagi osas ning K. K.-lt ka advokaadi abi kasutamisega seotud kulutuste väljamõistmist. Apellant leidis, et tsiviilhageja esindaja funktsioon kriminaalasjas on sisuliselt tsiviilkohtumenetluslik funktsioon, millel on KrMK-s sätestatud erisused ja sellest tulenevalt tulebki tsiviilhageja poolt advokaadi kasutamisega seotud kulutused hüvitada TsKS §-s 58 kehtestatud korras. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. augusti
4. a otsusega jäeti Järva Maakohtu
5. mai
6. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium ei nõustunud apellandi seisukohaga, et tsiviilhageja poolt tehtud kulutused advokaadi abile kuuluvad kriminaalmenetluses hüvitamisele TsKS-s kehtestatud korras. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses sisalduvate järeldustega KrMK § 89 lg 1 ja § 87 sätestatu kohta ning leidis, et kohtul puudub seaduslik alus KrMK § 87 sätestatud loetelu laiendamiseks. Kassatsioonkaebuses taotleb tsiviilhageja esindaja vandeadvokaat A. Saue Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. augusti
8. a otsuse tühistamist tsiviilhagejale esindaja kulutuste väljamõistmata jätmise osas ning tunnistada see kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. Sarnaselt apellatsioonkaebuses märgituga rõhutatakse ka kassatsioonkaebuses, et kahe esimese astme kohtud on ekslikult käsitlenud tsiviilhageja esinduskulusid ainuüksi kriminaalmenetluslike kuludena. Kassaator on seisukohal,

§ 41

lg-st 1 § 42 lg-st 1 tulenevalt toimub kuriteoga tekitatud kahju hüvitamine tsiviilhagi esitamise teel kohtualuse vastu ja see hagi vaadatakse läbi koos kriminaalasjaga lihtsalt õigusemõistmise ökonoomiaprintsiibist lähtuvalt. Kassaator rõhutab sedagi,

§ 89lg 1 kohaselt ei tule süüdimõistetult välja mõista vaid tõlkimisega seotud kulutusi ning et vastavalt Kr

MK § 87 ps 4 märgitule võib kohtukulude hulka arvata ka selle paragrahvi p-des 1-3 nimetamata kulutusi, mida on kantud seoses kriminaalasja menetlemisega. Oma nõuet põhjendades tugineb kassaator ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsusele Ü. R. süüdistusasjas KrK § 128 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära süüdimõistetu K. K. ning tema kaitsja vandeadvokaat J. Alandi seletuse, milles taotleti kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, samuti prokuröri seletuse, milles taotleti kassatsioonkaebuse rahuldamist, leidis: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt
3. novembril
4. a Ü. R. süüdistusasjas KrK § 128 järgi tehtud otsuses on rõhutatud,

§ 89

lg 1 kohaselt tuleb süüdmõistva kohtuotsuse tegemisel nõuda süüdimõistetult sisse kõik kohtukulud, välja arvatud tõlkidele makstud või väljamaksmisele kuuluvad summad. Selles kohtuotsuses asuti seisukohale, et tulenevalt Põhiseaduse §-s 12 sätestatud kõigi võrdsusest seaduse ees peab riik vähemalt juhtudel, mil kohtualusel on kaitsja, astuma reaalseid samme tagamaks ka kuriteos kannatanule juriidiliselt kvalifitseeritud esindaja. Esindaja tegelikust tagamisest on aga Riigikohtu kõnealuse otsuse põhjal alust rääkida vaid siis, kui kannatanu esindaja tasu loetakse kohtukulude hulka ja mõistetakse süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel välja süüdimõistetult. Järgides seda põhimõtet leidis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis, et kannatanu esindajatasu on käsitatav KrMK § 87 p-s 4 sätestatud muude kuludena. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ülalnimetatud kohtuotsuses kannatanu esindaja tasu kohta öeldu on analoogia pinnalt kohaldatav ka tsiviilhageja esindaja tasu suhtes. Analoogia kasutamine on õigustatud lähtuvalt menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttest. Nimelt on kuriteo läbi varalist kahju kandnud kannatanul muuhulgas ka õigus kasutada esindaja abi tsiviilhagi esitamisel. See tähendab, et kohtukulude hulka tuleb lugeda ka kannatanu huvides tsiviilhagi esitamisega seotud esindajatasu. Menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõte omakorda eeldab, et kui kohtukulude hulka loetakse füüsilisest isikust tsiviilhageja esindaja tasu, tuleb kohtukulude hulka lugeda ka juriidilisest isikust tsiviilhageja esindaja tasu. Silmas tuleb pidada sedagi, et vastavalt KrMK §-s 270 sätestatule võidakse juhtudel, mil kriminaalasja arutamist edasi lükkamata ei ole võimalik täpselt arvestada tsiviilhagi suurust, määrata süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel, et hagi täpse suuruse kindlaksmääramine peab toimuma tsiviilkohtumenetluse korras. Mõistetavalt tuleb sel juhul tsiviilkohtumenetluse tulemina tsiviilhagi täpse suuruse kindlaksmääramise järgselt mõista TsKS § 61 alusel kohtualuselt kohtukuludena välja tasu ka tsiviilhageja esindaja abi kasutamise eest. Sellest tõdemusest lähtuv ja menetlusosaliste võrdset kohtlemist taotlev analoogia eeldab samuti kriminaalmenetluses tsiviilhageja esindaja tasu lugemist kohtualuselt väljamõistetavate kohtukulude hulka. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, et tsiviilhagi läbivaatamine kriminaalmenetluse raames teenib kohtumenetluse ökonoomiaprintsiipi ja ei tohi põhimõtteliselt mingil määral kahjustada tsiviilhageja õigusi võrreldes olukorraga, mil tsiviilhagi vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluses. Seetõttu on tsiviilhageja õiguste piiramine kriminaalmenetluses võrreldes tema õigustega hagi läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluses käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMK § 1 p-st 4 ning AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 3, § 64 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium p-st 2 ja § otsustas: 1. Tühistada Järva Maakohtu 13. mai 1998. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. augusti 1998. a otsused osas, millega jäeti K. K.-lt OÜ Estonia kasuks välja mõistmata kuus tuhat ükssada kaheksakümmend neli