← Eesti

3-1-1-116-98

3-1-1-116-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. novembril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtu

§ 141

lg 2 p 41; §

§ 1243lg 2 järgi, M. M. süüdistuses Kr

K § 1243 lg 2; § 113; §

§ 141lg 2 p 41 järgi, A. H. süüdistuses Kr

K § 107 lg 2 p-de 1, 5; § 1243 lg 2 ja § 15 lg 2 - § 139 lg 2 p 2 järgi ning T. V. süüdistuses KrK §

§ 141lg 2 p 41 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss ning K. V. kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo, A. K. kaitsja vandeadvokaat Viktor Brügel, M. M. kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok, A. H. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja T. V. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel. Harju Maakohtu

  1. aprilli
  2. a otsusega tunnistati süüdi: K. V. ja teda karistati KrK § 101 p 7 järgi 12-aastase vabadusekaotusega, KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 41 järgi 7aastase vabadusekaotusega ning KrK § 1243 lg 2 järgi 3-aastase vabadusekaotusega. Nende kuritegude eest mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks 14 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas; A. K. ja teda karistati KrK § 101 p 7 järgi 9-aastase vabadusekaotusega, KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 41 järgi 6aastase vabadusekaotusega ning KrK § 1243 lg 2 järgi 2-aastase vabadusekaotusega. Nende kuritegude eest mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks 10 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas; M. M. ja teda karistati KrK § 101 p 7 järgi 8-aastase vabadusekaotusega, KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 41 järgi 6aastase vabadusekaotusega ning KrK § 1243 lg 2 järgi 2-aastase vabadusekaotusega. Nende kuritegude eest mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks 8 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas; A. H. ja teda karistati KrK § 101 p 7 järgi 11-aastase vabadusekaotusega, KrK § 1243 lg 2 järgi 3-aastase vabadusekaotusega ning KrK § 15 lg 2 - § 139 lg 2 p 2 järgi 1-aastase vabadusekaotusega.Nende kuritegude eest mõisteti KrK § 40 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks 12 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas; T. V. ja teda karistati KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 41 järgi 6-aastase vabadusekaotusega. Sellele karistusele liideti KrK § 40 lg 3 ning KrK § 41 alusel varem mõistetud karistused osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel E. O. ja I. B., kelle suhtes järgnevalt kohtuotsust vaidlustatud ei ole. Maakohtu otsuse kohaselt röövisid K. V., A. K., T. V. ja M. M.
  3. oktoobril kella 20 paiku Tallinnas X mnt. 36 A asuva AS-le B. kuuluvas bensiinijaama kassas olnud raha 17 168 krooni. Selleks sõitsid nad ühiselt A. K. sõiduautol VAZ-2101 bensiinijaama lähedale, kus autorooli astus T. V. ning K. V. ja M. M. väljusid autost. M. M. läks kontrollima, kas bensiinijaamas pole kõrvalisi isikuid. K. V. lähenes bensiinijaamale metsaserva kaudu, tõmbas pähe maski ja jäi ootama operaatori väljumist. Samal ajal A. K. kui samas bensiinijaamas varem töötanud isik väljus sõiduautost, et teda ei tuntaks ära, T. V. aga asus autot tankima. Olles tankinud minimaalse koguse bensiini sõitis auto tankimispüstolit bensiinipaagist välja võtmata minema. Tekkinud müra peale väljus hoonest operaator A. J., keda oodanud K. V. lõi teda taskulambiga pähe ja ta kukkus. K. V. tungis bensiinijaama ruumi ja röövis kassas olnud raha. Maakohus kvalifitseeris nimetatud isikute sellise käitumise grupilise röövimisena, mille käigus varjati nägu maskiga.
  4. novembril
  5. a sõitsid K. V., A. H., A. K., E. O., M. M. ja I. B. R. T.-lt ebaseaduslikult vabaduse võtmise eesmärgil Harjumaal Jürisse. A. tee 1-2 asuvasse korterisse tungisid K. V., A. K. ja M. M. Põrandale tõmmatud R. T. peksid E. O. saadud plastiknuiaga ning käte ja jalgadega K. V., A. H. ja M. M. R. T. käed pandi raudu ja ta toimetati K. V. kasutuses olnud sõiduautosse ning edasi X valda Y küla taha. Sel alusel tunnistati K. V., A. H., A. K. ja M. M. süüdi ebaseaduslikus vabaduse võtmises, milline oli seotud elule või tervisele ohtliku vägivalla kasutamisega, E. O. mõisteti kaasaaitamises sellele kuriteole õigeks. Maakohtu järelduste kohaselt tapsid samal kuupäeval K. V., A. K., A. H. ja M. M. eriti julmal ja eriti piinaval viisil Harjumaal X vallas Y küla taga kanali ääres R. T. Käeraudades R. T. jalad sidusid E. O. saadud pesunööri abil kinni K. V., A. K. ja A. H., kes kõik koos E. O. tõmbasid R. T. jalgupidi rippuma samas asunud elektriliini posti põiktala külge. K. V. ja A. K. peksid R. T. jalgadega pähe ja kehasse. Kui pesunöör katkes ja R. T. kukkus maha ning hakkas valust karjuma, sulges A. H. kleeplindiga R. T. suu, misjärel K. V., A. K., A. H. ja M. M. peksid kannatanut jalgadega kehasse ja pähe, M. M. lõi jalaga kaks korda kannatanu kubemesse. Saadud vigastuste tagajärjel suri R. T. sündmuskohal. E. O. tunnistati selles kuriteos süüdi KrK §

§ 107

lg 2 p 5 järgi üliraskete kehavigastuste eriti piinaval ja julmal viisil tahtlikule tekitamisele kaasaaitamise eest, sestmidagi konkreetset kannatanu surma põhjustamiseks ta ei teinud, ta andis nööri jalgade kinnisidumiseks ja aitas kannatanut jalgupidi üles riputada, eeldades selliselt üliraskete kehavigastuste põhjustamist. I. B. käitumine seoses selle kuriteoga kvalifitseeriti kindlasti teadaolevast esimese astme kuriteost mitteteatamisena KrK § 181 järgi. Lisaks nimetatule oli A. H. püüdnud varastada salaja

  1. juulil
  2. a Tallinna Kaubamaja lastekaupade osakonnast Tallinnas X tn 2 Lego konstruktorit 732 krooni väärtuses, kuid peale kassast möödumist peeti ta kinni kaupluse töötajate poolt. Seega jäi vargus lõpule viimata A. H. tahtest olenemata. Harju Maakohtu
  3. aprilli
  4. a otsuse vaidlustasid apellatsioonikorras süüdimõistetu K. V. ja tema kaitsja advokaat Talvi Vaske ning süüdimõistetud A. K., M. M., A. H. ja T. V. K. V. taotles oma tegude kvalifitseerimist KrK § 140 lg 2 p-de 1, 3 ja 31, § 1243 lg 1 ja § 107 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi. Kannatanu A. J. tekitatud kehavigastusi ei pidanud K. V. ohtlikeks kannatanu elule või tervisele. R. T. vabaduse võtmisel ei kasutatud vägivalda, tema surma ei soovitud, tegevus tulnuks K. V. ja ta kaitsja arvates kvalifitseerida üliraskete kehavigastuste tahtliku tekitamisena eriti piinaval ja julmal viisil, millega ettevaatamatult põhjustati kannatanu surm. A. K. oli seisukohal, et tema tegevus on hõlmatav KrK § 107 lg 2 p-ga 5, kuid möönis võimalust, et ta oli ka röövimise kaasaaitaja KrK § 17 lg 6 mõttes. M. M. ei pidanud ennast samuti röövimise kaastäideviijaks, küll aga kaasaaitajaks. Tema poolt R. T. löömine ei põhjustanud viimase surma saabumist. Süüdimõistetu taotles seaduses ettenähtust kergemat karistust. A. H. rõhutas oma apellatsioonkaebuses, et tema R. T. surma ei soovinud ja seda kinnitanud teated olid talle ootamatud. R. T. suhtes toimepandut peab ta KrK § 114 järgi kvalifitseeritavaks piinamiseks. Apellatsioonikohtult soovis ta vastutust kergendavate asjaolude märgatavamat arvestamist. T. V. leidis, et röövimisena inkrimineeritud tegevus tuleks kvalifitseerida avaliku vargusena ning et olulisemalt tuleks arvestada süüdlaste osaluse erinevat aktiivsust. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  5. septembri
  6. a otsusega apellatsioonkaebused osaliselt rahuldati.
  7. oktoobril
  8. a toimepandud röövimise puhul tuvastatud ühise tahtluse hindamisel nõustus kolleegium kavatsuse kooskõlastamise, rollijaotuse ja plaani täieliku realiseerimise suhtes maakohtu järeldustega. Samas leidis kolleegium, et A. K., T. V. ja M. M. osavõttu röövimisest on võimalik eristada kaasaaitamisena KrK § 17 lg 6 ja KrK § 141 lg 2 p 41 järgi. Kolleegiumi arvates aitasid nimetatud isikud röövimisele kaasa nõuande ja juhatusega, T. V. ja M. M. veel soodusolukorra loomisega. Nendest kaalutlustest tulenevalt ei pidanud kolleegium K. V. kui täideviija poolt toimepandud röövimist grupiliselt toimepandud kuriteoks ja ta mõisteti KrK § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks. R. T. vabaduse võtmisel olid kolleegiumi hinnangul vägivaldse käitumisega aktiivsed K. V., A. H. ja M. M., A. K. käitumine hinnati kannatanu tervisele ohtliku vägivallaga ebaseaduslikule vabaduse võtmisele kaasaaitamisena. Apellatsioonikohus leidisveel, et R. T. raskendavatel asjaoludel tapmise tõendamiseks on tõendite kogum ebapiisav. R. T. elukohta mindi selleks, et saada teada mõni päev varem K. V. ja M. M. korteris puhkenud põlengu põhjustaja. Kuna R. T. oli esialgu oma osa põlengu tekkimises salanud, viidi ta Rae valda kanali äärde, kus K. V., A. K. ja A. H. tekitasid talle tahtlikult korduvate löökidega rusikate ja jalgadega pähe ning kehasse ülirasked kehavigastused, riputasid ta jalgupidi elektriliini posti põiktala külge, kannatanu karjumise takistamiseks suleti ta suu kleeplindiga. Sellest, et kannatanu oli hiljem leitud paarikümne meetri kauguselt peksmiskohast ja et peksjad lubasid lahkudes põlenguga seotud jutuajamist jätkata järgmisel päeval, järeldas kolleegium, et süüdlaste tahtlus tappa R. T. pole millegagi tõendatud. Kolleegium hindas eraldi M. M. jalalöökide ebaolulist osa vigastuste põhjustamises ning kvalifitseeris selle tegevuse vägivallateona KrK § 113 järgi, K. V., A. K. ja A. H. tegevus kvalifitseeriti KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi kui üliraskete kehavigastuste tahtlik tekitamine eriti julmal ja piinaval viisil, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm. Kolleegium rõhutas, et K. V., A. K. ja A. H. tegutsesid ühtsel motiivil ning ühtse kuritegeliku tagajärje saavutamiseks. Lõplikeks karistusteks mõisteti tulenevalt muudetud õiguslikest hinnangutest K. V. 10 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas, A. K. 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas, M. M. 2 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas, A. H. 8 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas ja T. V. 4 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Olulise osaga apellatsioonikohtu järeldustest ei nõustunud riigiprokuröri asetäitja riigiprokuröri ülesannetes Jaan Naaber. Vaidlustamata A. K. süüditunnistamist KrK §

§ 1243

lg 2 ja §

§ 141lg 2 p 41 ning M. M. süüditunnistamist Kr

K § 113 järgi, leiab ta oma kassatsioonprotestis, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

  1. septembri
  2. a otsus kuulub tühistamisele kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu. Kassaator leiab, et
  3. oktoobril
  4. a toimunud bensiinijaama kassaraha röövimise asjaolude hindamisel asus apellatsioonikohus motiveerimatult seisukohale, et see kuritegu ei ole grupiliselt toimepandud. Nõustudes A. K. osavõttu hindama kaasaaitamisena, ei leia prokurör selgitust T. V. ja M. M. käsitlemisele kuriteole kaasaaitajatena. Ta leiab, et Harju Maakohtu otsuses on ammendavalt motiveeritud K. V., M. M. ja T. V. käitumine kui röövimine, mis pandi toime isikute grupi poolt. Neist igaühel olid ette planeeritud ja kindlaksmääratud ülesanded, mis eraldivõetuna olid vajalikud kuriteo takistusteta lõpuleviimiseks. Koostegutsemise tulemusena ühiselt toimepandud kuritegu on jagamatu ja inkrimineeritav osavõtjaile terves ulatuses. Kassaatori hinnangul oli küll raha otseseks hõivajaks K. V., kuid M. M. ja T. V. tegutsesid kuriteo kaastäideviijatena. Nad tegutsesid vastavalt eelnevale kokkuleppele, mille kohaselt igaüks täitis kindlat ülesannet ühtse kuritegeliku tagajärje saavutamiseks. Kassaator käsitleb apellatsioonikohtu motiveerimatult esitatud seisukohta AKKS § 39 lg 3 p 7 rikkumisena. Prokurör ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses antud hinnanguga, mille puhul käsitleti
  5. novembril
  6. a toimunud R. T. peksmist K. V., A. K. ja A. H. poolt kui kannatanu surma ettevaatamatuse tõttu põhjustamist kuritegeliku kergemeelsuse vormis. Kassaator leiab, et Harju Maakohus oli põhjendatult asunud seisukohale, et pekstes kannatanut pika aja vältel rusikate ja jalgadega valimatult elutähtsate organite piirkonda möönsid kohtualused vaieldamatult R. T. surma saabumist. Kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nähtub, et R. T. surma põhjuseks oli massiivne kehatüve tömp trauma hulga skeletiluude murdude ja siseorganite vigastustega, millega oli kaasnenud verejooks rindkere mõlemasse poolde. Kannatanul oli üle kolmekümne eraldi käsitletava vigastuse. Kassaator ei pea apellatsioonikohtu tähelepanu pälvinud süüdlaste selgitusi kannatanu asukoha muutuse ja nende tulevikku suunatud korralduste ning tagajärje ootamatuse kohta veenvaiks. Protestis taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  7. septembri
  8. a otsuse osalist tühistamist: K. V. õigeksmõistmises KrK § 141 lg 2 p 1 järgi; T. V. ja M. M. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 41 järgi; K. V., A. K. ja A. H. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi; K. V., A. K., M. M., A. H. ja T. V.-le mõistetud lõpliku karistuse osas. Õiguslike hinnangute ja sellest tuleneva täpsustamiseks taotletakse selles osas kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud prokuröri, kes toetas protesti esitatud kujul ja süüdimõistetute kaitsjad, kes taotlesid Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse muutmata jätmist, l e i d i s: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  9. septembri
  10. a otsuses on veenva põhjenduseta välistatud Tallinnas AS B. bensiinijaamast
  11. oktoobril
  12. a toimepandud 17 168 krooni kassaraha röövimisel T. V. ja M. M. kuulumine kassaraha röövimisele orienteerunud grupi koosseisu. On jäänud kummutamata Harju Maakohtu otsuse tõendite analüüsist tulenev seisukoht, et K. V., M. M. ja T. V. oli ühine kuritegelik eesmärk ning nad kõik tegutsesid teadlikult selle saavutamiseks, täites igaüks oma rolli, mis oli suunatud röövimise takistamatuks lõpuleviimiseks. Apellatsioonikohus ei ole ümber lükanud seisukohta, mille kohaselt ette plaanitud ja omavahel jaotatud ülesannete täitmisel koostegutsemise tulemusena ühiselt toimepandud kuritegu on inkrimineeritav grupist osavõtjatele terves ulatuses. Sellest tulenevalt on kassatsioonprotestis põhjendatult vaidlustatud K. V., T. V. ja M. M. käitumisele apellatsioonikohtu poolt antud õiguslik hinnang, millega välistati röövimise toimepanek nende isikute kui grupi poolt KrK § 141 lg 2 p 1 mõttes ning T. V. ja M. M. tegevus hinnati kuriteole kaasaaitamisena. Harju Maakohtu otsuses käsitletud tõendite hinnangust lahknevalt leidis Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et R. T. tapmine Harjumaal X vallas
  13. novembril
  14. a K. V., A. K. ja A. H. poolt rakendatud vägivalla tulemusena ei ole käsitletav tahtliku tapmisena raskendavatel asjaoludel, vaid § 107 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi üliraskete kehavigastuste tahtliku tekitamisena eriti julmal ja piinaval viisil, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks jätkuvalt selgitada, et seaduse mõtte kohaselt võib tapmine olla toime pandud nii otsese kui kaudse tahtlusega. Pekstes abitusse seisundisse viidud kannatanut pikka aega rusikate ja jalgadega valimatult elutähtsatesse organitesse panid koostegutsenud süüdlased tapmise toime kaudse tahtlusega. Löökide arv, peksmise viis ja kestus ning kannatanule tekitatud vigastuste hulk tõendavad tapmise toimepanemist eriti julmal ja piinaval viisil. Süüdlaste ükskõikne suhtumine oma tegevuse tagajärgedesse, mida lisaks iseloomustab abitu kannatanu jätmine hilissügisesel ajal kõrvalisse kohta, ei ole kummutatav süüdlaste väidetega, et kannatanu oli surma eel suutnud mingil määral oma asukohta muuta või et süüdlased kannatanut maha jättes andsid talle tulevikku ulatuvaid korraldusi. Tagajärgedesse ükskõikne suhtumine kinnitab vaid tapmise toimepanekut kaudse tahtluse vormis (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  15. oktoobri
  16. a otsust nr. III-1/1-72/95 A. T süüdistuses KrK § 101 p-de 2 ja 7 ning 140 lg 2 p 1 ja 2 järgi ning
  17. oktoobri
  18. a otsus nr. 3-1-1-107-96 O. H süüdistuses KrK § 101 p 7 järgi). Käsitletule lisaks ei kajasta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  19. septembri
  20. a kohtuotsuse resolutiivosa selgelt õiguslikku hinnangut, mille kohus on andnud T. V. ja M. M. osavõtule
  21. oktoobril
  22. a toimepandud röövimisest. Kohtuotsuse kirjeldav -motiveeriva osa käsitluse järgi luges kohus põhjendatuks nende isikute süüdimõistmise KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 41 järgi, kohtuotsuse resolutiivosas on nad aga tunnistatud süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 1- 4 järgi. Samalaadiline mõistmisviga võib tuleneda sellest, et A. K. ja T. V. puhul on alla sanktsiooni alammäära mõistetud karistus kohtuotsuse resolutiivosas õigesti seostatud KrK § 39 kohaldamisega, M. M. on aga sama kvalifikatsiooni alusel mõistetud märgatavamalt sanktsiooni alammäärast madalam karistus ilma seda võimaldavale sättele viitamata. Kõigele eeltoodule tuginedes ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
  23. Tühistada osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  24. septembri
  25. a kohtuotsus: - K. V. õigeksmõistmises KrK § 141 lg 2 p 1 järgi: - T. V. ja M. M. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 17 lg 6 ja § 141 lg 2 p 1 " 4 järgi; - K. V., A. K. ja A. H. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 5 järgi; - K. V., A. K., M. M., A. H. ja T. V. mõistetud lõpliku karistuse osas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
  26. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  27. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.
  28. Välja mõista K. V. 900 krooni, A. H. 1062 krooni ja T. V. 1062 krooni kaitsjatasu riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
  29. novembril
  30. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.